MYANMARI PÄEVIK | OSA 1. Reis linna, kus paljud eestlased käinud ei ole

 (2)
MYANMARI PÄEVIK | OSA 1. Reis linna, kus paljud eestlased käinud ei ole
Buddha-tempel Naypyidaw's. Foto: Kadri Veermäe

Ajakirjanik Kadri Veermäe sai võimaluse sõita riiki, mis alles hakkab turistidega kohanduma. Siin on tema reisipäeviku avaosa.

ALGUS:

Eestist Myanmari jõuda pole raske, kuid see võtab aega – minu näitel umbes 25 tundi. Sihtpunktiks on riigi pealinn Naypyidaw, kus toimub Euroopa ja Aasia ajakirjanikele korraldatav seminar.

Naypyidaw’ kohta ei õnnestu enne reisi päris selget pilti saada: kaardilt näeb ebamääraste piiridega moodustust ja internet teab, et eriti midagi seal vaadata peale hiiglasliku pagoodi (nii nimetatakse tornikujulist templit) ja 20-realise sõidutee suurt olegi.

Yangonist Naypyidaw’sse sõidab lennukis vaid kaheksa inimest, sest enamik kohalikest ei saa endale nii kallist liikumisviisi lubada. Lisaks pole paljudel pealinna ka asja, sest eelkõige käivad seal (tihti võimalikult kiirelt edasi-tagasi) konverentsituristid, riigiametnikud ja Myanmaris tegutsevad lugematute MTÜ-de esindajad. Küll antakse pardal kätte kohalik ingliskeelne ajaleht, milles on kaks põnevat osa: terve lehekülg sellest, kuidas Arakani osariigis lähevad asjad paremaks - teadmiseks nendele, kes igapäevaselt välisuudiseid ei loe: läänemaailm arvab, et seal toimub moslemivähemuse genotsiid) ning suur surmakuulutus, kus loetakse üksipulgi üles kõik kadunukese lähedased koos elukohtadega.

Seotud lood:

Pealinna lennujaam näib uus ja inimtühi, kuid kaua sellega tutvuda pole aega, sest seminari avaõhtusöök on kava järgi juba alanud ning informatsiooniministeeriumi töötajad suunavad mu kiirelt autosse, et ma nende ministri kõnest ilma ei jääks.

Pärast kuut õhtul hakkab päiksevalgus juba lõplikult kustuma ning esmamuljed Naypyidaw’st on seega suhteliselt minimaalsed. Jõuan märgata, et üksteise lähedusse ehitatud suurtel hotellidel on eranditult aknad tumedad – kliente ei ole kuskil. Hiljem selgub, mis selle ärimudeli jätkusuutlikuks teeb.

Minu majutusasutuseks on Tungapuri hotell ning kuigi see ei saa olla palju vanem kui kümmekond aastat (nimelt sai Naypyidaw ise alles 2005. aastal valmis), paistab välimuse ja sisustuse poolest tegemist olevat pigem 1990. alguse käekirjaga.

Hotelli ees on koha sisse võtnud kaks kaamerameest ning sõidukist väljudes suunatakse mulle kohe valgusvihk näkku. Õnneks tervituskõnet ei taheta. Kui märkan, et majutusasutuse kõrval on hiigelplakat, mis tervitab 11. ajakirjanike seminarile saabujaid, hakkan aru saama, et minu ja korraldajate arusaam selle kohta, milline see üritus välja nägema peaks, erineb üsna märkimisväärselt. Järgnevatel päevadel see mulje ainult süveneb.

Loe veel

Hotellituppa pole aega minna, sest ministrit peab ootama, mitte minister ise ei oota ja nii kupatatakse mind kohe kõrvalhoonesse pidulikule õhtusöögile. Saalis on ootavad valgete salvrätikutega lauad ning veel vähemalt kümme kaamerameest ning paarteist ajakirjanikku.

Kohalikud on ilmselgelt vaeva näinud, et kenad välja näha ning selle taustal tunnen, et hommikul Bangkoki lennujaamas pestud nägu päris samasugust efekti ei anna. Samas on lennukis kägaras veedetud kolmetunnise une tõttu reaalsustaju niikuinii üsna nüristunud, nii et pikalt selle peale ei mõtle.

MInistri kõne on nagu kõne ikka, söögi puhul on märkimisväärne see, et iga suutäis tõstetakse eraldi ühe pala kaupa või ühe kulbitäie kaupa sööjate ette taldrikule.

Foto: Kadri Veermäe

Siia taldrikule jõudis iga pala, ka friikartul, üksi kohale. Foto: erakogu

Domineeriva olekuga india ajakirjanik võtab muljele vastates kohe jutuotsa lauas üles, pajatab ohtralt lugusid sellest, kuidas ta lennuväes paražütistina teenis (neid meenutusi saab tulevate päevade jooksul veel korduvalt kuulda) ning süüdistab lääne ajakirjanikke Myanmari kriisi ebaprofessionaalses käsitlemises.

Unega võideldes elan ürituse üle ning lähen hotellituppa jõudes kohe magama. Kohaliku aja järgi on kell üheksa.

Järgneb...