MILITAARTURISMI PÄRLEID | Mine oma silmaga vaatama lennukeid, mida seni vaid sõjafilmidest või uudistest näinud oled

 (3)
Idee nädalavahetuseks!
MILITAARTURISMI PÄRLEID | Mine oma silmaga vaatama lennukeid, mida seni vaid sõjafilmidest või uudistest näinud oled
Foto: Pixabay

Reisijuht avaldab koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu! sarja põnevaid artikleid Eesti ja ka teiste riikide põnevaimatest militaarturismi objektidest. Täna seame sammud Eesti Lennundusmuuseumi.

Kui teie unistuseks on ära näha kahemootoriline turbopropellerreisilennuk ATR 72, minge Tartu lennuväljale. Seal näeb. Kaks korda ööpäevas. Sügavama lennundushuvi korral aga tasub sammud seada Tartust viieteist kilomeetri kaugusel paiknevasse Eesti Lennundusmuuseumi.

Seal on oma silmaga võimalik vaadata lennukeid, milliseid te senini vaid sõjafilmides või uudistes olete näinud. Kohe päris elusuuruses, ehtsaid lennukeid. Seal nad on. Teiste seas näiteks kurikuulus Nõukogude Venemaal väljatöötatud kergepommitaja SU-24, mille arendamise käigus tehtud katselendudel on elu jätnud 13 katselendurit. Või legendaarne Ameerika hävitaja F-4C Phantom II, mida jänkid kasutasid edukalt juba Vietnami sõja päevil. Rootslaste lennuväe uhkus Viggen 37, millele Euroopa taevas omal ajal võrdväärset vastast ei olnud. Tuntumatest tegijatest veel näiteks mitmetes sõjalistes konfliktides osalenud hävitus-pommituslennuk Su-22M4. Samuti F-104 Starfighter, juhtimisvigade eest rängalt karistav lennuk, mis omal ajal sai külge kurjakuulutava hüüdnime „lesestaja” või ka „lendav kirst”. Ainuüksi Saksamaal kaotati vaid ühe aasta jooksul õnnetustes 28 Starfighterit.

Seotud lood:

Loetelu võiks jätkata veel pikalt — ühtekokku on lennundusmuuseumis 28 lennukit ja neli helikopterit.

Kosmonaudi käepigistus

See kõik oleks võinud olla olemata ja teile nägemata, kui aastat viis pärast Teise maailmasõja lõppu poleks üks pisike poiss iga päev oma koduaknast jälginud madalalt üle lendavaid pommituslennukeid, mis sealtsamast lähedalt, Tartu sõjaväelennuväljalt õhku tõusid ja maandusid.

See poisiklutt oli toona viieaastane Mati Meos. Siis ta muidugi ei teadnud, et kodumaja aknaklaase värisema pannud õhuhiiglased olid strateegilised pommitajad TU-4. Küll aga teab ta seda nüüd. Ja mitte ainult seda, vaid ilmselt kõike, mis lennukite kohta teadmist väärt. Lennundusmuuseumi eksponaatide vahel ringi jalutades puistab ta neist igaühe kohta põnevaid fakte ja lugusid. Ta võib seal vabalt jalutada ja rääkida. Sest tema on selle muuseumi asutaja, selgroog, südametunnistus ja hing.

Omal ajal ei jäänud palju puudu, et Meosest endastki oleks võinud saada Nõukogude armee hävituslendur. Ehk oleks temagi siis sööstnud üle taevalaotuse mõne praegu muuseumis välja pandud MIG-i juhtkabiinis.

See seiklus jäi Meosel siiski ära. Jäi aga huvi lendamise vastu. Veel nõukogude aja lõpus jõudis ta läbida Tartus asutatud mootorlendurite kooli, mille lõputunnistuse surus talle pihku päris ehtne kosmonaut, Nõukogude Liidu kangelane, 11 päeva kosmosejaamas Saljut-7 viibinud Igor Volk.

Foto: Asso Puidet

Esimene eksponaat

Mõistagi lisas selline au Meose tiibade alla ainult tuult. Hobist sai kirg. Nii et kui ta parasjagu just ei lennanud, Eesti Teaduste Akadeemias teadust ei teinud ega istunud ka Tartu linnavolikogus, pani ta kokku plastikust lennukimudeleid.

Viimaks sai mudeleid nii palju, et Meos pidi nende tarvis tegema koguni eraldi maja. Ja kui sul on maja ja selle sees eksponaadid, siis sul ongi ju sama hästi kui muuseum. Tuleb ainult ära vormistada. Ja seda Meos 1999. aastal tegigi.

Ega Meos esiti julgenudki unistada, et ühel päeval on tema rajatud muuseumis plastiklennukitele konkurentsi pakkumas legendaarseid lennumasinaid kogu maailmast. Nii siit- kui sealtpoolt rindejoont. Tema lennukamad fantaasiad piirdusid mõttemängudega mõnest siinsamas Eestimaa taevas laperdavast AN-2st või, kui eriti hästi peaks minema, ka mõnest isendist piirivalve lennusalgalt.

Ja läkski eriti hästi. 2002. aastal jõudis muuseumisse piirivalve lennusalgast pensionile saadetud helikopter MI-8. Tänase päevani veedab see siin oma pensionipõlve, olles sama tähtis ja asendamatu kui need tädid, kes tukuvad kunstimuuseumi saalinurgas, sukavardad käes. Vähemalt sama tähtis.

Loe artiklit edasi SIIT!

Vaata ka videot Eesti Lennundusmuuseumist: