Ookean, tühipaljas vesi? Meri varjab elukaid, keda loodusfotograafid ettegi kujutada ei oska
Tallinnat lahutab ekvaatorist 6591 km, lõunapoolusest 16593 km. Bellingshauseni merel on avastamisest saadik viibinud vähesed uurimisrühmad. Ei tea, et ekspeditsioonidel oleks olnud eestlasi. Meri asub Vaikse ookeani sektoris Antarktika poolsaare käärus 57. ja 102. läänelaiuse vahel, Aleksanderi ja Peeter I saartest läänes ja lõunas. Pindala 487 000 km, sügavus 400-4000 m. Talvel ja kevadel jääs. Aasta keskmine temperatuur 0˚C.
Climatecentral.org teatas 2016. aasta juunis, et vähetuntud meres on talvise merejää piir taandunud tõenäoliselt aastakümneid. Kõige suuremad ongi keskkonnamuutused Lääne-Antarktikas. Märgid paranemist ei näita. Satellidid on Antarktikat pildistanud alates 1990. aastatest ja jääkate on kahanenud, iseäranis rannikul. Siin kohtub meri mandrijääga ja mandrilava pealsed ujuvad šelfiliustikud, mida alt õõnestab soojem merevesi, on muutunud sulaveejärvedeks. Jääbarjäär nihkub aina rohkem maa suunas, paljastuvad liustike järjest paksemad lõigud, sulavesi uuristab käike ning murenev kilp libiseb üha kiiremini merre. Mitu šelfiliustikku on kokku kukkunud, teised lagunevad. Ennustatakse mitmemeetrist meretaseme tõusu.
Teadlased on mures, et käes on kliimakatastroof. Kuidas võita võhikud enda poole, kui nad ei ole kiidetud ilu ja elurikkust oma silmaga näinud mujal kui televiisori ekraanil BBC seriaalides, raamatute ja ajakirjade lehekülgedel?
Inimesed kehitavad õlgu, kauge see maakera ots. Teadlased isegi vaidlevad, millised muutused on lühiajalised (kümned-sajad aastad), millised pikaajalised ja mil moel inimkond lõpmatute nõudmistega on aeglaseid looduslikke protsesse tagant kehutanud. Miks peaks soojenev ookean ei tea kus meile korda minema?
Ajakiri „Imeline teadus” (nov 2019) soovitab „kliimale ulatada abikäsi”: saada vähem lapsi, hakata taimetoitlaseks, loobuda autost. Kui reisid, ära lenda. Kui sihtkohaks on USA, „säästad atmosfääri tervelt 1,6 tonnist CO2-st”.
Tuleks raputada hoopis suurriikide valitsusi, kes ei taha võtta vastutust ja majandust ümber korraldada, äärmusliku teoga? Teha võimatut?
Ujuda Bellingsauseni meres nagu Lewis Pugh Plymouthist? Pugh blogist 3. dets. 2016:
„Air temperature 4°C / 39°F, Water temperature 0°C / 32°F.
Duration of swim: 17 minutes 30 seconds.
It wasn’t just any swim. Today we did the flagship swim in the Bellingshausen Sea, to launch the Antarctica 2020 Campaign. It’s the reason I came down here again, and the swim I’ve been training for, ever since my emergency back surgery in May”. Kaasaelajate kiri kindlameelsele: „Lewis you are one outstanding human being. We say: The world needs more role models like Lewis! Thanks for the inspiration and for caring so much for the environment.
Addi and Athina”. (https://lewispugh.com/blog/)
Tähistame juubelit ja kordame üle vanade artiklite aastaarvud, kuupäevad, geograafilised nimed. Ülistame rahvuskangelast, kelle unustatud ekspeditsioonist kirjutas hiljuti hea raamatu Suurbritannia mainekas polaarajaloolane Rip Bulkeley. Tegi võimatut. Esimene trükk on haruldane. Bellingshauseni „Kahekordne otsinguretk” tõenäoliselt jääbki tõlkimata. Eesti kooliõpilased, õpetajad, rändurid ja merendusajaloo avastajate katsumustest ja rõõmudest osa ei saa. Kuidas kulges nende reis ses samas meres?
Olgem rikkamate riikide maksumaksjatele tänulikud mitte ainult ajalookirjanduse väljaandmise eest. Mul on hea meel, et on ilmunud esimene raamat antarktilise ookeani elust. Kriitpaberil ja natuke raskevõitu, et Tšiili lennule kotti pakkida, aga PDF on allalaetav internetis.
Kuvatõmmis nhbs.com veebilehelt.
Teedrajava määraja ettevalmistustööd vältasid viis aastat. Merest võeti sadu proove. Rannikumere põhjast pildistati tuhandeid fotosid. Töörühma kuulus 19 bioloogi 7 maalt — Tšiili, Prantsusmaa, Saksamaa, Brasiilia, Poola, Austraalia, Venemaa. Teadlased olid veendunud, et alustada tuleb hakatuseks just tuttava ümbruse veteasukatest. Ootuspärane. Osalejariikide uurimisjaamad, sealhulgas kunagine NSVL sõbralike rahvaste perele kuulunud Bellingshausen, on kokku surutud Drake’i väinaga külgneva saare (61-62. lõunalaiust ja 57.-59.läänepikkust) jäävabasse lõuna-edelanurka.
Toimetasid Universidad Austral de Chile’i Limnoloogia ja Mereteaduse Instituudi Dick Schoris ja Rostocki Ülikooli Bioloogiateaduste Instituudi Gesche Kohlberg. Enamus välitöid viidi läbi Escuderost. Projekti kulud võttis kanda Tšiili Antarktika Instituut. Kirjastaja on ettevõtmise algataja Schoris ise. Kasumit teeniv kirjastus vaevalt, et millegi taolise peale välja läheks. Kahtlemata on raamatu suur pluss allveefotod. Haridusprojektis osales veel Tšiili Rahvusliku Loodusloo Muuseumi (Santiago Museum Nacional de Historia Natural) kuraator, et aidata kogudesse talletatud varasemate aegade materjali kõrvutada uhiuuega.
Kuidas lõunajäämandril kaasajal teadmisi kogutakse? Tšiili saab endale Kuningas George’i saarel lubada kahte aastaringi töötava jaama, moodsat asulat lennuraja ja teiste tsivilisatsiooni mugavustega. Tänu soodsale asukohale on meie maa kulutused teadusele ookeani taga tunduvalt väiksemad, märgib instituudi direktor Dr. Jose Retamales eessõnas. Oleme juba harjunud, et meie teadlased Antarktikas sukelduvad. Lugeja saab ülevaade monitooringu ja gps meetoditest ning ohutusreeglitest. Ei ole lubatud töötada sügavamal kui 67 m (venelased on riskinud käia sügavamal), mis seab ka programmide uurimisteemadele piirid. Sügavamalt kogutakse proove kaugjuhtimisega mehitatud või mehitamata sukelaparaatidel (ROV-idel).
Käsiraamat hõlmab üle 200 liigi saare vetest kuni 50 m sügavuselt. Kirjandust lindude ja imetajate kohta on palju ilmunud ja kindlasti on mõni huvilisele tuttav. Liigikirjeldused algavad puna-, rohe-ja pruunvetikatega. Mahust moodustavad arusaadavalt ¾ selgrootud. (Üle 98% planeedi loomadest kuuluvad selgrootute hulka. Lülisammast ja luid asendavad koda, luukest, okised ja plaadikesed, lihaseline mantel veest, lubiainest, kitiinist või tselluloosist.) Hõimkonnad: käsnad, kõrveraksed (hüdraloomad, meduusid, õisloomad), kammloomad, ussid, limused (teod, karbid, mardiklimused, puuduvad peajalgsed), lülijalgsed (ämblikud, koorikloomad, krill jt), okasnahksed, mantelloomad, sammalloomad. Kiiruimelised kalad, linnud ja imetajad kokku võtavad 300 lk enda alla üksnes 30-40, kümnendiku. Juba sisukorrast nähtub, et Antarktika elurikkus on peidus jääkaane ja vee all. Lähisantarktiliste saarte ümbruses on liigiline mitmekesisus kõige suurem (kliima soojem, vulkaaniline tegevus).
