Minu vahetussemester Roomas: välisõppesse minek nõuab julgust, avatust ja mugavustsoonist välja astumist

Vaata ka galeriid!
Minu vahetussemester Roomas: välisõppesse minek nõuab julgust, avatust ja mugavustsoonist välja astumist
Rooma, ItaaliaFoto: Pixabay

Olen Taltechi Avaliku halduse ja riigiteaduste kolmanda kursuse tudeng ning 2019. aasta sügissemestri veetsin Erasmusega igaveses linnas Roomas. Võin julgelt väita, et Erasmusega välisõppesse minek on kõige lahedam otsus, mida ma kunagi teinud olen. Itaalia, riik, mis on mulle alati huvi pakkunud, leidis selle ajaga tee minu südamesse ning rajas sinna üheskoos teiste kaasteelistega oma pesakese. Aga, kuidas kõik alguse sai?

Mulle on alati meeldinud olla rahvusvahelises keskkonnas ning juba kooliajal mõtlesin välismaale vahetusõpilaseks minemisest, kuid siis jäi see plaan ainult idee tasandile. Ülikooli sisse astudes teadsin, et kuna minu suureks kireks on reisimine ja erinevate kultuuride tundmaõppimine, on Erasmuse programm selleks ideaalne võimalus.

Sihtkoha ja ülikooli valik oli omaette põnev protsess. Otsuse tegemisel lähtusin eelkõige riigist ja kultuurist ning ka kliimast. Mina eelistasin soojema kliimaga särtsakat lõunamaad. Esimese valikuna nägin Hispaaniat, sest just selle maaga on mul lapsest saati olnud eriline suhe, olen seal väga palju kordi käinud ning ka keelt õppinud, kuid paraku ei leidnud sobivat ülikooli. Järgmise meelepärase valikuna nägin Itaaliat ning õnneks, peale mitmeid kordi partnerülikoolide listi läbivaatamist, leidsin just Roomas asuva LUISS Guido Carli ülikooli. Ma ei olnud kunagi varem Roomas käinud, kuid minusugusele suurele ajaloohuvilisele ja lõunamaade kultuuri fännile tundus see igati põneva valikuna. Mulle ja mu perele on alati meeldinud Itaalia ja sellega seonduv: toidukultuur, kunst, arhitektuur, ajalugu ning põhiväärtused nagu pere ja sõpradega kokku hoidmine. Mu lähedasemad sõbrad on osa minu perest ja kõik üheskoos võtame tihti ette vahvaid üritusi. Oleme viimased 5 aastat avanud Merivälja kohvikutepäeva raames Itaalia restorani ja unistame, et ühel päeval avame täitsa oma pererestorani. Eks sellest tuli ka vanemate positiivne toetus, et tütar läheks saapamaale ja paneks kõrva taha Itaalia Mammadelt põlvest põlve pärinenud retseptid.

Seotud lood:

Etteruttavalt võin öelda, et pärast 4 kuud Itaalias elamist ei ütle ma enam ühegi pastasordi kohta makaronid (fun fact: Itaalias on ca 350 erinevat pastaliiki), tean, et pasta ei lase oodata, vaid söömisega tuleb kohe alustada ning kui ei taha end turistina tunda, siis cappuccinot peale kella 11 enam ei jooda. Suure pitsaarmastajana sain teada, et iga pitsa ei ole lihtsalt pitsa, vaid nii nagu ka pastade puhul, eristatakse 7 erinevat sorti. Nüüd Eestis kuulsust koguvat paksude ja pehmete äärtega pitsat nimetatakse Napolitana pitsaks, mis on pärit Napolist ehk pitsa sünnilinnast. Kui kuninganna Margherita Napolit külastas, hakati tema järgi kutsuma kõigile teada tuntud mozzarella, basiiliku ja tomatikastmega pitsat margheritaks. Ühtlasi pärinevad sellest ka Itaalia lipu värvid.

Minu ülikool LUISS Guido Carli on itaallaste seas väga tuntud ning hinnatud prestiižne eraülikool. Õpilaste arv on viimaste aastatega hoogsalt kasvanud, kuid jääb siiski alla 10 000 (võrdluseks Roomas asuv Sapienza ülikool on oma 100 000 õpilasega Euroopa suurim). Tegemist on Itaalia mõistes väga noore ülikooliga (asutatud 1974) ning arvan, et oma innovaatilisuse ja noortele pakutud võimaluste poolest on see sarnane Ameerika kolledžitele.

LUISSil on 5 fakulteeti: finants, ärindus, juhtimine, õigus ning poliitikateadused. Viimases õppisin ka mina. Õppehooned on väga uhked, sissekäigud marmorist, üks õppehoone on hoopistükkis ühendatud endise kirikuga, nii et võimalus oli mõne loengu korral õppida pühakojas otse altari ees. Ülikool on väga tudengisõbralik ning pakub noortele erinevaid võimalusi enda arendamiseks. Näiteks on tudengite seas kõige populaarsemaks paigaks Language cafe, mis on ideaalne paik meelelahutuseks ja lõõgastumiseks, siin kehtib õppimis- ja itaalia keele rääkimise keeld, et soodustada sotsialiseerumist ja uute kultuuride tundmaõppimist, samuti on seal võimalik kitarri, klaverit ja cajoni mängida. Teist väga kihvti kohta kutsutakse Loftiks, siin saab tegeleda tehnoloogiaga, katsetada vanu kaameraid, salvestada stuudios muusikat või hoopiski nende oma kinos filmi vaadata. Ülikooli innovaatilisust kinnitab ka rohelisel energial sõitvad shuttlebussid, mis tudengeid ühest linnakust teise tasuta sõidutavad. LUISS on ka väga turvatud ning iga kord, kui linnakusse sisened, on vaja isikut tõendavat dokumenti näidata. Ülikoolis töötavad tuntud Itaalia professorid ja teadlased ning niigi tööpuudusega vaevlevale itaalia noorele on ülimalt tähtis, kui CVs on kirjas mainekas ülikool, võimalus on ka mõnele õppejõule eriliselt silma jääda ning seeläbi ühistel projektidel osaleda. Tundides oli palju neid, kes olid väga haritud ja rääkisid aktiivselt kaasa, kuid ka neid, kes sisustasid loenguid e-poodides kallist käekella valides.

Poliitikateadused LUISSi ülikoolis erinevad Taltechi riigiteadustest eelkõige kursuse ülesehituse osas. Nii nagu TalTechis koosneb kursuse ülesehitus loengutest ja seminaridest, siis Itaalias olid mul ainult loengud, mis olid üsnagi teoreetilised. Samas, enamik mu sealsetest sõpradest õppisid ärindust ning neil oli väga palju erinevaid praktikume, projekte ja isegi luksuspoodide külastusi. Aineid võtsin 31 EAP jagu, valikuga jäin väga rahule ning põnevaimaks aineks osutus terrorismi sotsioloogia. Nagu nimigi ütleb, käsitlesime erinevate teadlaste teooriaid, uuringuid ja päriselu juhtumeid terrorismi teemadel ning seda kõike üle maailma väga hinnatud terrorismisotsioloogi juhendamisel. Loengud olid kaasahaaravad – praktiliselt iga tund valis ta nimekirjast välja mõned tudengid, keda ta kutsus klassi ette ja andis neile mingi ülesande, nt kohapeal teha kokkuvõte vaadatud videost või mängiti läbi lõpueksamile (suuline selles aines) sarnane proovieksam. Samuti pidid väljavalitud tudengid järgmise tunni ajal tegema vähemalt pooletunnise ettekande eelmise loengu teemadest ja kui õppejõule eriti meeldis, siis võis ta paluda õpilasel teha ettekande veel järgmisel ja ülejärgmisel loengul. Kuigi õhkkond oli vähemalt välistudengitele pisut närvesööv, siis õppejõud ei olnud üldse nii kuri, kui võib mulje jääda. Tegu oli väga professionaalse ja sõbraliku professoriga, kes alati toonitas, et me teeme seda kõike sellepärast, et saada lõpueksamil suurepäraselt hakkama.

