MUGAVUSTSOONIST VÄLJA | Seljakotid selga ja maailma avastama — just nii tegid Annika ja Frank!
Mina, Annika, olen 21-aastane ja mu kaaslane Frank on 22-aastane ning hetkel oleme mõlemad kolmanda kursuse tudengid. Frank õpib IT-valdkonnas ning mina turunduse valdkonnas. Võtsime kaks aastat tagasi endale ühiseks eesmärgiks minna maailma avastama seljakotiränduritena ja teha oma Youtube’i kanal, kuhu hakkame postitama vloge igast riigist, mida külastame ning jagame vaatajale kasulikku informatsiooni.
Youtube’is oleme nime all Seljakotiduo. Otsustasime oma mugavustsoonist välja astuda ja veeta suved seigeldes ning õppides Euroopat tundma. See oli hea võimalus veel suvevaheajad veeta vabana ja sõltumatuna. Seega julgustame ka teisi, nii noori kui täiskasvanuid, kellel vähegi vaba aega leidub, minna maailma avastama. Selleks ei pea sul olema tervet varandust, et reisida. Päris tasuta me muidugi ei reisinud, kuid me ei pannud nii palju rõhku majutusasutuste tärnidele ja kallites restoranides einestamisele ning šoppamisele, vaid sellele, et saaksime külastada ära kõik vägevamad vaatamisväärsused, näha teisi kultuure, tutvuda erinevate inimestega ja uute paikadega eesmärgiga õppida midagi uut ning avastada looduspärleid, mida Euroopal pakkuda on.
Enne kui edasi loed, vaata suurt galeriid noorte reisidest:
Viimased kaks suve (2017 ja 2018) olemegi oma unistused ellu viinud ja oma planeeritud reisid teostanud. Meie valisime seljakotiränduri-stiili, sest niiviisi hoidsime kokku kõvasti raha ja saime ühe pika reisiga näha ära niivõrd palju kohti, kui ühel tudengil vähegi võimalik oli. Kõik tegime algusest lõpuni ise — kogusime reiside jaoks tööl käies ise raha juba varem ette; koostasime mõlema reisi jaoks reisieelarve; määrasime ära kõik kohad, mis meid huvitavad, mida me külastada saame ja mis meile tee peale jäävad; koostasime põhjaliku nimekirja varustusest, mida kaasa peame võtma ja kui palju; teise seljakotireisi jaoks soetasime vajaliku tehnika, et teha kvaliteetseid videoid reisist ning neid hiljem jagada oma videoblogi Youtube’i keskkonnas.
Videoblogi hakkasime pidama sellepärast, et tahtsime jagada ka teistega oma ettevõtmisi, anda läbi videopildi edasi neid kogemusi, mida meie saime ning inspireerida ka teisi inimesi haarama seljakott ning lihtsalt minema avastama mõnda paika, mis on juba ammu mõttes olnud. Tähtis on muidugi ka valida, keda omale reisikaaslaseks võtta või kas üldse on reisikaaslast vaja. Reisida saab nii üksi kui ka suurema kambaga, kuid meie valisime rännata kahekesi. Läbi selle õppisime üksteist veel rohkem tundma, sest nii pika ja üsna kurnava reisiga kaasneb palju positiivseid kui ka negatiivseid aspekte.
Transpordivahendina kasutasime mõlema reisi jooksul enamasti busse ja mõnikord ka ronge ning ööbimispaikadeks olid meil tagasihoidlikud majutusasutused ning vahepeal ka telk. Mõlemad suved ligikaudu poolteist kuud Euroopas rännates on aeg möödunud linnutiivul, kuid lisaks väsimusele ja rasketele retketele on sellised ettevõtmised üle kõige andnud meile hulganisti uusi kogemusi ja teadmisi, pannud meid hakkama saama nii, et oleme ainult meie ja me peame koos hakkama saama ning pakkunud muidugi ka väga suurt rõõmu ja palju seiklusi. Samuti oleme palju paremini õppinud ka iseennast tundma — meie vaated elule on muutunud.
Täispikka versiooni sellise reisi ettevalmistusest saab näha SIIT!
Meie esimene suur seljakotireis leidis aset 2017. aasta suvel, mil me juuli alguses asusime teele oma esimese sihtkohta poole, milleks oli Poola pealinn Varssavi. Rändasime Euroopas ringi poolteist kuud ning tegime Euroopas sellise ringi, et hakkasime liikuma mööda lääne poolt, kuni jõudsime Portugalini välja — Portugal oli meie kõige kaugemaks sihtkohaks planeeritud sellel reisil. Ehk me alustasime Poolast, liikudes edasi läbi Saksamaa, Hollandi, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania ja jõudes Portugalini. Suuna kodu poole tagasi võtsime läbi Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa Itaaliani ja Itaaliast juba edasi Austriasse ning Tšehhi. Prahast sõitsime otse tagasi Eestisse. Kokku jõudsime selle reisiga külastada ära 10 riiki ja 16 linna. Meie teele jäid enamjaolt pealinnad, kuna meie reis suuresti sõltus bussidest ja bussiliiklus pealinnade vahel oli hästi korraldatud. Mõned kõige meeldejäävamad kogemused olid kindlasti Rooma surnuaeda kinnijäämine; esimene Couchsurfingu kogemus; Portugalis veedetud nädal telgiga ookeani ääres ja metsas; Barcelonas telkimine jm. Sellest reisist meie lemmikud sihtkohad olid kindlasti Varssavi, Amsterdam, Pariis ja Veneetsia. Kuigi ootus ka nendest linnadest oli teistsugune: ehk kui sa pole ise oma silmaga näinud, siis on alati mõtetes mingisugused eelarvamused, nii head kui halvad. Nagu öeldakse, siis oma silm on kuningas.
