MILITAARTURISMI PÄRLEID | 20. sajandi kiivrite näitus KGB kongide muuseumis Tartus

 (1)
MILITAARTURISMI PÄRLEID | 20. sajandi kiivrite näitus KGB kongide muuseumis Tartus
Foto: Aare Nõmm

Reisijuhi uues sarjas avaldame artikleid Eesti ja ka teiste riikide põnevaimatest militaarturismi objektidest koostöös Kaitseliidu ajakirjaga Kaitse Kodu!. Täna räägib sõjaajaloolane Art Johanson loo 20. sajandi kiivritest.

Tartu Linnamuuseumi KGB kongides saab näha ühte väga omanäolist näitust — välja on pandud Aare Nõmmele kuuluv kiivrikollektsioon.

Kollektsiooni lugu ulatub 1988. aastasse, mil kollektsiooni omanik leidis Mjasnõi Bori lähedalt lahinguväljalt oma esimese kiivri. Sellest sai alguse vaikselt, kuid sihikindlalt täiendatud kollektsioon, millest näitusele on välja pandud 50 kiivrit. Need iseloomustavad 20. sajandi kiivrite lugu.

Kiivrid leidsid oma koha sõjanduses juba antiikajal, alustades viltmütsidest ning lõpetades tervet pead ja nägu katvate raskete metallkiivritega. 19. sajandiks oli nende roll taandunud peamiselt esindusfunktsioonile ja peakatteid valmistati tavaliselt tugevdatud nahast või kergest metallist. Muudatuse kiivrite arengusse tõi Esimene maailmasõda, mil peamiselt kolm suurriiki — Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa — võtsid kasutusele teraskiivrid. KGB kongides välja pandud näitus saabki alguse sellest perioodist ja kätkeb kiivrite arengut tänapäevani. Nii ongi meil põhjust rohkem keskenduda näitusele, mida on igaühel võimalik vaatama minna. Etteruttavalt võib mainida, et kiivrid, millest allpool juttu tuleb, on kõik näitusel esindatud.

Seotud lood:

Esirinnas omapärased sõjakübarad

Paljudel kaitseliitlastel on isiklik kogemus kas teras- või kevlarkiivriga, Tihtipeale on tegu suhteliselt raske ja kohmaka peakattega, kuid enamikule on see teatud juhtudel isegi õppustel vajalikuks osutunud. Siinkohal on otstarbekas mainida, et kiivrite arengus näeme mitut tahku. Kiivri peamine otstarve on kandjat kaitsta, kuid ka see kaitsefunktsioon varieerub mitmeti. Näiteks on üldteada, et kiiver ei kaitse võitlejat kuuli otsetabamuse eest, vaid eelkõige võimalike rikošettide ja lendleva sodi eest, mis katmata peaga võitlejale võib tekitada raske või surmava trauma. See kajastub ka teraskiivri loomisprotsessis.

Saksa kindral Hans Gaede väesalk võitles Vosgeeside mäestikus, kus hulgaliselt tema väegrupi sõdureid sai haavata või hukkus raskete peavigastuste tõttu. Seetõttu telliti 1915. aastal üksusele eritellimusel pigem kumerat, nina katvat terasplaati meenutav peakate, mille eesmärk oli kaitsta sõdurit mäestikus pommitamise käigus lendava killustiku ja šrapnellide eest. Seda „kiivrit” jõuti toota vaid paar tuhat eksemplari. Sellele järgnes juba sakslaste seas ikooniks muutunud teraskiivri Stahlhelm disain, mis jõudis tootmisesse 1916. aastal. Näitusel on väljas koopia Gaede sõjakübarast ja loomulikult ka esimesed omanäolise kujuga Saksa teraskiivrid, mis olid mitmes armees kasutusel eelmise sajandi lõpuni ja on paraadkiivrina tänapäevani. Sõja käigus kiivreid mugandati ja sakslastel oli üks omapärasemaid täiendusi kumer kuulikindel 8,5 mm plaat, mille sai kinnitada kiivri külge.

Nagu sakslased, nii olid kiivrite loomisega ametis ka prantslased ja britid. Brittide kiivrit kutsuti Brodie kiivriks (Mark I) selle looja John L. Brodie järgi, disaini tõttu hakati seda aga kohe pärast kasutuselevõttu hüüdma „kausiks”. Omapärase kuju sai kiiver praktilistel põhjustel, nimelt oli selle eesmärk kaitsta sõdurit taevast tulevate šrapnellikildude eest. Seega erinevalt sakslastest ei pannud britid nii palju rõhku kukla ja kaela kaitsmisele. Sisuliselt kasutasid seda kiivrit kõik Ühendkuningriigi alamad ja ka USA.