Mereökosüsteem püsib siingi hõljumi mikroskoopilistel vetikatel, kes sünteesivad suhkruid, valke, rasvu vee või õhu süsinikdioksiidist, saades energiat päikeselt. Loomhõljumi aerjalgsed, krill ja kalavastsed (esmased tarbijad) ammutavad elutegevuseks vajalikku energiat vetikatest. Avaveelised limused, harjaslõugsed ussid, salbid, meduusid ja nendelaadsed läbipaistvad „tarretiseloomakesed” (ingl k eksitava nimega jellyfish), kõik röövtoidulised, moodustavad toiduahela järgmise korruse (teisesed tarbijad). Neid, omakorda, söövad kalad ja kalmaarid, kes ise toiduks pingviinidele, hüljestele ja suurematele röövkaladele. Toiduahela tipus on suurimad kiskjad hüljes ja mõõkvaal. Toiduahel võib olla lihtne, kahe lüliga: krill-kiusvaalad.
Lugeda saab raamatut kui ajalugu. On liike, kes said teadusliku nime aastal 1820. On muuseumisse hoiule antud tüüpeksemplare, mille järgi said nime uued liigid aastal 2014 ja 2015. Vanimaid teadusele avastatud ookeanielanikke on Linne „Looduse süsteemi” viimases, 1758.aasta väljaandes kirjeldatud vaalad, kes nüüd IUCN-i ohustatud liikide nimistus: mõõkvaal (Orsinus orca), sinivaal (Balaenoptera musculus), heeringavaal (Balaenoptera physalus). Prantsuse mereväelaeva loodusuurija on autoriks harvanähtud põhjavaalale ( Balaenoptera borealis Lesson 1828). Hiidtormilinnu (Macronectes giganteus) kirjeldas saksa loodusuurija Johann Friedrich Gmelin 1789.aastal nagu ka lõunatiiru (Sterna vittata). IUCN-i punases nimekirjas on 21 liigist albatrosse. Raamatu lindude osas neid ei ole. Hästi esindatud linnuvaatlejate määrajates.
Antarktika mandrilava merede koosluste eripäraks on okasnahksete rohkus. Merepõhja vetikavaipa katavad madutähed, meritähed, merisiilikud ja südasiilikud, palju on usse. Merisiilik on anatoomiline mõistatus: Pole tal õiget algust ega otsa, kõhtu ega selga. Kui roomab, siis millega eespool? Milleks nõnda palju okkaid ja mis need on? Eesti päris esimene merebioloog Johann Eschscholtz oli Tallinna oma mitmekordse ümbermaailmasõitja Otto von Kotzebue mõlemal purjelaeval, koos prantsuse-saksa loodusuurija Adelbert von Chamissoga. Vaikse ookeani lõpu Beringi merest lisas ta zooloogiasse „ekstsentrilise” kilpsiiliku (Dendraster excentricus, kogutud Aleuudi saartel). Temal ja südasiilikul on säilinud okaskera viiekiireline ehitusplaan, aga lubikoda on lamenenud, millega kumbki on endale saanud pealmise ja alumise poole. Suu ja pärak on nihkunud kõhupoolele (merisiilikutel vastaspoolustel). Okkad on pehmed ja rüü otsekui plüüžist. Kaitsekohastumus. Ei kõnni ringi põhjal vaid kaevuvad pehmetesse setetesse. Imestasin ise, kui kilpsiilik San Francisco rannal mõne minutiga liiva sisse kadus. Osad okkad on hingamistorud, teised jalad, kolmandatega haarab saaki. Kollase mantliga südasiilik Abatus agassizii püüti Fildese poolsaare lahes väga madalast veest (3-10 m). Siilikute arengutsükkel on keeruline. Vastsed hõljuvad, kest ei ole veel valmis. Laskuvatel noortel suurendavad kehakaalu liivaterad mantlis. Kui kaitsev lubiplaaditest kilp on seljas, saab põhjale elama jääda.
Koorikloomad: „mereputukad” (amfipoodid ja isopoodid, 7 jalapaari), krill, Antarktikas 11 liiki. Tavaliselt 1-2 cm. Peal 2 tundlat, liitsilmad. Jalgade arv sõltub liigist, aga kõigil on 5 paari ujujalgu (teistega jahib ja sugeb end). Lõpuseid on väljast näha. Fotofoorid ehk valgust eritavad rakud. Krill ei valmista lutsiferiini ise vaid omandab selle vaguviburilistelt. Filtertoitujad. Osalevad ööpäevases vertikaalses rändes. Saarelt näidatud rohkem tuntud kuni 6 cm pikkune Antarktika krill, teaduslik nimi tavaline hiilgevähk (Euphasia superba). Isane asetab seemnerakkude kotikese emase suguava kõrvale. Liigist olenevalt viljastatud munad vabanevad vette või kannab emane neid paunades kuni haudumiseni. Vastne saab toitaineid rebukotist. Läbinud laskumisel ja tõusmisel pika arengukäigu, kogunevad noorvähid madalasse vette suurtesse parvedesse.
Eschscholtz laskis ookeanil käiku omavalmistatud hõljumivõrgu. Ilma abivahendita ei oleks ta saanud pisifaunat tundma õppida. Ta kirjutas maailmas esimese uurimuse meduusidest ja meduusidele sarnastest loomadest, kus lõi kammloomade (Ctenophora) ja putkloomade (Siphonophora) seltsid. Needki hõljumiasukad elavad kõigis ookeanides ning on tänapäeva teaduslaevade proovipüükides harilikud. Lähisantarktilise saare vetes esindab kammloomade hõimkonda ainult üksainus liik, 5-9 cm pikkune õlekollane „kellukas” Lyrocteis flavopallidus (Robillaird & Dayton 1972). Püüti 36-761 m sügavuselt Antarktikast ja Lõuna-Shetlandi saartelt.
Õisloomadest on fotodel meriroose ja pehmeid koralle ehk oktokoralle ja korkkoralle. Korkkoralliliste seltsi (Gorgonacea) liikidel on tihedas telgtoeses lubiokised ja lubjaga imbunud sarvplaadikesed. Wedelli merest 200-300 m sügavuselt on avastatud terveid korkkorallide välju. Vesi on liikuv ja tugev veevool “katab laua”. Siiski on see rahutu paik — jäämäed käivad nagu sahaga põhjast üle. Põhjameres, Norra meres, Barentsi meres ja Beringi meres teatavasti taasavastati naftapuurimistega 1980. -1990.aastatel süvavete külmaveekorallid. Nende pankade ja mõhnade kooslused on oaasideks, pakkudes elupaiku paljudele selgrootutete ja kaladele. Nad on kahvatud, kuna rakkudes ei ole vetikaid. Antarktikast ei puudu süvaveekorallid täielikult, on leitud üksikuna elavaid, kes perekonnas Flabellum.
Tunikaatide salpe (perekond Salpa), kes keelikloomade ja niisiis ka inimese lähimad selgroota sugulased, on saare rannikuvetest leitud 1 liik, Antarktikast 9 (teada 50 liiki). Krusensterni „Nadežda” loodusuurija Tilesius andis Põhjameres vaadeldud vesisele olendile kummalise aga tabava nime, Thetys vagina, st Kreeka merejumalanna üsk. Kotzebue priki „Rjurik” loodusuurijad avastasid 1815. aasta oktoobrikuus Atlandil salpidel põlvkondade vaheldumise nähtuse, kõige varem mereselgrootutest. Nende tähelepanekud tundusid kabinetianatoomidele sedavõrd kummalised, et neid ei usutud. Taolist olendit suures loomariigis ei saanud olla! Siiski tõid skandinaavlaste Michel Sarsi ja Jakob Steenstrupi tööd avastusele peagi kinnitust. Asi sai alguse sellest, et Kotzebue laevalt paistsid kätte imelikud pinnal ajuvad ketid ja laevale tõstetud vees oli näha veel põksuvate pumpadena ujuvaid tillukesi vaate. Avastajad mõistsid, et loomakesel on kaks kuju, üksik ja ühiseluline vorm ning ta peab olema nii emas-kui isassuguelunditega hermafrodiit. Põnevile ajas neid vaadikese siseseina küljes rippuv järglane. Mis, embrüo justnagu imetajal?! Kaasajal jutustavad bioloogid õpetlikes videoklippides algelisest platsentast. Suguliselt on võimeline sigima ainult kettkoloonia, kus iga vaadike hoolitseb loote eest enda kambris. Kui loodete paelake on merre koetud, pöördub kett isaseks. Nii on meres alati mõlemat sugu kolooniaid ja nooremaid viljastavad vanemate sugurakud. Üksik vabaltujuv lisab pikkust vegetatiivselt, kasvatades stoolonilt pungi ja kõik isendid on geneetiliselt ühesugused. Ränduril valmivad sugurakud, areneb oma stoolon, küpsevad munarakud, arenevad looted ja nii see kordub. Kui koduks avaookeani avarused, kus partnerit annab otsida, kindlustad sellise eluviisiga järelkasvu.
