MINU MAAILM | Tema häiris mind ja mina häirisin teda ning kumbki meist ei saanud end alasti kiskuda ja duši alla nina nokkima minna


MINU MAAILM | Tema häiris mind ja mina häirisin teda ning kumbki meist ei saanud end alasti kiskuda ja duši alla nina nokkima minna
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Avaldame katkendi Susan Luitsalu raamatust "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles", kirjastuselt Petrone Print.

Kuidas saada head tuba?

Kuigi olin igati valmis, et minu käest USA piiril igasuguseid asju küsitakse, piiksutati mind sel korral hoopis erakordselt kiiresti riiki sisse. Ja kuigi olin valmis, et mu kohver unustati kuhugi Soome, kukkus see täiesti normaalsel ajal pagasilindile. Vist on nii, et kui ma sekeldusi ootan-loodan, siis neid ei juhtu, aga kui lendlen naiivses ignorantsis mööda linna, pasandab mulle pähe iga teine tuvi.

Nii veeresimegi varsti hiigelmaastur Chevrolet Suburbani tagaistmel Manhattani poole ja kuulasime viieliitrise bensiinimootori lõrinat (oo, Ameerika, kui võimas on su ökojalajälg). Ka hotelli jõudsime kenasti ja toa saime kenasti.

Ainuke asi, mis sealt edasi kenasti ei olnud, oli tuba ise. Nimelt on USA hotellitoad tavaliselt ruumikad, voodid megapehmed ja pimendavad kardinad ei lase nanoosakestki läbi. Seekord aga ootas meid ühes New Yorgi parasjagu kõige trendikamas ja üldse mitte odavas hotellis hoopis pariislikult miniatuurne tuba pioneerilaagri koiku mõõtu voodiga (okei-okei, pooleteise inimese voodiga). Vannitoal oli nelja seina asemel ainult kolm seina ja sealjuures kõige strateegilisem neist klaasist. Sest nii on supermoodne?!? Virisesime võidu, aga kuna üks meist pidi tööle minema ja teine suurest väsimusest näoli voodisse kukkus, jäi toaprobleem esialgu sinnapaika.

Seotud lood:

Prioriteediks sai see siis, kui mina oleksin kell 6.30 veel magada tahtnud, aga lugupeetud tööinimene soovis kõik tuled põlema panna, hästi palju e-kirju saata ja vahepeal Starbucksi kohvi järele joosta. Tema häiris oma sebimisega mind ja mina häirisin oma aelemisega teda ning kumbki meist ei saanud end alasti kiskuda ja duši alla nina nokkima minna.

Nii et varsti seisin ma hotelli udupeenes „must põrand-seinad-laed” vastuvõtulauas ja teatasin üleni mustas teenindajale, et ma sain just aru, et olen pidžaamapidudeks liiga vana ja vajan oma tuba. Jätsin mainimata selle osa loost, et toa eest täishinna maksmiseks mul raha pole. Hoopis arutlesin laisal aristokraatlikul toonil, et olen muidugi kaalunud ka Waldorfi minekut: „Mul on sellega lapsepõlvest e r a n d i t u l t head mälestused. Neil on praegu Booking.com-i kaudu 75% soodustus ka… Aga kui te mulle hea hinna teeksite, siis ma jääksin ikka siia…”

Bluffimise tulemusena juhtuski, et sain endale järgmiseks kolmeks ööks toa 60% odavamalt kui kodulehel kirjas ja poole suurema kui see tuba, kus ma sõbraga kahe peale magada olin üritanud. Reisi ootamatute kulutuste eelarve läks vaatamata allahindlusele kõik uue toa peale ära, aga samas oligi ju tegu väga ootamatu olukorraga. Peale selle — kui toas on hiigelsuur vann, millest näeb soojas vees vedeledes ja vahuveini juues mitut tähtsat vaatamisväärsust korraga, on kulutused igati õigustatud, sest teised turistid trügivad samal ajal nende asjade nägemiseks suure raha eest kuskil vaateplatvormil ja seisavad tasulise binokli järjekorras ka veel.

Uuri raamatu kohta lähemalt SIIT!