MILITAARTURISMI PÄRLEID | Skrunda-1 — kummituslinn Lätis radari varjus. See oli suletud territoorium, kus elasid salajased inimesed

 (18)
Vaata ka fotosid ja videot!
MILITAARTURISMI PÄRLEID | Skrunda-1 — kummituslinn Lätis radari varjus. See oli suletud territoorium, kus elasid salajased inimesed
Skrunda-1Foto: Karri Kaas

Reisijuhi uues sarjas avaldame artikleid Eesti ja ka teiste riikide põnevaimatest militaarturismi objektidest koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu!. Täna tuleb juttu Läti kummituslinnast Skrunda-1.

Köögilaua praguliselt vakstult ehmub lendu kärbes, kui Roman lusika võtab ning sellega isutult pudru sees songib. Laisalt saadab Roman pilguga kärbse lendu. Too maandub köögi siniseks võõbatud seinal. Kärbsel ei ole kuhugi minna. Romanil kah mitte. Ta on määratud siia. Teenima Läti Sotsialistliku Vabariigi loodenurka, kõrgete metsade vahele rajatud radaribaasi.

Radaribaasi katab nii tihke saladuseloor, et siia 1955. aastal esimesi puid langetama ja vundamenti valama saabunud ehitusbrigaadil polnud õrna aimugi, mille kallal nad täpsemalt töötavad. Ega see neid väga huvitanud kah. Olulisem oli, et ehitustööde eest maksti ekstra tasu. Tööd jagus neil selle kummalise, 250 meetri pikkuselt laiali sirutatud tiibadega hoonega kuni 1967. aastani.

Skrunda radarijaama teenindava personali tarbeks ehitatud linnas elas ja töötas selle hiilgeajal üle viie tuhande inimese, kes leidsid kodu mitmetes ja mitmetes kõigi mugavustega kortermajades. Autor: Asso Puidet

Siis oli Dnepri tüüpi radarijaam — just seda nad enda teadmata ehitasid — tööle lülitamiseks ja vaenlase jälgimiseks valmis. Samal ajal tekkisid saladusesarkofaagi esimesed mõrad. Ühtäkki ebameeldivalt vilisema kippunud raadiovastuvõtjad ning teleekraanidele tekkinud kummalised triibud reetsid seitse kilomeetrit eemal asuva Skrunda linnakese elanikele, et kusagil lähedal peab paiknema võimas radaribaas. Olukorda ei muutnud sugugi paremaks asjaolu, et samas kohas käivitati neli aastat hiljem veel teinegi sama tüüpi radar.

Seotud lood:

Salajased elud

Läbi avatud köögiukse kostab esikuseinal ragisevast krapist Romani kõrvu klassikaline muusikapala. Roman haigutab ja libistab pilgu peegli kohale kinnitatud seinakellale. Paar minutit puudub seitsmest. „Varsti algavad uudised,” täheldab ta mõttes. Ajab end siis ohates püsti ning tõmbab krapi juhtme tülpinult pistikust välja. Mis mõtet on siin, väljaspool tavareaalsust, kuulata uudiseid?

Tekkinud vaikuses kuuleb ta läbi korteriukse trepikojast sammumüdinat. Kergetele, tõtakatele sammudele järgnevad tasakaalukamad, tippivad helid. „Ilmselt viib viienda korruse Anja tütre lasteaeda, enne kui kohalikku kauplusesse tööle läheb,” pigem konstateerib kui pakub Roman.

Sõdurite klubi punanurgas sai kommunismi kummardada klaasmosaiiktehnikas valmistatud Lenini portree ees, imetledes samal ajal uhkeid seinamaalinguid, mis ammutavad inspiratsiooni venelaste rikkalikust sõjaajaloost. Autor: Asso Puidet

Jah, siin linnas, mida pole ühelgi kooliõpikusse trükitud kaardil, on olemas kauplus, lasteaed, kool ja kaks klubi — üks ohvitseridele, teine sõduritele. On külalistemaja puhuks, kui saabuvad kõrgemad ülemused Moskvast või Leningradist, ajateenijate kasarmud. Isegi vangla — süsimustaks võõbatud kartserite ja okastraadiga viirutatud jalutusaiaga.

