MILITAARTURISMI PÄRLEID | Atlandi vall Belgias ehk Mälestusmärk meeletusele

 (3)
MILITAARTURISMI PÄRLEID | Atlandi vall Belgias ehk Mälestusmärk meeletusele
Õhutõrjekahur MauserFoto: Andres Rekker

Reisijuht avaldab koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu! sarja põnevaid artikleid Eesti ja ka teiste riikide põnevaimatest militaarturismi objektidest. Täna tuleb juttu Atlandi vallist Belgias.

Sõjandushuvilisel on Belgia Põhjamere-äärsetesse kuurortidesse sattudes kindlasti huvitav külastada Ostendes asuvat Atlandi valli muuseumi (flaami k Openluchtmuseum Atlantikwall). Selleks ei pea autot omama, sinna pääseb ka ühistranspordiga — Ostende raudteejaamast on sinna mõned kilomeetrid jalutada mööda mereranda.

Tuleb märkida, et ka Euroopa Liit on otsustanud II maailmasõja militaararhitektuuri väärtustada. Selleks käivitati 2018. aastal Euroopa kultuuripärandi koostööprojekt, mis kestab 2020. aasta lõpuni, eesmärgiga säilitada muuhulgas Atlandi vall järeltulevatele põlvedele. Selle käigus soovitakse teadvustada Norrast Hispaania piirini ulatunud Atlandi valli erakordsust ja kasutada Atlandi valli pärandit riikidevahelises kultuurikoostöös. Koostööprojekti raames kavatsetakse korraldada iga-aastast nn punkrite päeva, mille käigus avatakse ka suletud kindlustused külastajatele. Belgia lühikesel rannajoonel on Atlandi valli rannakindlustused säilinud kas vähemas või suuremas mahus 17 kohas.

Prints-regendi tahe

Ostende on olnud läbi aegade Põhjamere strateegiline sadamakoht, mis ühendas juba XVII sajandil kanalite süsteemi kaudu Belgia rannikut suurte sisemaa kaubanduskeskuste Brügge ja Gentiga. Napoleon I rajas sadama kaitseks kindlustuse, mis leidis kasutamist nii I kui II maailmasõjas, kuid ei olnud Atlandi valli osa. Kuid kordagi pole seda kindlustust vaja läinud, et lüüa tagasi vaenlase rünnakut. Fort Napoleon on tänapäevani säilinud ning külastatav — seal asub väike muuseum ja vabaajakeskus.

Seotud lood:

Tegemist on endise Belgia kuningliku pere valdusega Ostende ääres asuvas Raversydes. 1904. aastal rajati rannaluidete vahele suvitamiseks villa, kuid sakslased ehitasid I ja II maailmasõja ajal sinna rannikukindlustused. Muuseumi territooriumil on säilinud üle 60 punkri ja üle kolme kilomeetri ühenduskäike. Tegemist on ühe paremini säilinud Atlandi valli kompleksiga Euroopas. Paljud vabaõhumuuseumi ehitised on endiselt algses seisukorras ning enamik esemetest ja mööblist on autentsed. Suurtükid, õhutõrjekahurid ja teised raskerelvad ning prožektorid on nende algses asukohas. Kindlustused on säilinud sellises mahus tänu Belgia prints-regendi Flandria krahv Karli tahtele, sest need olid rajatud kuninglikele maadele. Ta otsustas, et kindlustusi ei tohi pärast sõda hävitada, vaid neid tuleb säilitada riiklike mälestusmärkidena. Kindlustuste kõrval asuv villa oli ka tema elukohaks pärast regendi ametist loobumist 1950. aastal kuni surmani 1983. aastal (memoriaal on avatud ka külastajatele — te näete, et kõik kuninglik ei pea olema suur).