Sama aine suulise lõpueksami tegemine oli omaette huvitav kogemus. Kõik 60-70 noort oli kutsutud eksamipäevale samaks kellaajaks kohale. Koos õppejõuga oli veel kaks assistenti ning suvalise järjekorra alusel kutsuti ükshaaval iga õpilast klassi ette õppejõu ja assistentidega vestlema. Vestlus toimus ülivaikselt, et vältida kaasõpilaste pealtkuulamist, ning igaühe jaoks oli eraldatud ca 15 minutit. Esimesed tunnid möödusid suhteliselt rahulikult, aga ühel hetkel hakkas tunduma umbses klassis istumine võimatu tegevusena ning teadmatus, millal võidakse mind kutsuda, ei lasknud klassiruumist pikaks ajaks välja minna. Möödusid 3 tundi, siis 4 ja 5, pea oli juba paks ja oht üleõppimise ees. Klass jäi aina hõredamaks, aga ikka ei olnud minu korda kätte jõudnud. Kuna tegemist oli mu eelviimase päevaga Itaalias, läksid mõtted uitama sellele, mida kõike oleksin veel teha saanud. Külastada lemmik piazzasid ehk linnaväljakuid, visata münt Trevi purskkaevu, et kindlustada Rooma tagasitulek, imetleda grandioosseid kirikuid, süüa lemmik gelaterias ja pizzerias veelkord üks suur ports parimat gelatot ja pitsat ning proovida endasse talletada need oivalised maitsed ja emotsioonid, mida mõnda aega enam ei saa... Lõpuks, pärast 7 tundi ootamist, oli kord minu käes ja 15 minutit professoriga vestlemist möödusid välkkiirelt. See oli mulle esimene suulise eksami kogemus ning lõpptulemusega jäin väga rahule. Miks just kõik õpilased kutsuti samale päevale ja samale kellaajale kohale jääb arusaamatuks, kuid kuuldavasti see ongi iseloomulik Itaalia süsteemile, kus inimesed on harjunud suure bürokraatiaga ja sellest tingitud pikkade järjekordadega. Itaallased lausa jumaldavad järjekordi – kus siis veel uusi tutvusi teha, kui mitte postkontori või mõne dokumente väljastava asutuse ees järjekorras olles! Sama olukord oli ka eksamipäeval klassiruumis. Minu kõrvale juhtusid istuma Lucia Argentiinast ja Camilla Põhja-Itaaliast, kellega suhtlen siiani pidevalt.

Välisõppesse minnes soovitan kindlasti kaasa teha ESN (Erasmus Student Networki) korraldatud Welcome weekil ehk avanädalal, mille raames toimuvad erinevad üritused ja peod ning mis on ideaalne aeg uue sõpruskonna loomiseks. Sõprussidemeid oli väga lihtne luua, sest kõik me olime samas olukorras - olukorras, kus me olime tulnud üksi uude riiki, tundmata kedagi teist, ja selleks, et teha oma Erasmuse kogemusest unustamatu elamus, tuli lihtsalt mugavustsoonist välja astuda. Esimeste nädalate vestlused teiste noortega olid stiilis “Mis su nimi on?”, “Kust sa pärit oled?” “Oh, mulle meeldib ka reisimine. Ma tunnen, et meil on nii palju ühist. Saame sõpradeks!” ja nii lihtsalt oligi võimalik oma kõrvale ägedad kaasteelised leida.

Erasmus pakub suurepärase võimaluse reisimiseks. Esimesel kahel kuul avastasime praktiliselt igal nädalavahetusel mõnda uut kohta. Itaaliasisene reisimine ei ole väga kallis, rongi-, bussi- ja lennupiletid on väga mõistlike hindadega ja kambakesi Airbnb rentimine on tudengile taskukohane. Reisisime enamjaolt Lõuna-Itaalias, imelisemad kohad olid filmidest tuntud Amalfi rannik ühes Positano, Salerno, Sorrento ja Amalfi linnadega, Path of the Gods matkarada, kaootiline, kuid kireva eluga Itaalia oma Bangladesh ehk Napoli ning ajalooliselt ülivõimas Pompeii. Külastasin ka Toskaana piirkonna alla kuuluvaid Firenzet, Pisat ja Sienat, kuid tulevikus on kindlalt soov avastada rohkem Põhja-Itaalia eri piirkondi.

Lihtne oli ära tunda klassitäiest tudengitest just Erasmuse tudengi – valdavalt tegeleti arvutites mitte slaidide jälgimise, vaid uute reiside planeerimise ja piletite ostmisega!

