Mis see on? Eestlastele iseenesest mõistetav, filipiinlastele oi-oi, mis üllatus

 (1)
Mis see on? Eestlastele iseenesest mõistetav, filipiinlastele oi-oi, mis üllatus
Madle filipiinidest sõpradegaFoto: Madle Timm

Kui tihti saab kultuurišoki osaliseks see, kes võõrasse riiki reisib, siis sageli käib asi ka vastupidi. No näiteks Filipiinidel.

„Te saate päriselt kraanist vett juua? Ja vajadusel ka metsajärvest?” vangutab kohalik tädi pead, kui talle uskumatust Eestimaast pajatan.

„Just. Ja enamasti pole ka vajadust veepudelit pidevalt kaasas kanda. Me lihtsalt ei joo nii palju vett, kui teie siin,” lisan. See on muidugi arusaadav, sest kuumas troopilises kliimas higistavad inimesed kordades rohkem.

Veel räägin kohalikega talvest. See tähendab, Eestimaa suvest, sest juba +20 soojakraadi võrdub neile paraja pakasega. „Mida te siis selga panete?” tunnevad nad huvi ja judistavad õlgu. Mainin tagasihoidlikult, et see on paras temperatuur end jahutavasse vette kasta. Selle peale lähevad sõbrad pöördesse ja arvavad, et nemad Maarjamaal ellu ei jääks.

„Aga lund me tahaksime ikka näha,” naeravad nad ega suuda ette kujutada, et taevast midagi valget ja pehmet päriselt kah alla sajab. Või et vee peal saab kõndida. Või isegi seda, et majades on elava tulega kohad, ahjud-pliidid-kaminad. Mitte vaid toidutegemiseks, vaid peaasjalikult selleks, et end lihtsalt soojas hoida.

Elav tuli on troopikas elavatele inimestele pigem toidutegemise allikas ning tüütu, et see ka nii palju sooja peab andma. Mõte selle küttekehana kasutusest on neile uus. Foto: Madle Timm

Seotud lood:

„Aga mida te seal sööte?” pärib pruunisilmne sõber, kes ei suuda ette kujutada, et ilma riisita on võimalik üldse elus hakkama saada. Seda, et kartulid on meie jaoks umbes sama, mis nende jaoks riis, on talle sama keeruline uskuda, kui kujutleda, et eestlased vabatahtlikult end kuuma kambrisse sulgevad. Sauna, noh. „Milleks?” vangutab sõber naerdes pead. Tõsi ta on, terve Filipiinide saarestik võib vahel paras saun olla.

Poes olles räägime leivast. Leib nende jaoks on meie sai, meie leiba aga pole nad kunagi näinudki. Piimatooted on peaasjalikult importkaup ning kohalikud pole harjunud neid just liiga palju tarbima. „Teil on pea sada erinevat jäätisesorti?” on sõbrad üllatunud, kui nõutult jätsikapi ees seisan ja kolme maiuse vahel valikut teha üritan.

Loe veel

Ja lõpetuseks — vahemaad. Autoga kuskile sõites küsin tihti, et kui kaugel see sihtkoht siis asub ka.

„Ainult neli tundi,” saan rõõmsa vastuse. „AINULT neil?” kurdan, kuid see jääb neile arusaamatuks, sest neli on tegelikult siinsetes oludes tõesti vähe. Nelja tunniga ei pruugi linnast väljagi saada. Kuus tundi kuskile sõita on ka okei. Minu rekord siiani on 11 tundi, mille kohta autojuht ütles, et „natuke tüütu on küll”.

Sellest, kas tasub ikka teisi rahvusi šokeerima minna, loe lähemalt SIIT.

Selline vaatepilt paneb filipiinlased õlgu võdistama. Kuigi lund tahaksid nad näha küll. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 64. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/