Kaks ja pool nädalat enne oma planeeritud reisi algust sain teada, et mind oodatakse Toulouse’i esialgsest plaanist nädal aega varem — COVID-19 testi andmiseks. Hingasin kergendunult, et olin piisava varuga planeerinud oma septembrikuu töögraafiku, mis võimaldas ka varasemat väljasõitu. Teekond teada, startisin kell 9 hommikul.

„Teie ID-kaart, juhiload ja autodokumendid, palun,” suunas Poola tolliametnik mind kohe pärast piiriületust teelt kõrvale. „Kuhu sõidate?”. Olin teinud põhjaliku uurimistöö ja teadsin, et Poolat võib läbida ja külastada ilma probleemideta, seega ei muretsenud tollis kinnipidamise pärast üldse. Sel päeval sõitsin 15 tundi järjest.

Sõit möödus hästi kogu teekonna vältel. Erinevalt esimesest korrast Brüsselisse praktikale sõites ma teadsin, mis mind ees ootab. Mulle meeldivad pikad vahemaad: nii maanteed koos vahelduva maastiku ja külasid läbiva arhitektuuripildiga kui ka kiirteed 130 km/h. Abiks oli Google Maps ja Waze ning kaaslaseks minu enda mõtted, muusika ja audioraamatud. Jumal tänatud, et mul on pakett, mis sisaldab üle kogu Euroopa Liidu liikmesriike iga kuu 10 GB internetti!

Järgne meile

Loomulikult järgisin piinliku täpsusega kõiki ettevaatusabinõusid: mask, distants ja käte-telefoni-pangakaardi pidev desinfitseerimine. Lisaks sellele pesin ka jääkohvi plekkpurke enne avamist sooja vee ja seebiga! On väga huvitav, kuidas psühholoogiliselt kohe pärast Prantsusmaa piiri ületamist vähenes hirm viiruse ees märgatavalt.

Ei möödunud kaua, kui Prantsusmaal märkasin enda kõrval sõitmas turvafirma ametiautot. Teadsin, et mind peetakse iga hetk kinni. Peagi sõitis auto minu ette, tagumise akna kohal vilkus punastes tuledes „Suivez nous” (eesti k — järgnege meile). Järgnesin ja ulatasin ametnikele juba tuttava komplekti. „Mis asjus Te Prantsusmaal viibite? Mis Teil autos on? Kas kannata endaga kaasas suurt summat raha, tubakatooteid, alkoholi?” Selgitasin oma motiivi ja igavavõitu pagasit ning teekond võis jätkuda.

Croissant’id karantiinita

Minu COVID-19 vastus oli negatiivne, kuid praktika algas alles nädala pärast. „Kas sa teed või kohvi soovid?” küsis esimesel kohtumisel minu tugiisik, kellega olime terve suve kirjavahetuses olnud. Olin juba kohvi joonud ning niigi ärev, seega tänasin viisakalt, kui keeldusin. Tundsin end hoituna, olles ainus õpilane. Mulle esitleti croissant’ide ja šokolaadisaiakeste saatel Prantsusmaa tervishoiusüsteemi ja nende kooli. Viimaks sain ma kooli poolt kinkekoti linnakaardi, T-särgi ja lilleseemnetega. Viimase panen Eestis kasvama, nagu mälestused, uued oskused ja võimalused, mis tänu välispraktikale arenevad. Hea, et olin samuti tänutäheks Vana Tallinna šokolaadi endaga Eestist kaasa võtnud.

Praktikat sooritan täiskohaga, graafiku alusel. Kaks esimest praktikanädalat veetsin anesteesia- ja operatsioonijärgses ärkamistoas ning juba kolmandast nädalast sain operatsioonisaali. Ma töötasin kogu nädala erakorralises operatsioonitoas ning minu esimene patsient oli COVID-19 kahtlusega! Operatsioon oli kiireloomuline ning analüüsi vastust me veel ei teadnud — seetõttu käsitlesime patsienti kui COVID-19 positiivset. Hiljem selgus küll negatiivne vastus, kuid olen tänulik meeldejääva kogemuse ja võimaluse eest meenutada Eestis õpitut.

Ma töötan ka Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesiaõena ning tulin siia, et kogeda oma erialast tööd teise riigi haiglas. Kui töö operatsioonisaalis on üldjoontes väga sarnane, siis just ärkamisruumis leian pidevalt erinevusi, mille ka kohe telefonis Google Docsi üles kirjutan. Praktika lõppedes teen nii Prantsusmaa, kui Eesti kolleegidele ettekande sarnasustest ja erinevustest tuginedes enda kogemusele.

Õine liikumispiirang ja üleriigiline karantiin

Omamoodi väljakutse on prantsuse keele mõistmine eriaktsentide tõttu. Maski kandmine on Toulouse’is kohustuslik igal ajal ja igas kohas, nii et see summutab heli ja abi ei ole ka huultelt lugemisest. Oktoobri keskpaigas kuulutati paljudes piirkondades välja öine liikumispiirang kella üheksast õhtul kuni kuueni hommikul, ning seda ka Toulouse’is. Seega vajasin koju minemiseks kirjalikku luba kui minu praktikavalve lõppes kahel korral vahetult enne üheksat õhtul! Olin selleks ajaks Prantsusmaal viibinud juba neli nädalat.

Oktoobri lõpus kuulutati välja üleriigiline karantiin, mis tähendab, et tööl võib käia, kuid endiselt eriloaga. Hädavajalikke oste ja käike võib küll teha, kuid jalutada ja tervisesporti võib teha vaid ühe kilomeetri raadiuses kodust ja maksimaalselt ühe tunni jooksul. Iga käik tuleb vastavalt internetis või paberkandjal registreerida. Selline kord on määratud neljaks nädalaks ning kui eriolukorda ei pikendata, lõppeb see minu praktikaga samal ajal. On võimalik, et eriolukorra keskel meetmeid leevendatakse, see oleneb juhtumite statistikast. Kuid jällegi, võtan asja positiivselt. Lõppude lõpuks on need meetmed rakendatud selleks, et kaitsta riskigruppe; haiglaid ülerahvastumise ja haiglapersonali ülekoormuse eest. Minu põhieesmärk on oma erialatöö kogemine Prantsusmaal, mis annab mulle rohkem, kui sõnades kirjeldada oskan. See-eest olen tänulik, et olen pooleteise kuuga vabade nädalavahetuste jooksul jõudnud piisavalt Prantsusmaa erinevaid paiku külastada. Olen parima tervise juures ja õnnega koos, et siin olla saan.

Järgmisel korral kirjeldan kohanemist võõras keelekeskkonnas, juhtumeid praktikalt ning toon välja erinevusi — mõni asi on parem võõrsil, teine jällegi kodumaal.

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.

Jaga
Kommentaarid