Mida teha, kui sind reisides inimröövitakse (ja antakse valida, kumb su kahest sõbrast jäetakse ellu)?

 (5)
Mida teha, kui sind reisides inimröövitakse (ja antakse valida, kumb su kahest sõbrast jäetakse ellu)?
Metsa all oli ilus...Foto: Madle Timm

Nõnda me siis jalutasime, kamp välismaalasi, rahulikult Austria idüllilisest külakesest välja. Metsa vahel oli ilus. Itaallasest sõber jõudis just valjuhäälselt mõelda, et mida lõunaks süüa, kui püssipaugud vaikust lõhestasid. Kõik käis enam kui kiiresti.

Viskusime jalapealt maha, näoga samblasse ja katsime pead kätega. „Ei tõuse püsti, maha, maha, või muidu tulistame!“ kajasid hüüded. Keegi rabeles mu kõrval, siis jäi kõik vaikseks. Järsku haarati mul natist kinni, veeti mõned meetrid edasi ja visati sinna, kus pool seltskonnast juba maas põlvitas. Siis ei näinud ma enam aga midagi. Kott peas suruti mu nägu taaskord vastu maad.

„Mida te siin teete? Vastake!“ kõlas räme mehehääl. Vaikus.

„Inimrämps!“ jätkus sõim, lisaks mõõdukad jalahoobid vastu kehaliikmeid.

„Kogu raha siia, ehted siia, käekellad siia!“ kõlas teinegi hääl. Tundsin, kuidas mul seljakott seljast kisti ja sõrmest sõrmus veeti.

„Kiiremini, sina ka,“ kuulsin nõudlikku häält ja meie Soome poisi vastust, et ta ei saa oma sõrmust kätte.

„Siis võtame koos sõrmega!“ tuli halastamatult vastuseks.

Meie välismaalaste grupp püsis hiirvaikne. Teha polnud midagi.

Hispaania tüdruk käsutati üles ja lükati kaamera ette. Kott ikka veel peas kuulsin tema häält korduvalt murduvat, kui ta maailmale meie röövimisest teada andis — olgu raha olla, või muidu ei nähta meid enam kunagi. Tervitused emale. Õele. Sekundid kadusid. Klomp kurgus. Minutid. Ärevus. Või mis ajast seal üldse rääkida saigi, ajataju oli kapitaalselt nulli jooksnud.

Seotud lood:

„Nii! Sinu jätame pantvangi, teised jooksevad,“ lajatati mulle raske käega selga. Süda jättis löögi vahele.

„Ühe elu saad päästa — vali, kas vasakpoolne või parem, sul on viis sekundit!“

„Viis!“

„Neli!“

„Kolm…“

„Vasak,“ puterdasin huupi.

“Vedas, said noormehe seltsiks,” kõlas vastik naer.

“Ja nüüd kõik teised, kotid peast ja jooksuga mäest üles!” kõlas äkitselt käsklus ning justkui läbi unenäo kuulsin sammude müdinat ning seejärel püssipauke. Kõik mu jooksvad sõbrad lasti üksteise järel maha.

Loe veel

Siis tõmmati mul kott peast. “Tagasi, tulge tagasi!” karjusid neli relvadega meest. “Simulatsioon on läbi,” teatasid nad. Idülliline Austria oli taaskord idülliline. Adrenaliin oli laes. Jah, tegemist oli vaid õppe eesmärgil läbiviidud simulatsiooniga, kui nii reaalselt, et relvadega meeste usaldamine võttis veel tubli hetke aega.

Tagasiside ring. “Tegite hästi,” jäi üldjoontes kõlama, sest meie seitsmeliikmeline grupp reageeris kohe, kui vaid mõne meetri kauguselt laske kuulsime. Kõhuli maha, käed pea kaitseks ette. Täpselt nii, nagu varasemalt klassiruumis õppisime.

Allu korraldustele, sest võim pole enam sinu käes. “Seda ka siis, kui sind sunnitakse valima, kes jääb, kes sureb — keegi ei anna garantiid, et sinu otsustamatus hoopis rohkem elusid ei nõua,” toonitasid koolitajad. Anna ära kõik, mis nõutakse. Räägi siis, kui küsitakse. Prioriteet — ellujäämine. Ja mis kõige tähtsam — katsu säilitada “halli isiku” positsioon. See tähendab, et ära jää silma liigse emotsionaalsuse, nutmise, enda õigustamise, protestimise või vastuhakkamisega. Vastasel korral võid olla esimene, kes kasvõi teistele hoiatuseks tasaseks tehakse.

Lihtne öelda, raskem teha. Loodetavasti ei lähe neid teadmisi kunagi vaja, kuid ega nad mööda külgi maha jookse.

Lugesid just Hulkurplika päevikute 51. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/



Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/