Niipea kui meres vetikad õitsele löövad, hakkavad salbid kiiruga kloone andma, eriti reostunud rannikualadel. Murettekitavaid salpide puhanguid on omal nahal tunda saanud ka näiteks Itaalia kalurid. Austraalias ja Euroopas on arvukus viimastel kümnenditel samuti kerkinud. Praeguseks on aru saadud, et mantelloomad ei ole lihtsalt nuhtus, neil on toiduahelas oma koht. Varem arvati, et vesise kehaga ei kõlba kellelegi. Ka Antarktika vetes on proovid alates 1990. aastatest näidanud biomassi tõusu (Salpa thompsoni). Kui salpidel on hea aasta, on krillil halb. Nad on toidukonkurendid, mõlemad kütivad tillukest zooplanktonit. Bioloogid on neid kutsunud ookeani tolmuimejateks. Oma üüratu hulga, toitumise, väljaheidete ja lagunemisega seovad nad ülemäärasest süsinikust arvestatava hulga ja võivad selkombel kliimamuutusi pehmendada.
Ei kõhkle selles, et väärt käsiraamat kogub sõpru mitte ainult erialateadlaste seas. Tekstid on arusaadavas inglise keeles, liigse terminoloogiata. Oskussõnade seletused ja bibliograafia. Täiendavat kirjandust leiab netiavarustest.
Antarktika ei ole nõnda omaette kui arvatud ja inimesest puutumata.
Maal paistab ilus ja kole kergesti kätte. Meres on imetlusväärseid ja võikaid olendeid, aga needki on inimese mõõdupuud.
Ei saa hoida seda, mida sa ei tunne.
Hobisukeldumisest
Deceptioni saar, Whaler’s Bay, endine kaldeera, kuumaveeallikad
(Lõuna-Shetlandi saarestik, 62. lõunalaius, Argentiina ja Hispaania baasid): madutähed, siilikud, karbid, palju. Gouldier: Paik, kus saate pildistada nudisid (paljaslõpuselised teod asjaarmastajate keeles), hulkades isopoode, mõned iseäralikud kalad, meriroose, läbirändavaid merileoparde. Palmeri jaam: küllaga tigusid, meritähti, mantelloomi, pingviine. Danco saar: Merikurgid ja ussid, mõned 8 m pikkused! Parim aeg sukeldumiseks novembrist märtsini.
Meri varjab elukaid, keda loodusfotograafid ei oska ette kujutada.
Antarktika merepõhjal leiab sobilikke elupaiku kuni 30 cm pikkuseks kasvav „hiigeluss” Eulagisca gigantea. Tema koledate “kihvadega ” suu ei jäta kahtlust, et ablas lihasööja. Eluviisi kohta on vähe teada.
Silmitsege tähelepanelikult, keda Washington DC bioloog Christopher Retweet on pildile saanud! Blogi 10 of the Weirdest Antarctic Invertebrates, http://echinoblog.blogspot.com/2012/05/10-of-weirdest-antarctic-invertebrates.html. Jahmatavad fotod. Nagu kirjeldatud ja tuntud, aga kes nad on ja mida teevad?
Pilditahvel „Mikroskoopilised helendavad mereputukad" (selle nime all tunti siis vähilaadseid) Adam Johann von Krusensterni reisiatlases (1814), autor fregati „Nadežda" loodusuurija Wilhelm Gottlieb Tilesius (1769-1857).