Itaalia on suurepärane sihtkoht Erasmuse sooritamiseks ja tudengiaastate veetmiseks. Omandada kõrgtasemel haridust ajaloo hällis, ümbritsetud kirevast multikultuursest keskkonnast ja kultuurielust õpetab sind maailma nägema teise pilgu läbi, muudab sind tolerantsemaks, avatumaks ja iseseisvamaks maailmakodanikuks. Julgustab sind proovima uusi asju, võtma vastu väljakutseid ja eelkõige õpetab laskma vabaks eelarvamusi, mis on nii lihtsad tekkima, kuid mida on raske vabaks lasta. Õpid tajuma hetki ja tundma inimesi puhta lehena, vabana ühiskonda sissejuurdunud stereotüüpidest ja eelarvamustest. Kuid ka stereotüübid on tõelised ja tulenevad meie keskelt päriselust. Oskus on märgata neid, kuid mitte lasta neil saada saatuslikuks mõne valiku tegemisel.

Tõepoolest istuvad viisakalt ja šikilt riietatud härrasmehed keskpäevases Itaalia kohvikus, rüüpavad imetillukesest kohvitassist espressot, mängivad kaarte ja pajatavad päevaseid sündmusi. Tõsi on ka Itaalia meeste suur armastus oma Mamma vastu ning häbiasi pole veel kolmekümneselt elada sama katuse all oma vanematega. Niisamuti on tõene itaallaste suur uhkus oma kultuuri ja eriliselt Itaalia köögi üle. Noored võtavad ette reise eri regioonidesse toidukunsti avastamiseks ning kui nad räägivad toidust, siis nende silmad säravad ja nad soovivad iga hinna eest näha välismaalase reaktsiooni või arvamust pärast järjekordse roa või küpsetise maitsmist. Mõned mu Erasmuse sõbrad elasid koos itaallastega ja kui nad olid mõnelt reisilt tulnud, siis selle asemel, et uurida, milliseid põnevaid kohti külastati, küsisid itaallased, mida söödi ja joodi. Ükskord, kui istusime sõpradega trattorias (vaba õhkkonnaga restoran, peent söögikohta kutsutakse ristoranteks, enamjaolt kõik pizzeriad on trattoriad ning ristorantes ei ole kombeks pitsat pakkuda) ja meie toidud toodi lauda, hakkasime välismaalaste kombel parmesaniga pitsat üle puistama, et ikka eriti juustuline oleks. Selle peale tõstis kõrval lauas olev itaalia härrasmees häält ning žestikuleeris teatraalselt kätega, heatahtlikult, kuid natuke piinlikust valmistas küll. Ühel teisel korral olime tellinud endale erinevate keeruliste nimedega pastad, kui need lauda toodi, küsis teenindaja, kes mis pasta oli tellinud. Vaatasime üksteisele nõutute nägudega otsa ning püüdsime peas meelde tuletada. Paras kogus head punast veini tühjale kõhule oli teinud selle veelgi raskemaks. Ühel hetkel katkestas vaikuse kõrval lauas olev itaallanna, kes teadis täpselt, mis roa keegi oli tellinud ja aitas niiviisi välja pika tööpäeva lõpuks väsinud olnud cameriera (eesti k. naiskelner) ja näljased noored.

Erasmus ei ole ainult pidutsemine ja iganädalane uute reiside planeerimine. See on õppimisprotsess. Õppimine erinevate kultuuride, inimeste, oma eriala, enda ja elu kohta! Välisõppesse minek nõuab julgust, avatust ja mugavustsoonist välja astumist. See nõuab kohanemist uute olukordade ja keskkonnaga, aga läbi selle sa õpid nii mõndagi enda kohta. Minu esimene Erasmuse kogemus ületas igasugused ootused, ma küll üritan neid mitte luua, kuid siiski inimlikul kombel on need kerged tekkima. Ma olen ülitänulik selle võimaluse eest, tänulik maagilisele Rooma linnale nii sooja vastuvõtu eest ja kõigile kaasteelistele, keda mul oli võimalik tundma õppida.

Soovitan kõigile soojalt, võiks öelda, et tulikuumalt, veeta üks või kaks semestrit välismaal ja teha sellest tudengiaja ägedaim periood!

Vaata ka galeriid Christini vahetusaastast Itaalias: