Rajasthanis Thar kõrbes asuv Shekhawati piirkond oli kunagi ammu kodukohaks India miljardäridele. Praegu on paljud rikaste kunagistest elamutest lagunenud ning kadunud hiilguse asukohti aitavad tuvastada vaid pleekinud freskod.

Shekhawati linnades ja külades asuvate havelide igat ruutsentimeetrid täitsid freskod, kahtlemata on sellesse piirkonda kokku kogunenud kõige rohkem freskosid kogu maailmas. Selleks, et neid kunstiteoseid edasise lagunemise eest kaitsta, on kaks Shekhawati omavalitsust keelanud havelide müügi kõigile neile, kes peaksid tahtma nende ajaloolist välimust kahjustada. Ametivõimude eesmärk on allesjäänud rajatised konserveerida ning regioonist turismipiirkond välja arendada.

15. sajandi lõpus Rajputi pealiku Rao Shekha poolt asutatud Shekhawat lõi õitsele 19. sajandi algul. Peibutusena vähendati suurkaupmeestele rakendatavaid makse ning Jaipurist ja Bikanerist lähtunud kaubakaravanid suunati sel moel läbima Shekhawati. Marwari ja Bania etnilistest kaubanduskogukondadest pärit kaupmehed kolisid ümbritsevatest linnadest Shekhawati ning teenisid oopiumi, puuvilla ja vürtsidega kaubeldes head tulu. 19. sajandi lõpuks hakkasid seni tagasihoidlikud elamud uhketeks lossideks muutuma.

1820ndatel, kui kaubad karavaniteid mööda sadamatesse ja raudteele liikusid, valitses Rajasthani kaubanduskeskustes pidev langus. Kuid Shekhawati suurkaupmehed järgisid raha teekonda ning kolisid sadamalinnadesse – rannikul asuvatesse Bombaysse ja Calcuttasse. Sealt saatsid nad kodusesse Shekhawati tagasi koormate viisi raha, mille abil ehitati heaolu näitajatena unikaalsete maalingutega havelisid.

Enamik neist on sarnase arhitektuurilise stiiliga – tavaliselt kahekorruselised, kahe või nelja avatud siseõuega, mis paigutatud nelinurksete blokkidena. Iga siseõu ja seda ümbritsevad ruumid olid mõeldud mingite konkreetsete tegevuste jaoks. Esimene siseõu sissekäigu järel oli meestele ja nende äritegevusele, teine naistele ning kaks viimast söögitegemiseks ja loomade lautadeks-tallideks.

Kaupmehed ei jätnud ühtki kivi puutumata, et oma kodudele erilist välimus luua: sissekäike kaunistas voolitud puit, ruumidesse paigutati pompoosseid peegleid ning eriliste elementidena suuri maalinguid, millel kujutati nii igapäevast elu kui mütoloogilisi stseene.

Leidnud inspiratsiooni 17. sajandist Ameri kindlusest pärit Rajputi kuningate tellitud freskodelt, katsid suurkaupmehed oma havelides freskodega peaaegu kõik pinnad – nii sise- kui välisseinad, laed ning isegi võlvkaarte ja räästaste alused. Stseenid iidsetest hindu eepostest „Mahabharata“ ja „Ramayana“, millele lisati dekoratiivseid õisi ja mustreid – need olid kõige tavalisemad freskode motiivid 19. sajandil.

Esmalt tellis maalijad Jaipuri linnavalitsus, kuid kuna huvi freskode vastu aina kasvas, leidis Shekhawatis tegutsev pottseppade kogukond, et aeg on see kaunis käsitööliik selgeks õppida ning hakata seda viljelema ka ümberkaudsetes külades. Pole siiski siiani selge, kas kunstnikel oli olemas täielik vabadus freskode sisu üle otsustamiseks või anti neile mütoloogiliste stseenide ja mustrite valimiseks kindlaid juhiseid.

Enne 19. sajandi keskpaika valmistati traditsioonilised pigmendid mineraalidest ja köögiviljadest ning seetõttu domineeris ka vastav värvipalett – intensiivse punase erinevad varjundid, indigo, kastanpruun, lasuriit ja vasekarva sinine koos erekollasega, mida tõenäoliselt valmistati veiste uriinist. Alates 1860ndatest võeti kasutusele sünteetilised pigmendid, mis olid odavamad ning mille värvivalik oli rikkalikum.

20. sajandi algusest hakkasid freskodel kujutatut mõjutama Euroopalikud ja moodsamad tuuled – mõjutused sellest, mida suurkaupmehed oma reisidel suurtesse linnadesse näinud ja kogenud olid. Harvadel juhtudel saadeti maalijad neid stseene ka sinnasamasse uurima ja vaatlema.

Traditsiooniliste motiivide hulka lisandusid freskod kuningana Elisabethist, Jeesuses, keerubitest, aurumasinatest ja grammofonidest. Sel moel tekkisid maalid, millel mütoloogia oli segatud moodsa ajastu elementidega – näiteks hindustani jumalad autojuhi juhitud autos.

Shekhawati havelid ja freskod õitsesid kuni 20. sajandi esimese pooleni, mil rikas kaupmeeste kogukond lahkus kõrbealalt parematele jahimaadele suurtesse linnadesse – Bombaysse ja Calcuttasse ning isegi välismaale. Pärast kaubandustegevuse lahkumist mujale areng Shekhawatis seiskus ning havelid jäeti lõpuks päriselt maha.

Mõned kaasajalgi maailmas tuntud suured India ärimehed – teraseparun Laxmi Mittal, Kumar Birla Aditya Birla Groupist, farmakoloogiamiljardär Ajay Piramal ning ainus Nepaali miljardär Binod K Chaudhary – on kunagi Shekhawatis havelisid omanud. Forbesi andmetel pärineb 25% India sajast rikkamast inimesest Shekhawatist.

1950ndatel vajusid aga linnad, kus miljardärid üles kasvasid, tasapisi unustusehõlma. Nende suurte majade, mis võisid majutada kuni 50 perekonda, müümine või renoveerimine on väga suur ja raske töö, ülalpidamiskulud on hiiglaslikud ning paljudest havelidest on saanud perekondlikud juriidilised tüliõunad. Kuna tegemist on eravaldustega, ei saa valitsus havelide säilitamiseks suurt midagi teha.

Õnneks pole havelide ilu kultuurile lootusetult kadunud. 1999. aastal ostis prantsuse kunstnik Nadine Le Prince Fatehpuri linnas 1802. aastal ehitatud Nand Lal Devra haveli (praeguse nimega ingl k Nadine Le Prince Cultural Centre) ning taastas selle oma endises hiilguses. Naaberlinnades Dunlodis ja Nawalgarhis on taastatud Seth Arjun Das Goenka ja Shri Jairam Dasji Morarka havelid ning neist on saanud üldsusele avatud muuseumid. Shekhawatis on veelgi muuseumideks muudetud havelisid ning mõned neist, näiteks Malji ka Kamra, Koolwal Kothi ja Mandawa loss, töötavad ajalooliste hotellidena.

Allikas: bbc.com