Uruguay baas Fildese poolsaare idapoolses lõpus. Foto: Wikimedia Commons
Kuningas George'i saare kagutipu 7 km pikkusel poolsaarel (62˚ pl, 58˚ lp) on pinnases, vees ja õhus saasteaineid, teatavad autorid sissejuhatuses. Teadlaste kogukonnad on ümbrust kujundanud. Ei saa läbi töö-ja eluhoonete, elektri, voolava veeta, maju on vaja kütta, roomikautodega välitöödele sõita, koguneb jäätmeid, mis kohapeal ümber töödeldakse või laevadel minema veetakse. Turistid saabuvad laevadel ja lennukitel, korraldatakse maratone... Saarelgi on hoiualad, kuhu hulgakesi ei minda. „Bahia Paraiso" põrutas Palmeri jaama lähistel 1989.aastal karile ja uppus. Aasta kõige traagilisem mereõnnetus lõunapoolkeral. Sukeldujad käivad vrakki uudistamas ja mereelu pildistamas.
Deceptioni saar, mahajäetud Suurbritannia baas vedeleva rämpsu ja kolaga. Foto: Lyubomir Ivanov, Wikipedia.
Kruiisituristid kuumaveeallikas vanni võtmas, Port Foster, Deceptioni saar, oktoober 2019. Foto: Lyubomir Ivanov, Wikipedia.
Kui näete ookeanis pärlikeed, siis teadke, see on salpide „ühiselamu". Vaadake ilmekaid Youtube'i videoklippe. Foto: Michelle CW, Wikipedia
Tiibjalgne tigu Clione limacina. Foto: Kevin Raskoff, NOAA, Wikipedia
Harilikult 1-1,5 cm, polaaraladel kuni 3 (5) cm. Külmade merede ökosüsteemi oluline lüli. Nähakse pinna lähedal kuni 20 m sügavusel. Võib mitu kuud paastuda keha rasvavaru arvel. Lootelise arengu käigus kaitsev koda taandareneb. Clione antarctica (Phipps, 1774) Tartu Eschscholtz kirjeldas 1825.aastal teise nime all. Kõrg-Antarktikas toitub tigu eranditult limusest Limacina helicina ja teda ennast kütib meduus Diplulmaris antarctica. Levila ulatub 36. lõunalaiuskraadini. Asurkonnas kuni 300 isendit m2-l. Praegusest happelisemas (suurema süsinikdioksiidi sisaldusega) ookeanis põevad õrnad tiibjalalised teod tõenäoliselt inimeste osteoporoosi taolist haigust ja võivad toese moodustamiseks end välja kurnata. Mis oleks, kui ärkaksite ühel hommikul nii, et selgroog ei kanna?
Diplulmaris antarctica. Foto: Steve Clabuesh, Wikimedia Commons
Diplulmaris antarctica (diskomeduuside alamklass, läbimõõt kuni 18 cm) amfipoodidest kaasreisijatega kummikul, Rossi saar, McMurdo laht jaama lähistel. Suud kõlgu keskel varjavad neli „pitsilist" suusagarat. Valged nööritaolised „jalad" (16-48) on saagi haaramiseks laiali sirutatud kõrverakkudega kombitsad. Suu viib neelu ja nelja taskuga makku, mille seintel on neli muna- või seemnesarja. Kummiku servadel on labad, mille vahel ropaalid, tundeelundid. Ropaalid ja närvirõngas edastavad lihastele teateid. Meduus tõmbab kummikut kokku, surub vee alt välja ja tõukejõud ajab teda edasi. Neid leidub Antartika mandrilaval vetes, sh poolsaare ümbruses, pinnal.
NB! Meduusidel on kombitsatel kõrverakud!
Merepõhi Rossi mere McMurdo lahes jää all merisiilikute, karpide ja madutähtedega. Foto: Steve Clabuesh, Wikipedia
Kärssuss Parborlasia corrugata ja kammkarbid Rossi meres, 5 m jää all. Foto: Henry Kaiser, Wikimedia Commons
Antarktika kivikorall Flabellum. Ajalooline joonis (1831), Wikimedia Commons.
Õisloom haub lubikarikas tittesid. Alumine vaade sooleõõne vaheseintele. Lapsukesed roomavad emal ringi ja kui on küllalt tugevad, lahkuvad ja ehitavad endale torumajakese.
LISAPALAD
Ekspeditsioonid Antarktika liikide nimedes:
Nototeeniad Pagothenia borchgrevinki ja Dissostichus mawsoni (antifriisiga ahvenaliste seltsi kalad) meenutavad avastusreisijaid, norralast Carsten Borchgrevinki ja austraallast Douglas Mawsoni. Šoti kapteni James Wedelli mälestust jäädvustab Wedelli meri ja hülgeliik (Leptonychotes weddelli), kelle kütid avastasid 1820. aastate püügiretkedel lõunapolaarjoone taha. Nimeandja oli prantsuse arst ja herpetoloog (roomajate eriteadlane) Rene Lesson, kes koostas kirjelduse Londonisse või Pariisi viidud isendilt. Kotzebue loodusuurija kirjeldas Hoorni neeme merest väljaõngitsetud vetikat, tal nimega Fucus antarcticus (=Durvillaea antarctica (Chamisso) Hariot) laevakunstnik Chorise 1822. aastal Pariisis ilmunud reisialbumis. Teda korjati Bellingshauseni „Vostokile", aga tema atlases puudub teadusmaailma visiitkaart - teaduslik liiginimi. „Vostokil" ei olnud zooloogi-botaanikut, kes looduslooliste kogude eest hoolt kannaks ja uusi liike pärastpoole teadustöödes kirjeldaks. Seetõttu jäi Saaremaal sündinud avastusreisija nimi tema eluajal botaanika ja zooloogia ajalukku jäädvustamata.
Jääkala perekonnast Pogonophryne. Foto: Wikipedia
Eakin, Eastman ja Matallanas avastasid 2008. aastal Bellingshauseni meres uue sugulase ja tunnustasid liiginimes Pogonophryne bellingshausenensis vaprat jääkomandöri.
Vetikas reisis Antarktikasse
Kui Tšiili Conceptioni Ülikooli dr Erasmo Macaya Antarktika rannikul võõrale vetikale sattus, sai ta aru, et juhtum oli tähendusrikas.
Nature Climate Change 16. juuli 2018 numbris selgitas rahvusvaheline teadlasterühm, et adru oli triivinud 20 000 kilomeetrit ja see oli pikim teadaolev teekond elusolendile. Varem usuti, et elusorganismid ei tungi võimsate polaarhoovuste ja tuulte tõkete taha. Märk sellest, mida soojenev kliima kaasa toob. Kui taimed ja loomad suudavad ookeani ületada, siis hakkavad rändurid parasvöötmest ja Lähis-Antarktikast mandri rannikule tungima, ütles Dr Crid Fraser Austraalia Rahvuslikust Ülikoolist. Oleme arvanud, et Antarktika liigid on täiesti ainulaadsed, aga kas see ikka on nii. Antarktika elustiku eripära ei seisne mitte eraldatuses vaid pigem äärmuslikes keskkonnatingimustes.
Dr Adele Morrison samast ülikoolist juhtis okeanograafiliste analüüside töörühma. Tugevad läänetuuled ja pinnahoovused peaks ajuvad esemed Antarktisest eemale kandma aga see kõik muutub tormidega. Arvutimudel näitas, et tormituulte tõstetud lained aitasid vetikaparvedel pärale jõuda. Antarctic Circumnavigation Expedition, ACE, teatas, et adrusid saabub lõunamandri randadele üpris korrapäraselt. Neid nähti Antarktika poolsaarel ja mandri idaosas.
DNA-analüüsides selgus, et üks taim hakkas triivima Kergueleni saarelt India ookeanis 3000 km Madagaskarist kagus, teine Lõuna-Atlandi Lõuna-Georgialt. Itta voolavad hoovused haarasid nad kaasa ja kandsid ümber maailma. Kaart Daily Mailis. Rekordilisel triivil olid vetikatele elama asunud tõruvähid. Minevikus võisid kaugelt saabunud selgrootud sedasi Antarktika rannikumere asustada.
(Allikad: https://phys.org/news/2018-07-reveals-foreign-kelp-surfed-antarctica.html, https://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-5958641/Seaweed-Antarctica-travelled-12-500-miles-Southern-Ocean.html)
Vetikad kaljule kinnitatult. Foto: Icnied Ridgeway, Wikimedia Commons
Artikli autori Tiiu Härmi sulest ilmus hiljuti raamat "Ookeanifauna avastaja Eestist. Dr Eschscholtz ja tema rändurid". Raamatu trükiarv on väike. Küsi raamatut Rahva Raamatust või telli otse autorilt - kirjutades harmtiiy@gmail.com.
