MINU PEIPSIVEER | Näki tundis vanarahvas ära kalahammaste järgi. Kalasaba on Eestis elavatel näkkidel haruharva

 (5)
MINU PEIPSIVEER | Näki tundis vanarahvas ära kalahammaste järgi. Kalasaba on Eestis elavatel näkkidel haruharva
Pilt on illustreerivFoto: Unsplash

Avaldame katkendi Raul Oreškini raamatust "Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi", kirjastuselt Petrone Print.

Järved ja järved

Kuna õhtud on vaiksed — nõusid ei pea enam kaevu ääres pesema, piima saab külmkappi varuda, nii et ei pea igal hommikul enam poes käima, ning oleme otsustanud teenuseid pisut kokkupoole tõmmata —, hakkab aega iseenda jaoks üle jääma. Võtame ette kaardi ja püüame üles otsida kõik järved, mis Peipsi ümbrusesse jäävad.

Sõidame Varnja teeristist Metsakivi poole ja leiame sealt eest paisjärve, kus on lausa kaks ujumiskohta, üks kohe üle silla, tähistatult ja isegi liivase rannalapiga, ning teine otse järve äärde sõites, kus metsatuka vahelt avaneb privaatne vettemineku koht. Sel viimasel pole olulist tähtsust, Metsakivi järv on alati inimtühi, vähemalt siis, kui meie seal oleme.

Kuningvere järves otsime samuti üles eri ujumiskohad, aga see esimene, mille koos Lyga avastame, osutub siiski parimaks. Järves on alati teisigi ujujaid ning peale selle käib seal ka vähipüük — nii satume kord järve äärde, kui vähjade püügiks sööt sisse lastakse. Metsade vahel asuv järv, kus puude juurestik vette ulatub, on vähkide kasvuks ideaalne paik. Mustjärve äärde meil sõita ei õnnestugi. Kõik teed lõpevad eramaa märgiga ning kuigi Kätlin ja Janek on korduvalt kutsunud meid oma suvekodusse, mis asub kohe Mustjärve veerel, pole meil miskipärast olnud võimalik ühist sobivat aega selleks leida.

Seotud lood:

Vedu veehoidlas, mis nime järgi polegi järv, on tõenäoliselt samuti ujumiskoht olemas, aga unustame kümbluse sootuks, kui avastame veesilma juurde jõudes luigepaari poegadega ringi ujumas. Seal piirdub meie ringkäik fotoseansiga. Äksi kirikuaias avastame müstilise Mudajõe, milles looklevad pikad vetikad tuletavad mulle meelde, et lapsepõlves arvasin, et need on näkineiu juuksed. Küllap vanaema hirmutas mind näkkidega, et ma omapead vette ei läheks. Kohalikud muistendid paigutavad näkid pigem Mustjärve sügavikku, kuhu nad inimesi meelitavad. Näki uputatud inimestest saavad legendi järgi samuti näkid. Pärast uppumist käivad nad mõne korra veest väljas ning kui keegi ei juhtu neid väljaskäimise ajal nägema, jäävad nad jäädavalt näkkideks. Näki tundis vanarahvas ära kalahammaste järgi. Samuti olid neil hambad mustad, sellest ka kõnekäänd „mustad nagu näki hambad”. Kalasaba on Eestis elavatel näkkidel haruharva.

Kaiu järv jääb lausa muinasjutulise metsa varju, kohtame seal rebast ja järvel üksikut kalameest. Rannapiiril on kohati näha telke. Kuulda on, et Kaiu järve põhjas on aga näki asemel hoopis tank. Kellegi vanaisa olla seal kunagi ujuvaid saari randa vedanud ja üks saartest oli tankitoru külge kinni jäänud.

Saadjärve põhjas pidavat aga legendi kohaselt lausa kirik seisma. Vanarahvas teadis, et selge ilmaga pidi kiriku torni ots vees näha olema. Järv ise tekkis aga sinise härja tõttu, kes ühel õhtul, kui külarahvas kirikus oli, marutama hakkas ja heinasaod sarvedega laiali loopis. Üks naine olla seda näinud ja appi jooksnud ning löönud härga sellise vihaga, et see omakorda lõhki plahvatanud ja järveks muutunud, mattes kiriku koos rahvaga. Sealt sai järv ka oma nime — Saadjärv (heinasaad).

Peipsi järve tekkimise legend pärineb aga Kalevipoja aegadest. Kuna idanaabrid käisid tihti rüüsteretkil, saanud Kalevipojal hing täis ning ta lõi labida maasse ja kaevas suure kraavi, mis hiljem vett täis valgus. Mulla, mis maapõuest välja tuli, kandis Kalevipoeg Lõuna-Eestisse laiali. Sellepärast seal nii palju künkaid ja kupleid ongi.

Kalevipoja legendidega on seotud veel mitu Peipsi-äärset paika. Nina küla juures asub Kalevipoja kivikülv, mis muistendile tuginedes tekkis Kalevipoja soovist Peipsile sild ehitada. Mustjärve ja Kuningvere järve vahetus kauguses leiame aga Kalevipoja sängi, kus ta magamas käis.

Uuri raamatu kohta lähemalt SIIT!