Suur osa turiste käib läbi kuulsa Samaaria kuru, mille kogupikkus on 18 kilomeetrit. Kohalikud nimetavad seda lausa Euroopa pikimaks, kuid päris tõsi see pole, sest Lõuna-Prantsusmaal asub natuke üle 20 kilomeetri pikkune kuru. Kreeta kuru on ikkagi kõige kuulsam Euroopas.
Unimütsid aga ei saa seda oma plaanidesse võtta, sest ekskursioonibussid väljuvad suurematest linnadest sinna ülivara, juba kella viie paiku. Ühistranspordiga on aga Omalósi platoole võimatu saada. Autoga samuti, sest sel juhul peab ju auto juurde kogu selle pika tee uuesti tagasi vantsima, seekord veel ülesmäge. Nii otsustame Mihalise ja Õnnega võtta Samaaria kurusse ette laiskvorstide retke. Reisibüroo organiseeritud teekonda saab vältida vastupidises suunas alustamisega. Meie plaan on sõita inimlikul ajal hommikul autoga saare lõunakaldal olevasse ilusasse Hóra Sfakíoni linnakesse. Sealt väljub mitu korda päevas laev, mis viib tunni ajaga Agiá Rouméli külasse, Samaaria kuru lõpp-punkti. Musta liivaga pisike muust maailmast eraldatud küla on kuru läbinutele tõeline oaas, kus saab end peale pikka ja palavat retke kristallselges merevees jahutada ning muidugi rikkalikult keha kinnitada. Meie aga seame oma sammud vastupidises suunas, eesmärgiga jõuda kuru kuulsate „raudväravateni“. Niiviisi nimetatakse kuru kõige kitsamat punkti, mis on vaid 3,5 meetrit lai.
Meie jalutuskäik kujuneb umbes seitsme kilomeetri pikkuseks, sest sihtpunkt ei ole väga kõrgel. „Raudväravad“ tasub kindlasti ära näha, isegi kui kõrgemale ei viitsi enam ronida. Kaasa peaks kindlasti võtma veepudeli ning kui see tühjaks saab, on võimalik ülipuhtast jõest vett juurde ammutada. Kesksuvel on see küll kitsaks allikaks kuivanud, kuid sügiseste vihmadega suureneb veetulv taas. On olnud juhtumeid, kus õnnetud matkajad üleujutuse tõttu lausa upuvad, sest jõe tugev vool kannab nad merre.
Kui selline retk juba ette võtta, siis tasub kohapeale jääda vähemalt üheks ööks ning sõita laevaga Agiá Rouméli ja Hóra Sfakíoni vahel asuvasse Loútro külla. Sellesse massiturismi poolt rikkumata paika saabki vaid merd pidi, kõigest kahekümne minutiga Hóra Sfakíonist või kui jõudu ja jaksu on, siis ka jala mööda mägist rada. Siin ei ole autosid, mootorrattaid ega korralikku teedki ning piltpostkaardilikud valged majad asuvad vaid mõned meetrid ranna piirist. Siin on meri ilmast hoolimata alati vaikne – kui lõunakaldale on iseloomulikud päris tugevad tuuled, siis Loútros valitseb vaikus. Igas mõttes. See on ideaalne koht mõnusaks stressivabaks vedelemiseks koos muidugi mõista hea söögiga. Taverne Loútros on ja ka paar toidupoekest, kuid see on ka kõik. Kaasa tuleb varuda sularaha, sest pangaautomaati pole. Kui rannas vedelemisest villand saab, siis on ümbruskonnas piisavalt vaatamist. Loútrost vaid kümne kilomeetri kaugusel on Aradena mäekuru, mille sillalt saab vahelduseks 138 meetri kõrguselt ühe närvikõditava benji-hüppe sooritada.
Kreetal paeluvadki mind just inimtühjad ja „tsiviliseeritud“ maailmast eemal asuvad paigad, mida mujal Euroopas nii vähe on järele jäänud. Üks selline tõeliselt eraldatud paigake on Kreeta lõunapoolse külje all asuv Gávdose saar, mis vaid kümme kilomeetrit pikk ja viis kilomeetrit lai. Siia on Hóra Sfakíonist 41 kilomeetrit, aga laevad väljuvad ka teistest lõunaranniku küladest. Liibüasse on Euroopa kõige lõunapoolsemast maatükist kõigest 315 kilomeetrit. Siin võib tänapäevase elu täiesti ära unustada, sest isegi mobiililevi pole. Paikseid elanikke on saarel l50, tuhat aastat tagasi oli neid aga lausa 8000. Pisike saar võib tunda uhkust oma ajaloo üle, sest siia on sattunud koguni apostel Paulus, kui suur torm tema laeva Kreetalt lahkudes Gávdosele puhus.
Minu Kreeta