Suure ühiskonna väikene, isemajandav mudel. Kõik on olemas. Ametlikult, aga mitte avalikult. Avalikkuse silmis neid ei eksisteeri. On ainult nimed, numbrid ja templijäljendid paberitel. Salajastel paberitel. Suletud territoorium. Salajane linn. Salajased ülesanded. Salajased inimesed. Nagu kummitused.

Romani virilast muigest saadetud mõttelõnga katkestab gaasipliidil vilisema hakanud teekann. Kuuma vett loksub natuke köögikapile, kui ta plekk-kruusi põhja visatud viljakohvi aurava veega üle ujutab. Roman ei vaevu laualappi võtma. Haarab riiulilt paki Belomori, õngitseb paberossi välja, voldib selle hülsi kokku ning rapsab pliidi kõrvalt toosist võetud tiku põlema. Sinakashall suitsupilv kerib end köögi madala lae poole ning jääb lambi plastkupli ümber heljuma. Roman köhatab ning avab akna. Näkku pruuskab hilissügiseselt jahe tuul.

Sellest, et „Terves kehas terve vaim" ei olnud Skrunda radarijaama töötajatele pelgalt sõnakõlks, annab tunnistust korralik võimla, kus lisaks erinevatele pallimängudele sai harrastada ka muid kehakultuuritegevusi. Autor: Asso Puidet

Pabeross ühes, kohvikruus teises, nõjatub Roman vastu lauda ja silmitseb enda peegelpilti mustaval aknaklaasil. Kiirustamata rüüpab ta kohvi. Vahetus algab poole tunni pärast. Ta jõuab küll.

Radarijaam, kus Nõukogude armee 129. raadiotehnikaüksuse ridadesse kuuluv Roman suurt kodumaad teenib, on ju siinsamas. Plinkivad tulukesed selle hiigellinnuna viiesaja meetri pikkuselt tiivad laiali laotanud radaril paistavad aknast kätte.

f × λ = 300 000 000 m/s

Roman surub koni kaheksanurksesse klaastuhatoosi, poetab kruusi plekist valamusse teiste, juba kergelt haisema hakanud nõude sekka ning loivab magamistuppa.

Seal, keerdus linadega voodi kõrval põrandal vedelevad vormipüksid. Kortsus, nagu õhust tühjaks jooksnud karmoška. Kui Marina kodus oleks, ei tohiks ta iial oma vormi niimoodi maha visata. Aga Marina on haiglas. Juba kolmandat päeva. Ootab operatsiooni. Kohalikus, spetsiaalselt radarijaama teenindavale personalile ja nende pereliikmetele ehitatud haiglas on küll opituba, aga põhikohaga Liepaja haiglas töötav kirurg käib siin ainult kaks korda kuus lõikamas.

Nagu igas korralikus linnas, nii oli ka Skrunda radarijaama teenindava personali tarbeks ehitatud asulas haigla - kolm korrust kõrge, kümmekond meetrit lai ning kaks korda sama pikk hoone oli varustatud kõige vajalikuga, alates röntgeniaparaatidest ning lõpetades haigete laste meelt lahutanud lustakate joonistustega palatite seintel. Autor: Asso Puidet

Laetule kustu klõpsanud, jääb Roman läbi lainetava aknaklaasi silmitsema pimeduses kõrguva uue, alles ehitusjärgus radarijaama Darjal massiivset siluetti. 1985. aastal nurgakivi saanud radarijaam peaks valmima 1994. aastal.

Vastu plekist aknalauda krabistav lörtsisegune vihm toob talle meelde köögilaual taldrikus jahtuva mannapudru. Tooli jalg takerdub linoleumi kulunud auku, kui ta selle lauast eemale tõmbab, istet võtab ning paar lusikatäit kollase hangunud võisilmaga putru endale vastu tahtmist suhu kühveldab.

