Vene-, küllap ka ukrainakeelses kultuuriruumis liikudes on hästi tähtis kasutada ooperi kohta naissoost sõna opera. Muidu tuleb välja päris ooperlikult: keegi ei armasta meid peale miilitsa, kes meid samuti ei armasta.

Aga ooperit armastan mina väga. Või veel! Lapsest saati grammofoniga kasvatatud, Carusod ja del Monacod pähe kulunud ja tähtsamate ooperite sisud ka. Ooper on lapsele põnevam kui muinasjutt, sest lõpus sureb tavaliselt keegi ära, mis on noore hinge jaoks huvitav.

Odessa ooperimaja on linna teine rahvusvaheliselt tuntud vaatamisväärsus Potjomkini trepi kõrval. Nad ongi kõrvuti, vahe vaevalt mõnisada meetrit. Mereäärne, kuid merd pole näha: esiteks jääb see klindi alla, aga teiseks on omaaegse peatänava ette kasvanud nii suured puud, et varjavad kogu algul kavandatud vaate. Täpselt nagu Tallinna kohvikus Tuljak.

Kui vana ooperimaja aastal 1873 maani maha põles, ehitati samasse paika uus, stiiliks niinimetatud Viini barokk ehk suhkrukringlistiil, mis tollaste odessiitide silmis paistis see kõige õigem ja maitsekam. Viini ooperi hoone jääb igatahes Odessa omale alla. Viini lähed muusikat kuulama, Odessasse teatrimaja vaatama — nii nad väidavad. Igatahes on 1887. aastal valminud teater ilus, intiimne ja naiselikum, jah, just naiselik. Lühtrid ei rõhu ja kulda on küll ohtralt, aga asi jääb ikkagi hea maitse piiridesse, hoolimata isegi pastoraalsetest rokokoopaarikestest trepipöörangutel. (Ah jaa, Raivo käskis alla kriipsutada, et Odessas sõitsid koorekihi tõllad maja külgedele, mistõttu peatrepp on siinsetel majadel askeetlikum, külgtrepid see-eest ohhohhood.)

Loomulikult ehib Moskva Suure Teatri kombel ka Odessa ooperi katust armastatud nelikrakend ehk kvadriiga, kes sõidutab kaunite kunstide jumal Apollot „Punase mooni” esietendusele. Muidu on nagu oma aja ooper ikka: parter, benuaar ehk parteriloožide rida ja beletaaž, „ilus korrus” ehk esimese rõdu loožikohad, kus hea ennast näidata ja teisi vaadata. Edasi on lihtsalt esimene rõdu, teine rõdu ja ülemine rõdu ehk galerii. Pariisis nimetati seda viimast paika paradiisiks, sest see oli juba taevale väga lähedal. Igal sektoril oli omaette sissepääs, et ülem- ja alamkiht kenasti lahus püsiks.

Odessa ooperil on aga üks suur miinus: peegleid napib. Viini ooperis on iga looži eesruumis riidevarn, sohva ja peegel. Odessas mõnes loožis on ja mõnes ei ole peeglit. Arvasin ka, et kõik sohvad on juba oktoobrirevolutsiooni ajal sisse vehitud, aga ühel päeval avastan, et mõnes loožis on vaarikakarva plüüsiga üle tõmmatud vigur siiski olemas.

Ja muidugi türgi stiilis dekoreeritud kolmanda korruse ehk esimese rõdu korruse kohvik, mida paljud ei tea ja kus on seepärast alati lühem saba. Esimesel korrusel on imelik püstijalabaari moodi asutus, mis justkui ei sobiks ooperimajja. Vähemalt mina olen Estonias harjunud, et kui ooper on esteetiline elamus, olgu seda ka kohviku interjöör — ja hoolimata istumisest saalis, peaks siingi olema võimalus end toolile toetada, oleks ilusam ja väärikam. Odessa ooperi teisel korrusel on puhvet jalutusruumis, aga sinna ei tohi küll mitte mingi hinna eest minna: nad hoiavad vahuveini garderoobis toatemperatuuril, nii et see ajab küll jõudsasti vahtu, aga maitseelamus jääb saamata.

Vaheajal jalutama minnes tuleb pidevalt peatuda: ümberringi käib plõks ja plõks, ebaviisakas on ette jääda. Pildistatakse iga detaili ja iseendid. Vahemärkus: Odessa ooperipubliku moodustavad kas turistid, kelle jaoks on normaalne kanda paksu tallaga botaseid ja teksapükse, või vana kooli muusikasõbrad, kelle ihukatted on täiesti argised. Maani õhtukleiti näen vaid esietendustel ja isegi siis pole neid rohkem kui paar-kolm kogu suure saali peale.

Ja kui uustulnukana ooperimaja peale uitama lähed, eksid raudselt ära. Pärast etendust väljudes samuti. Trepid kulgevad etteaimamatult ja uks, mis tundub viivat just õigesse kohta, on lukus. Mõnikord juhtub, et peasissepääs suletakse ja väljujaile on avatud kõrvaluksed. Mingit märki, viita, teadet või suusõnalist selgitust selle kohta ei tehta. Parim lahendus labürindist pääseda on nuusutada õhku. Kuskilt eemalt voogab hoone sisikonda värske õhu aimdus. Selle järgi on võimalik tuvastada võlumaailmast reaalsusse avanev uks.

Peterburi Maria teater on justkui loogilisem. Viini ooperi orkestri vapustavalt sünkroonset koosmängu ei küüni keegi ületama. Aga Odessa teater on just see, mille kohta sobib vana anekdoot direktori naise kohta. Istub direktori naine ooperis, sõbranna tema kõrval. Sõbranna näitab näpuga: „Vaata! See seal kuuendas reas on peainseneri armuke. See seal rõdul on tootmisjuhi armuke. Aga see, kullake, on sinu mehe armuke!” Direktori naine pöörab pead sinna-tänna ja lausub siis veendunult: „Meie oma on ikka kõige ilusam!”