Airi oli Erasmuse programmist kuulnud juba keskkoolis, kuid toona, aastaid tagasi, ei mõelnud ta üldse õpirändamisest. Nüüd aga uute õpingutega alustades, tundus talle, et ta ei saa välismaal praktikat teha, sest peab tööl käima: „Juba õpingute alguses tutvustati meile võimalust minna kuuks ajaks Itaaliasse praktikale, aga ma ei soovinud kogu puhkust välismaal veeta ning esialgu ei kandideerinud. Siis aga otsustasin enne kandideerimistähtaega, et soovin töölt ära tulla ja viimasel hetkel täitsin siiski taotluse. Kui ma selle praktikakoha sain, oli juba uude töökohta kandideerides minu tingimuseks, et ma alustan hiljem, sest soovin kindlasti minna Erasmusega Itaaliasse.”

Tuttav praktika tuttavas kohas

Tänavu Soome praktikale minnes, teadis Airi juba täpselt, mida Erasmus+ õpiränne annab ning miks tasub selles programmis osaleda. Ometi kõhkles ka tema pikalt, kas praeguse koroonapandeemia ajal on mõistlik kuhugi reisida: „Kui Soome piir veel kinni oli, siis jõudsin juba ära öelda, et ma ei lähe praktikale, kuid pärast piiride avanemist pidasin oma soome tuttavatega nõu ning uurisin ka praktikakohast, millised meetmed on koroona vastu võitlemiseks kehtestatud ja pärast põhjalikku analüüsi otsustasin siiski ka seekord praktikale minna.”

Paadisõitu praktiseerimas. Foto: erakogu

Möödunud aasta kogemus Lõuna-Itaalia Tricase muuseum-sadamas oli väga positiivne ning tänu sellele haaraski naine kahe käega võimalusest osaleda Erasmus+ programmis ka tänavu, seekord juba vilistlasena,. Praktika Kasnäsi sadamas kestis kaks nädalat ning Airi teadis seekord hästi, kuhu ta läheb, sest oli varem seal kandis purjetanud.

Nii sel kui möödunud aastal oli kõige suurem mure majanduslik pool, sest naine ei soovinud oma õpirändele peale maksta. „Soome minnes vaatasin, et majutuskohti ei ole või olid vaid väga kallid suvilad. Esialgu ehmatas see ära küll, kuid ma võtsin sadamakapteniga ühendust ning selgus, et neil on töölistele olemas eraldi elamine. Tegelikult saab stipendiumiga väga kenasti hakkama, kuid tuleb lihtsalt nutikalt majandada,” tõdeb värske väikesadama eriala vilistlane.

Igapäevatöö — kõige korrashoid. Foto: erakogu

Igas maailmas sadamas on vähemalt üks eestlane

Tööd oli sadamas palju ning Airi aitas päevas tankida kümneid aluseid, andis joogivett, kogus sadamamaksu ning muidugi aitas ta lahendada ka rohkelt jooksvaid probleeme. Kuigi tal oli ka paar vaba päeva, mis andis võimaluse lähikonnas ringi purjetada, siis kõige põnevam kogemus oli siiski Bellingshauseni vastuvõtmine: „Ühel hommikul tulin kella 8ks tööle ja sadamakapten ütles, et üks suur purjekas tuleb Eestist sisse. Ma uurisin, kas ta aluse nime teab, kuid ta oskas vaid öelda, et kapteni nimi on Priit! Ma uurisin vastu, kas Kuusk ning kui ta kinnitas, et tõesti Priit Kuusk, siis oskasin ma kohe Bellingshausenit oodata!”

Sadamakapteni sõnul pidi vaid paar kuud tagasi Antarktikast naasnud purjekas saabuma kell 13, kuid Airi kontrollis ka marine trafficu lehekülge, kust on näha kus kõik alused üle maailma hetkel ning selle järgi oli pandud saabumisajaks kell 15. „Mul oli küll lõunaaeg juba saabumas, aga ma ei raatsinud riskida sellega, et magan Bellingshauseni saabumise maha ning loobusin lõunast.” Ja ta tegi õigesti, sest Bellingshausen jõudiski kella 13 paiku ning laevameeskond oli väga üllatunud, kui eesti naine nad sadamas lahkelt vastu võttis. Muidugi kutsuti Airi õhtuks ka purjekale külla.

Bellingshauseni vastuvõtt. Foto: erakogu

Õhtusel koosviibimisel jutustas Airi laevakaptenile õhinal, mida ta oma praktikatel on teinud ja näinud, mille peale tõdes Priit Kuusk, kes on ühtlasi ka Saaremaa Merispordi seltsi kommodoor, et ka neil oleks tarvis värsket verd, kes tuleks uute ideede ja mõtetega, et valdkonda edasi arendada ning kutsus naist järgmiseks juba nende juurde Kuressaarde praktiseerima.

Rohkelt uusi kogemusi ning põnevaid tutvuseid

Sadamas töötades oli võimalik tutvuda väga erinevate ja põnevate inimestega ning just nii kohtus ta ka sõpradega, kellega hiljem lähikonnas puhkepäevadel uusi saari avastati. Kuigi Airi naerab, et ta on ka ise väga jutukas, siis võõras päritolu ja sadamas töötamine andsid alustuseks hea jututeema: „Alati oldi väga üllatunud, kui kuuldi, et Eestis on võimalik sellist eriala õppida, sest Soomes ei ole väikelaevajuhtimiseks luba vaja. Üks vanem rootsi härrasmees hakkas mulle aga „Saaremaa valssi” laulma! Kui ma küsisin, kuidas ta seda oskab, siis kinnitas mees, et kõik ju oskavad seda laulu!” Airile oli laul aga seda südamelähedasem, et ta on ka Saaremaalt pärit.

Praktikad välismaal on Airi sõnul andnud väga mitmekülgsed ja laiad kogemused väikesadamate majandamisest, mida Eestisse üle tuua. Kuigi Airi leidis praktikakohad kooli kaudu, siis toob ta välja, et tegelikult on Erasmuse programmiga võimalik õpirändesse minna üle maailma. Seejuures soovitab ta endal olla eelarvamusteta ning avatud meeltega. Täiskasvanuna on õpiränne suurepärane võimalus, et korraks eemale astuda oma tavaelust ja rutiinist ning uued kohad ja inimesed annavad võimaluse näha end hoopis teise pilguga. „Ärge hakake midagi nõudma, vaid minge uude keskkonda ja sulanduge sinna sisse. Vaadake, mis võimalused seal on ja kasutage neid maksimaalselt ära,” annab Airi lõpuks vihje tulevastele erasmuslastele.

Igapäevatöö — tankimine ja aluste aitamine. Foto: erakogu