MINU VORMSI | Vabadusesaar, kus pole isegi politseid — kas see tähendab, et kõik on lubatud?

 (3)
MINU VORMSI | Vabadusesaar, kus pole isegi politseid — kas see tähendab, et kõik on lubatud?
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Avaldame katkendi Barbi Pilvre raamatust "Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks", kirjastuselt Petrone Print.

„Perenaine, kas saia ka saab?” kõlab sõbralik hõige üle õue. Mu naabri saiapood asub küll teisel pool kreegivõsa ja mul on käes töökindad ja murukäärid või oksalõikur. Värske sepiku magus lõhn levib aga üle küla ja kõditab möödujate haistmismeelt. Kilomeetri sadamast ära kõmpinud seltskond kinnitaks esimesse külla Svibysse jõudes hea meelega keha.

„See ei ole minu pood ja ma ei tea, millal müüja tuleb,” püüan jääda viisakaks. Ma ei pea pingutamagi, et mõjuda ebasõbralikult.

„No kas te ei saa vaadata, kus ta on? Me ostaks paar saia?”

Juba praami peal lasevad 2000ndate yuppie’d lipsusõlme lõdvaks: oleme ju maal. Väike õlu, ja iga aias toimetav naisterahvas sobib mistahes jutuveeretamiseks. Miks teenindust pole? Olen Tallinnast ja maksan — ka seda juhtub. Mina ka, on vaja end vahel omakorda kehtestada.

Praamiga üle mere tulek muudab eesti inimesed suhtlejaks, mere taha jääb umbusk ja tavaline eesti tusk. Inimesed on avatud, soovivad üle aia jõudu ja küsivad teed. Maaelu iseenesestmõistetav agrofaktor eemaldab vist barjäärid, „maakatele” sobib läheneda, sest nad on „loomult lihtsad ja sõbralikud”. Ja mina olen ka maakas, kui oma aias viibin. Turistid, kes tulevad lihtsalt ühele Eesti saarele, ei tee sageli vahet ka Vormsil või Kihnul, mis on kümme korda tihedama asustusega ja eheda järjepideva külakultuuriga saar. Arvatakse, et Vormsilgi liiguvad naised ringi endiselt rahvariietes ja sõidavad lahtise külgkorviga mootorrattal ning mehed on enamjaolt kalal või kuskil purjakil.

Seotud lood:

Kui rääkida nii-öelda pärisvormsilastest, siis Vormsil on üksikuid põlisperekondi nagu Strengid, Berggrenid, Rosenbladid, Tomingad ja aastast 2011 tegutseb MTÜ Vormsi Veri, mis koondab ajalooliste juurtega kohalikke ja tegeleb pärimuse talletamisega. Ehe rannarootsi Vormsi, mida keegi ehk otsima tuleb, elab paraku vaid muuseumisäilikutes: mälestustes ja dokumentides, esemetes, mida võib saarel näha näiteks Sviby talumuuseumis ja Haapsalus rannarootsi muuseumis.

Aga Vormsi ei ole sugugi igav, kuigi etnograafiahuvilisele pettumus. Tänapäevasel saarel on üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, NSVLi eri piirkondadest väljasaadetute, kolhoosiaja rahva ja ettevõtlike uusasukate koosluses välja kujunenud uus omapära, kus on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning uue aja uljus ja avantürism.

Vormsi on vabadusesaar, siin ei ole tänaseni isegi politseid, mis linlase peas lülitab kohe sisse rohelise tule. Kõik on lubatud! Keegi ei näe! Osa võtab seda kui signaali purjus peaga sõita. Võimalus täis peaga, ilma turvavööta ja liiklusmärke eirates autot juhtida näis vähemalt 2000ndatel mõnele inimesele suurima vabaduse ilminguna ja nii anti ka minna. Osa on saarele saabudes lihtsalt rõõmsamad kui mandril, suhtlevad võõraste inimestega ega vahi ainult endasse või telefoni. Juba Rohuküla sadamas on tunda: jama jääb mandrile maha, kui praamile sisse sõidad või jalutad.