Tühjaks söömata taldrik jääb lauale, kui ta toolilt vormikuue haarab ning ennast minekule sätib.

40vatiste pirnide valgustatud trepikojast alla. Vedruga trepikojauks paugatab seljataga kinni. Pimeduses kostab siit-sealt veel sarnaseid mütsatusi. Üks, teine, kolmas. Laste hõiked. Emade manitsused. Sammud. Tänavalaternate valgusvihkudesse ilmuvad ja sealt sama kiirelt kaduvad inimsiluetid. Tuhandetele ja tuhandetele Skrunda-1 elanikele algab järjekordne päev. Nad lähevad tööle, lasteaeda, kauplusesse, radarijaama.

Samal ajal, kui täiskasvanud tegid oma täiskasvanute asju, kanti järeltuleva põlve eest hoolt lasteaias, mis ei jäänud mitte millegi poolest alla teistele, vähem salajastele kogu suures Nõukogude Liidus. Autor: Asso Puidet

Õhk on rõske — küllastunud sademetest ja raadiolainetest, mis nähtamatu varjuna ümbritsevad radareid. Radareid, mille tõttu nad kõik siin on. Radareid, mille kõrvale on kerkinud see kummaline, paralleelreaalsusesse kuuluv linn.

Romanil on õigus

Roman ei tea, et uus radar jääbki lõpuni ehitamata — kaks aastat enne selle valmimistähtaega langeb Nõukogude Liit. Aja hakklihamasinast läbi käinud ja olematuks muutunud riigi sõdureid hakatakse iseseisvuse taastanud riikidest välja tõmbama.

Tõsi, objektil Skrunda-1 ei muutu esialgu midagi. 1994. aastal sõlmitakse Moskvas kokkulepe, et kaks radarit Dnepr võib veel neli aastat käigus hoida. Ent radari Darjal, mille massiivse karkassi ehitamisega jõuti 18. korruse kõrguseni, lasevad ameeriklased 1995. aasta 4. mail Läti valitsuse tellimusel õhku.

Mitte just päris vangla tõsiste kurjategijate kinnipidamiseks, vaid pigem kartser üleannetute ajateenijate korrale kutsumiseks, kuid pisike hoone oma süsimustade seinte ja lagedega kongide ning okastraadiga kaetud aedikuga mõjub ikkagi hoiatavalt. Autor: Asso Puidet

Sellest kõigest ei tea Roman sel hallikasmustal ja vihmasel hommikul midagi. Tõenäoliselt oleks ta teinud kohalikus ohvitseride klubis sada grammi, kui oleks teada saanud, et millalgi kauges tulevikus, aastal 2016, saab relvastatud tunnimeestest valvatud pääslast läbi igaüks, kellel on vormis ja automaadiga relvastatud sõduri asemel valvurikohal istuvale kuldhammastega mammile anda neli eurot.

Aga Roman ei saanud seda teada. Ta jõuab radari Dnepr juurde, millel lastakse poliitikute tahtel tegutseda veel kuni 1998. aasta 31. augustini. Siis, vaatamata sellele, et Venemaa ei ole veel valmis juhet seinast tõmbama, sest Valgevenes, kuhu Skrunda-1 radari seadmed üle tahetakse viia, ei ole ehitustöödega valmis saadud, annab Jeltsin Läti valitsuse palvetele ja rahvusvahelisele survele alla vandudes käsu radarid välja lülitada.

Ajaloo keerdkäikude rägastikus omast võõraks muutunud vägi lahkub Skrunda-1 baasist, viies kõik väärtusliku endaga kaasa. Viimane elanik lukustab enda järel viimast korda korteriukse millalgi 1999. aastal.

Sellega on kõrghetkel 5000 inimesele elu ja töökohata pakkunud linnast saanud päriselt kummituslinn. Selles on Romanil sel hommikul oma kahetoalise korteri esikus sapiseid mõtteid mõlgutades õigus olnud.

Vaata videot kummituslinnast Skrunda-1:


Allikas: Kaitse Kodu!