Must turism: miks reisijad otsivad traagilisi ja surmaga seotud paiku?
Nelson Mandela surm tekitas Robben Islandi vanglatuuride populaarsuse kasvu. Selles vanglas oli Mandela kinnipeetavana nii 70ndatel kui 80ndatel. Tragöödiate ja surmaga seotud vaatamisväärsuste, külastuskeskuste ning kannatusemuuseumide populaarsus on kasvav ja seda liiki reisimist kutsutakse mustaks turismiks.
Praegu on mitmed morbiidsed sihtkohad turistide seas väga populaarsed: alustades Ground Zerost New Yorgis kuni JFK ekskursioonini Dallases, millega märgiti presidendi mõrva aastapäeva.
Samas pole musta turismi fenomen midagi uut. Glasgow äri- ja ühiskonnateaduste kooli prodekaan, professor J John Lennon annab musta turismi teemadel lausa loenguid. Meie esivanemad käisid ju ka vaatamas gladiaatorite võitlust, nautisid avalikke hukkamisi ja külastasid palverännakul hukkunute surmakohti.
Professor Lennon mõtles koos veel ühe professoriga 1996. aastal välja ka musta turismi mõiste.
Tema uuring näitab, et Auschwitzi koonduslaagri külastajate hulk on aja jooksul jäänud enam-vähem samaks, ulatudes igal aastal rohkem kui 1,43 miljoni turistini. Printsess Diana hukkumiskoht Pariisi autotunnelis ja ka tema matmispaik Althorpe´is on põhjustanud pideva huviliste nö palverännaku nendesse paikadesse.
Telegraph Traveli reisitoimetaja Adrian Bridge oli üks neist, kes käis printsess Dianaga seotud traagilistes kohtades oma austust avaldamas.
"Ma olin uudishimulik," põhjendab ta ise, "seisin sellel autoülesõidul ja kuigi liiklus oli tihe, tundsin ma mingit võimsat mõju sellest kohast, kus selline traagiline sündmus oli toimunud."
Professor Lennon usub, et sellised reisid võetakse ette, et tunnetada surma või tragöödia lähedust. Ja siis käitutakse ka vastavalt - austusväärselt.
Paljudes tekitas hiljuti viha see, kui näidati president Obamat, kes Nelson Mandela matusetseremoonial justnagu iseendast pilti tegi. Käitumisreeglid sellistes mälestusväärsetes kohtades, nagu näiteks Berliini tapetud juutide Stelae memoriaalis, keelavad valju rääkimise, helistamise, karjumise, muusika, koerte kaasavõtmise, rattasõidu ja päikesevõtmise. Vietnami Ho Chi Minhi mauseoleumis peavad näiteks külastajad kõndima valvurite korraldusel ühes reas.
"Sellistes paikades on tihti olemas otsene kasusaamise motiiv külastajaid sinna juhtides," lisab professor Lennon, "isegi kui sissepääs on tasuta, teenitakse edasimüügi, kaubanduse ja toitlustuse pealt. Mõnikord (näiteks endistes koonduslaagrites) läheb suur osa tulust vaatamisväärsuste korrashoiule ja personalikuldele."
Tšerobõli tuumakatastroofipiirkonna tuurid aga lõpetati 2011. aastal, kuna selgus, et teenitud kasum ei läinud kuidagi katastroofipaiga puhastamiseks ja korrastamiseks.
Kasumeid kõrvale jättes tuleb muidugi ka välja selgitada musta turismi mõju kohalikele. Londonderry on selle aasta kultuuripealinn, kuid sealsed peamised vaatamisväärsused - depressiivsed tänavamaalingud majaseintel kujutavad palju negatiivset. Mõned kommentaatorid on soovitanud neid uuenda mingite positiivsemate maalingute vastu, et mitte minevikku takerduda.
Kuid professor Lennon usub, et hoopis olulisem on siiski ajaloosündmusi täpselt esitada, mitte ilustatult.
"Paljud kohad on traagilise minevikuga (Pariis ja revolutsioon, Berliin kui natsivalitsuse peakorter jne), kuid see ei tähenda, et need kohad oleksid samasugused edasi ja ei muutuks," ütles ta.
"Sünged tänavamaalingud Põhja-Iirimaal on seotud kindla ajalooperioodiga. Uued positiivse alatooniga pildid kindlasti ei omaks sama mõju.”
Professor lisas veel, et musta turismi sihtkohti külastades saame me õppida mineviku õppetundidest. Kambodžas näiteks on valitsus üsna pikaldane Punaste Khmeeride tapatalgutega seotud kohtade eksponeerimisel.
"Kuid vaikides ja neid ajaloo musti perioode mitte näidates põhjustame me nende sündmuste unustamise ja mahavaikimise tulevaste põlvede poolt. Must turism, nagu ka meie mustemad ajalooperioodid aitavad meil paremini mõista, mida tähendab inimlikkus.”