Esimese reisi jaoks me midagi ette ei broneerinud, ei majutust ega transporti, mille tõttu kaotasime rahaliselt. Mida varem ette broneerid, seda odavam su reis tuleb. Kuid mitte alati ei pruugi raha säästmine õnnestuda ka siis, kui sul on juba kõik ette broneeritud, sest sel juhul sa sõltud kuupäevadest ja kellaaegadest ning kui jääd näiteks ühest bussist maha, siis võid oma rahale „aidaa“ öelda, sest siis ei jõua sa enam järgmise bussi, rongi või lennuki peale ning võib-olla ka mitte hotelli sellel päeval, mil sul planeeritud oli. Näiteks nii meil juhtuski teise reisi ajal ühe korra, kus kaotasime Bulgaarias ühe bussi ja ühe öö hotellis, kuna jäime Rumeenias rongist maha. Seetõttu kõik edasised sama päeva broneeringud läksid kaotsi, kuid see oli siiski väike rahaline kadu. Reisikindlustust me ei võtnud, kuna lennukiga me ei lennanud. Tuleb lihtsalt olla tähelepanelik ning vahel ei saagi mitte midagi teha, tuleb lihtsalt edasi minna. Reisil peab arvestama sellega, et võib tekkida rahalist kadu, väga lihtne näide on see, mille peale alati ei tuldagi, et igal pool ei saa kaardiga maksta ning tuleb automaadist võtta välja sularaha. Mõnes kohas on teenustasu väga väike, mõnes aga väga suur. Näiteks Roomas tuli meil 5 euro välja võtmiseks maksta 20 eurot teenustasu. Sellega me muidugi arvestanud ei olnud, seega alati on hea kui arvestada ka sellega, et veidi raha võib ootamatute olukordade tõttu rohkem kuluda. Lääne-Euroopas oli näiteks peaaegu igal pool võimalik kaardimakset sooritada, küll aga Ida-Euroopas ilma sularahata hakkama ei saanud.
Teine reis leidis aset selle aasta suvel, kus võtsime kaugeimaks sihtkohaks Kreeka. Alustasime samuti Poolast, kuid seekord mitte Varssavist, vaid Krakowist. Külastasime Ukrainat, kus leidsime majutuse Couchsurfingu kaudu ning meid võttis vastu Ukraina pere, eelmisel reisil kasutasime Couchsurfingut esimest korda Berliinis, kus meid majutas üks üliõpilane. Mõlemad kogemused olid õnneks väga meeldivad. Läbi Rumeenia, Bulgaaria ja Makedoonia jõudsimegi Kreekasse. Koduteel läbisime Albaaniat, Montenegrot, Horvaatiat, Sloveeniat, Ungarit, Slovakkiat ning lõpetasime oma reisi seal, kus eelmist reisi alustasime ehk Varssavis. Kusjuures täiesti juhuslikult saime Varssavisse täpselt samas majutusasutuses ka täpselt sama toa, kus tookord olime. Külastasime selle reisi jooksul 12 riiki ja 18 linna ning lisaks veel kauneid looduskohti.
Seekord sihtisime eesmärgiks mitte niipalju külastada pealinnu, vaid looduskauneid kohti ja väiksemaid linnu, kuid külastasime nende hulgas ka pealinnu. Kõige veidramad kogemused saime Ukraina linnadest, saime lausa kultuurišoki, sest linnapildis tekkis tunne nagu oleksid 90ndad. Samas Odessas saime nautida rannas tõelist troopikat. Avastasime, et Rumeenia, Makedoonia, Montenegro, Horvaatia ja Slovakkia on täis meeletult kauneid kohti, mida kahjuks kõiki me külastada ei jõudnud. Nendes riikides asub nii mägesid, koopaid, võrratult ilusaid rahvusparke. Horvaatias asuvat Plitvice rahvusparki õnneks saime külastada ning nendes riikides leidub hingematvaid koskesid ja järvesid mägede kõrval. Meeletu kuumus, mis keset suve Euroopas möllas, ei aidanud kahjuks matkamisele kaasa, sest üle 30kraadise temperatuuriga (vahel ka 40°C) 15kg seljakott seljas matkata ja niiviisi poolteist kuud, on ikka paras katsumus. Ei kujuta isegi ette, mitu liitrit vett me kogu reisi peale ära suutsime juua. Eks ikka tekkis kordi, kus tahtsime alla anda. Kuid viisime oma plaani ikkagi lõpuni.
Kogu asi sai tegelikult alguse 2016. aasta suvel meie esimesest lühireisist Lätti ja Leetu, mil nädal aega matkasime Balti riikides seljakottide ja telgiga. Siis tundsimegi, et nädalast jäi väheks ja võiksime võtta järgmine kord juba kaugemad sihtkohad ette. Mõeldud-tehtud. Muidugi ei pea esimeseks rännakuks nii pikka reisi ette võtma, vaid võib ka teha samamoodi nädala pikkuse reisi teha lähiriikidesse.
Nii nagu planeerisime oma reisid ise, siis ka filmisime ja monteerisime videod ka ise valmis. Juba varsti saab näha videopostitusi meie äsja möödunud suvest — treiler on juba valmis:
Treilerit saad vaadata ka Seljakotiduo Youtube’i kanalist — SIIT!
Kuula ka Õhtulehe podcasti Seljakotiduo seiklustest:
