Tallinnat kui merelinna on alati tulnud kaitsta tormituulte räsimistöö eest, ent ka võimaliku vaenlase rünnaku eest. See on üks põhjustest, miks läbi sajandite ja erinevate riigivõimude on koostatud kaitseplaane ja korraldatud kindlustuste ehitamist nii linna südamesse kui lähikonda. Samal põhjusel ehitati ka Patarei merekindlus.

Patarei merekindluse nimi on tänaseni sellisena kasutuses, kuigi otseselt sõjategevuse eesmärgil ei ole hoonet tegelikult kunagi kasutatud. Küll aga pakkus see aastakümneid kasarmuna peavarju sõduritele, mistõttu muudeti esialgu kindlusena planeeritud hoonet nii seest kui väljast. Ent kõige tähenduslikumaks sai Patarei Eesti ajaloos ikkagi okupatsioonide ajastul.

Kui Vabadussõja ajal jõuti otsuseni, et noorel vabariigil pole sedavõrd suurt kasarmuhoonet tarvis, olgugi et seda mõtet hiljem liig kärsituks peeti, jäi ikkagi kehtima otsus rajada Patareisse vangla. Kahe vabaduskümnendi käigus oli enamus Patarei kinnipeetavaid mõistetud süüdi kriminaalsetel põhjustel, hoone olemus ja selle saatus muutusid kõige traagilisemaks iseseisvuse kaotuse ning esimese Nõukogude okupatsiooni algusega 1940. aastal. Vangla, mis oli mõeldud seaduse vastu eksinud kurjategijate kinnipidamiseks ja mõjutamiseks, muutus nüüd vaba ühiskonna ja selle põhiväärtuste murdmise ning hävitamise tööriistaks.

Olenemata sellest, kas Eesti vabariigi okupeerijaks oli kommunistlik Nõukogude Liit või natsionaalsotsialistlik Saksamaa, tähendas see siinsete inimeste tagakiusamist, arreteerimist, laagritesse või surma mõistmist ja nende protsesside käigus manalasse varisemist. Patarei täideti esmajoones inimestega, kes olid olnud iseseisva ja vaba Eesti ühiskondlikud alustalad — ohvitserid, politseinikud, ühiskonna- ja kultuuritegelased, poliitikud, ametnikud, talupidajad, ettevõtjad jt. Kõikide nende kohta kehtis ühine nimetaja „rahvavaenlane”.

Ülo Uusma (1930-2011), arreteeritud 1950, 1950-1955 vangilaagris

Patareis olin uues osas kambris nr. 25. Kaaslasteks Artur Rinne, „Hirmus Ants”, arste, juriste, maamehi jt. Kambris valitses kindel päevakava. Iga uustulnuk pidi tegema ülevaate viimati loetud ajakirjandusest, kuuldud uudistest välispoliitikas. Päevad sisustati ettekannetega. Iga mees rääkis oma elukutsest, loetust jm. Suurim koormus oli A. Rinnel, kes andis läbilõike muusikaajaloost, ilmestades seda muidugi lauluga. Peale üleviimist Patarei merepoolsesse külge lisandusid meile Tuudur Vettik ja polkovnik Olav Mullas. Viimane teatas, et on kommunist ja siin muidugi eksikombel. Teda ignoreeriti. Nagu kõik uustulnukad pidi temagi alustama kambrielu paraski kõrvalt.

Saksa okupatsiooni ajal jätkus inimeste represseerimine ja hoone ajaloo üheks osaks sai ka holokaust ning selle tagajärjed Eestis.

Teise maailmasõja lõpp tähendas suurele osale maailmast rahu, kuid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimu alla langenud riikidele ja rahvastele vaid jätkuvaid repressioone. Sellel ajaperioodil oli inimestele selge, et Patareisse sattudes on sealt põhimõtteliselt võimalik väljuda vaid kahel viisil, kas eeluurimise ja kohtuotsuse langetamise järel tapiga vangilaagrisse või läbi surnukuuri ristideta haudadesse.

Elvi Toss (1930) arreteeritud 1949, 1949-1954 vangilaagris

Räägiti, et surnud vange ei maetudki maamulda. See võib olla ka tõsi, sest kedagi sealt kunagi omastele matmiseks välja ei antud ja massihauda pole ka ju leitud. Räägiti, et surnud pandi lubjakasti, et kustutamata lubi sööb isegi kondid olematuks. Ma ei tea, kas see on nii. Teised teadsid, et laibad anti valvekoertele. Koerad jooksid müüri ja mere vahel akende all. Meie neid ei näinud, nad oli liiga lähedal seinale, aga kuulsime nende omavahelist purelemist ja lõrinat. Kujutasime, kuidas nad rebivad oma toitu ja veriste lõugadega üksteisele kallale kargavad. Eelistasime sattuda lubjakasti.

Patareis asuv näituseala „Kommunism on vangla” on ettevalmistus tulevasele püsinäitusele ja muuseumile, mis kõigi lootuste kohaselt avatakse kuue aasta pärast kevadel. Samal ajal kajastab näitus lisaks eestimaalastega toimunule sedagi, mida kommunism ja selle käsilased mujal maailmas korda saatsid ning näitlikustab ilmekalt, millised inimkaotused olid selle tagajärjeks.

Lõppenud edukas Patarei müügiprotsess annab kindlustunnet, et aastaid tühjana seisnud elamata jäänud elude varjupaik saab lõpuks korrastatud ja muuseumi näol viisaka ning sümboolse kummarduse nendele, kellele ei olnud enam antud vaba Eestit näha. Nende lugusid, aga veelgi enam neid ennast, ei tohi kunagi unustada, sest seda tehes unustaks me ka selle, kes me ise oleme ja kuidas me rahvana tänasesse päeva oleme jõudnud. Näituseala „Kommunism on vangla” on külastajatele uuesti avatud alates 2. maist 2020. Loodame, et eelmisel aastal meid külastanud 36 000 inimesele tuleb eeloleval hooajal jõudsalt lisa.

Valter Kannik (1926-2011), arreteeritud 1949, 1950-1954 vangilaagris

Kartserist on ka üks helgem mälestuskild. Kui ma seal kitsukeses külmas ja rõskes kongis kolm sammu edasi, kolm tagasi närviliselt marssisin, avati korraga vaikselt ukseluuk. Sealt paistis kena noore naisvalvuri naeratav nägu. Sõrmetõmbega kutsus ta mind ukse juurde, ulatas mulle süüdatud sigareti, andes samal ajal sõrme enda suule vajutades märku toimunust vaikimiseks. Ime küll — aga isegi sellisel ajal ja sellises kohas võis leiduda mõni inimlikult kaasatundev ingel! Tema jaoks oli see ikkagi suur risk. Ent teisest küljest luhtus sellega mu plaan suitsetamine maha jätta.


Vaata ka videot:

Allikas: Kaitse Kodu!