Atlandi valli juhtimispunker ja kaugusmõõdik. Foto: Andres Rekker

Muuseumis saab tutvuda kahte tüüpi suurtükipatareidega — Aachen I maailmasõjast ja Saltzwedel-neu II maailmasõjast — ning pioneeriteenistuse (kes vastutas kompleksi ehitamise eest) kaitserajatistega (Stützpunkt) Bensberg. Kahjuks on enamik koridore ja punkreid küll suletud, kuid see-eest jagub pilte ja infotahvleid ülevaate saamiseks. Piltide, animatsioonide, betoonist mudelite ja 3D-rekonstruksioonide abil saab teada huvitavaid fakte meresõjast ja rannakaitsest.

Atlandi valli iseloomulik näide

Kuna I maailmasõja ajal käis alates 1915. aastast läänerindel kaevikusõda ning rindejoon asus vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Raversydest, siis tegid sakslased kõik võimaliku, et vaenlane ei saaks maabuda selja taha, ning rajasid Belgia rannikule kaldakindlustuste vööndi. Terve rannikuriba oli varustatud 35 patareiga, alates kergetest 8,8 cm õhutõrjerelvadest kuni raskete 38 cm mereväekahuriteni. (Võrdluseks, Belgia ranniku pikkus on 67 km, millest umbes 50 km kuulus Saksa võimu alla). Aacheni patarei ehitust alustasid Saksa mereväelased jaanuaris ja juba aprilli lõpus 1915 oli see kasutamiseks valmis. Aacheni patarei on ainus I maailmasõja ajast pärit Saksa rannikupatarei, mis on nii hästi säilinud, et annab selge ja tervikliku pildi rannakaitsest aastatel 1914-1918. Enamik selle patarei elemente on säilinud täies mahus: kaks vaatluspunkrit, neli kaitserajatist ja pommikindel varjend. Patarei kahurid olid kaitstud raskete teraskuplitega. Luidetes asus hästi maskeeritud kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas positsioonid laskemoonaladudega. Külastajatele pakub silmailu ja huvi originaalne kaugusemõõtur, mille abil määrati kaugust sihtmärkidest merel. Läänepoolne vaatluspunker oli ka komandopunkt ja seda kasutas hiljem Bredenis (teisel pool Ostendet) asunud Saksamaa rannakaitsepatarei. Puithooned, sealhulgas meeskonna ja ohvitseride elukvartalid, valvepost ja meditsiinipunkt, on aga hävinud. Punkrisüsteemi rajamisel ei unustatud ka kahurväelaste ja pioneeride kaitsepühakut püha Barbarat, kelle kujuga kaunistatud purskkaev on tänaseni säilinud.

Ka sõduril on vaja juukseid lõigata ehk kohalik juuksuritöökoda. Foto: Andres Rekker

Juba 1941. aasta detsembris leidis Adolf Hitler, et on vajadus rannakindlustuste rajamiseks, ning 23. märtsil 1942 andis ta välja direktiivi nr 40, millega määratles rannakaitse struktuuri. Atlandi valli, 2685kilomeetrist kaitseliini kaitseks lääneliitlaste eest, hakati ehitama 1942. aastal pärast kanadalaste ebaõnnestunud dessanti augustis Dieppe lähistel Normandias. Algselt oli rannakindlustus määratud strateegiliselt tähtsa Ostendi sadama kaitseks, kuid hiljem ühendati need Atlandi valli süsteemi. Oma ülesehituselt on Saltzwedel-neu patarei Atlandi valli iseloomulik näide. Atlandi vall oli kolmeastmeline kindlussüsteem. Strateegilistest sadamalinnadest, nagu näiteks Brest ja Antwerpen, pidi saama kindlus — kõige tugevamalt kaitstud rajatis. Teisese tähtsusega kohad (väiksemad sadamad, sõjaväepaigaldised, radarijaamad), nende hulgas Ostende, olid kaitstud tugipunktide või tugevate rannakindlustustega. Kolmas, kõige madalam kaitsetase koosnes vastupanupesadest. Kui me vaatleme mahtusid, siis Atlandi valli ehituseks kulunud terasest, millest oli Kolmandal Riigil puudus, oleks saanud ehitada rohkem kui 20 000 tanki Tiger.

II maailmasõja aegne patarei Saltzwedel-neu (ehitatud 1941-1942) on hästi säilinud. See koosneb kesksest vaatlus- ja juhtimispostist, neljast kaitserajatisest ning kahest välipunkrist, kaitsmaks maismaarünnaku korral tiivalt, samuti olid olemas õhutõrjerelvad ja prožektorid öiseks valgustamiseks.

Saltzwedel-neu patarei oli relvastatud erinevate relvadega, sealhulgas kahuritega laevadelt. Kolmandat Riiki kummitas sõja lõpufaasis relvastuse puudus, seetõttu oli Atlandi vall varustatud relvadega, mis olid pärit vallutatud riikide arsenalidest või kasutusest mahavõetud laevadelt — seal kohtas nii Tšehhi, Poola, Prantsuse kui Belgia relvajõudude relvi. Relvastuse hoolduse ja lahingumoona olemasolu eest vastutavatele sõjaväelastele kujunes nende teenindamise ja lahingumoonaga varustamise tagamine õudusunenäoks. Muuseumis näha olevate õhutõrjekahurite rauale värvitud valgetest ringidest igaüks tähistas aga allalastud vaenlase lennukit. Muuseumis on olemas ka ühe esimese Saksamaal arendatud radari parabool, mille juhikabiin ei ole aga säilinud. Tegemist on Telefunkeni toodetud Würzburg-Riese (Würzburgi hiiglane) tüüpi radariparabooliga Reichsbahni raudteevaguni modifitseeritud šassiil, millega oli võimalik avastada vaenlase lennukit kuni 60 km kauguselt. Pärast sõda leiti osale 1500 toodetud radarist kasutus raadioteleskoopidena kosmose uurimisel.

Atlandi valli rajanud organisatsiooni Todt pistoda. Foto: Andres Rekker

Pärast Normandia dessanti jätkasid sakslased kindlustusrajatiste rajamist Atlandi valli teistes osades, sest arvasid, et tulemas on uus dessant teises piirkonnas. 10. juuniks 1944 olid Saltzwedel-neu rannakindlustusse lisaks paigutatud Boforsi õhutõrjekahurid, küll improviseeritud positsioonidele. Rajatisi ehitati kuni 8. augustini 1944, kui sakslased said aru, et teist dessanti enam ei tule. Muuseumis on need kindlustused äratuntavad: need on rajatud maismaarünnaku vastu, ehitatud punastest tellistest ega ole vastupidavuselt võrreldavad betoonkindlustustega ning nende varustusse kuulusid tankivastased kahurid.

Saltzwedel-neu patarei on nime saanud mereväeleitnant (Oberleutnant zur See) Reinhold Saltzwedeli järgi, kes oli keiserliku Saksamaa kõige tulemuslikum allveelaeva komandör — ta uputas 111 vaenlase kaubalaeva, lisaks veel brittide allveelaeva HMS Dunraven ja laatsaretlaeva Donegal. Ta lõpetas oma teenistuse märjas hauas, kui sõitis oma allveelaevaga Wighti saare juures Suurbritannia lõunaranniku lähistel miinile otsa. Kaitserajatise ülemaks oli oberst (kolonel) Erich Mülbe, kes alustas oma teenistust vabatahtlikuna I maailmasõjas ning ülendati vapruse eest ohvitseriks. Ta jõudis teenida ka Balti landesveeris 1919. aastal Leedus ja Kuramaal. Muuseumis on säilitatud tema töö- ja eluruumid. Peab mainima, et tema eluolu kaugel tagalas, sõjategevusest eemal, ei erinenud milleski eelmise sajandi kolmekümnendate keskklassi kodaniku elamistingimustest.

Loe artiklit edasi SIIT!