Prantslased võtsid sakslaste ja brittidega ligikaudu samaaegselt kasutusele kiivri M15 Adrian, mis sai nime selle propageerija, August-Louis Adriani järgi. Saksa ja Briti kiivritest eristas esialgset mudelit võrdlemisi kerge kaal — 765 grammi. Osalt tagas see kasutusmugavuse, aga selle arvelt tuli ohverdada vastupidavust.

Kiivrite evolutsioonis on üks huvipakkuvaid aspekte see, et esimeste kiivrite disaini juured on keskajas ning need olid riigiti väga erinevad. Kuid prantslased pakkusid välja oma aja kohta kõige moodsama disaini — nimelt oli nende kiivri kumerus omane pigem hiljem laialt kasutusele võetud kiivritele, erinevalt Saksa ja Briti disainist.

Teekond praktiliste lahenduste poole

Esimeste moodsama disainiga kiivrite kasutuselevõtt jäi peamiselt 1930. aastatesse. Nii üllatav kui see ka pole, on need kiivrid tihtipeale näotumad ja igavamad. Kiivri efektiivsust saab osalt mõõta tema kaldenurga kaudu, millest on võimalik tuletada erinevate õhus lendavate kildude või metallosade rikošeti tõenäosus. Üheks selliseks on Itaalia Elmetto Mod. 33, mis on kumer ja meenutab juba Nõukogude kiivrit SSh-39 või pärast sõda kasutusel olnud USA kiivrit M1. Samuti tasub esile tuua suurepärase efektiivsuse, kuid ilmetu välimuse poolest tuntud Rootsi kiivri M37, mis jõudis Eesti sõjaväkke juba enne Teist maailmasõda ja oli meil pärast taasiseseisvumist kasutusel kuni kevlarkiivrite saabumiseni.

Eelnimetatud Saksa, Prantsuse ja Suurbritannia kiivrid on olnud kasutusel juba Vabadussõjas, osa neist on jõudnud ka näitusele. Üks huvitavamaid on Briti kiiver MK I, mis leiti Tallinnas ühe keldri kaevetöödel koos roostetanud vintpüssirauaga, aga ka Prantsuse Adrian, mis eristatavate värvikihtide järgi otsustades on tõenäoliselt olnud kasutusel Prantsuse armees, Vene Loodearmees, Eestis Vabadussõja ajal ning hiljem tuletõrjes. Lisaks on väljas ka üks väheseid Eestis toodetud kiivreid — Adriani hilisem modifikatsioon.

Ei tasu alahinnata ka külma sõja mõju kiivrite arengule ja sellestki ajast on väljas eeskujulik kollektsioon, kuid et jätta heale lugejale võimalus ise näitusega tutvuda, ei tasu kõike siia kirja panna. Kokkuvõttes võib kiivrite arengu juures üllatavana tunduda see, et kui algul eristusid eri riikide kiivrid väljanägemiselt, siis tänapäeval on nende välimus pigem standardne. Erinevused tulevad välja hoopistükkis sõjakübarate funktsioonides — näiteks võib eristada tankisti- ja dessantkiivreid, isegi titaanist erivägede kiivreid. Ja loomulikult võeti kasutusele tänapäevane kevlartehnoloogia.

KGB kongide lahtioleku ajal on võimalik lugejal ise külastada näitust, kus saab Joonas Õunapuu kujundatud väljapanekuga tutvudes lugeda kuraator Martin Jaigma koostatud tekste ja infotahvleid. Kel on teema vastu põhjalikum huvi, neil soovitan näitust külastada kuraatoritundide raames ja loodetavasti on võimalik kohtuda ka kogu omaniku, veebel Aare Nõmmega. Siinkirjutajal see harukordne võimalus oli ja võin kinnitada, et kohtumise käigus tekkis endalgi huvi mõni kiiver juurde muretseda.

Kiivrite ekspositsioon avati septembris ja see jääb avatuks kuni aasta lõpuni.

Vaata ka ka näituse videot:

Allikas: Kaitse Kodu!