Oleksin peaaegu kirjutanud pealkirja, et 20 tundi hämmingus, aga see oleks ikkagi liialdamine — nii pikalt kestev hämming vist hakkaks tervisele või siis räägiks juba kaotatud (vaimsest) tervisest. Ütleme parem nii, et hämminguhetki nende kahekümne tunni sisse jagus. Aga sünnipäevani on veel aega, alustame ikka algusest.

Hommikul oli väljasõit kell 8, silmad tulid üsna kergesti lahti, sest ees ootas jälle midagi põnevat — Hidden México tuur. Sedapuhku saime sõita terve päeva mõnusa kollase veoautoga, sellisega:

Foto: Igor Mogeiko

Kuhu meid siis viidi? Oh, igale poole. Kärutasime mööda Jalisco kitsaid teid, imetlesime eriti armsat väikelinna nimega El Tuito ja siis suundusime Vallarta botaanikaaeda — vaata pilte imelistest taimedest loo alt galeriist. Nägime erinevaid koolibrisid ja palju teisi linde. Äge oli see, et veoautos loksudes ja juttu rääkides olime meie giidi Diegoga avastanud, et oleme mõlemad linnufännid ja tal oli kotis Mehhiko linnumääraja! Jess, seda ma just vajasingi.

Pärast botaanikaaeda läksime külla päris mehhiklastele suurde farmi — ma ei tea, kui “päris” nad siiski olid, arvestades, et nende talu jäi Hidden México turistituuri trajektoorile, aga tundus küll nagu päris. Ja mis vahet seal ongi, ütles ju juba Baudelaire: aga olgu sa pealegi näivus, kas siis sellest ei piisagi. Minu alust tavaliselt piisab.

Mehhiko ökofarmis oli kohal pulmadeks valmistuv laiendatud perekond ja täitsa mõnus tramburai käis. Meid suunati kraavi, kus oli pikk laud, nii et lõunat sai süüa jalgadega vees sulistades. Tegime ise quacamolet ehk “Mehhiko võid” ka. Toit oli nagu ikka ülihea ja jalad puhkasid…

Pärast kraavihängi sõitsime järgmisse farmi, kus tegeleti raicilla valmistamisega. See on tequila sarnane jook, ainult et kui tequilat valmistatakse ainult sinisest agaavist, siis raicillasse lähevad erinevad sordid. Meile näidati, kuidas raicilla villimise põnev protsess käib ja eks proovida sai ka. Seal talus olid kaks suurt koera, üks husky ja üks segavereline, kellega ma veetsin paraku rohkem aega kui raicillaga, sest viimane pole päris minu teetass.. või pits (agaavimaitse on mu jaoks ebameeldiv, ma ei armasta ka tekiilat — ja ma ei räägi Sierra tekiilast, olen proovinud ka kvaliteetseid), aga koeri armastan hullupööra.

No vaata, kui armas ta on:

Foto: Igor Mogeiko

Millalgi kogu selle näivuse ja tegelikkuse, raicilla ja koerte keskel hakkasin järsku õnnitlussõnumeid saama. Aga muidugi, Eestis algas 17. märts ehk minu sünnipäev, Mehhikos aga oli alles 16. märts kell 16. Muigasin omaette, veel teadmata, et varjata oma sünnipäeva mul ei õnnestu (tegelikult võib-olla poleks tahtnudki), sest mu reisikaaslased olid selle ammu välja nuhkinud.

Kui siis nii kuue paiku koju jõudsime, käisime ujumas, sõime head ja paremat ning lebotasime niisama. Igoriga mängisime õhtul veel piljardit ja ma pean ütlema, et need mängud kestsid tõeliselt kaua, sest me polnud eriti osavad. Lõpuks tegi Igor mulle Instagrami, sest juba reisi alguses oli mulle selgeks tehtud, et see on kohustuslik. Arenenud Euroopa riikide ajakirjanikud enam nii vanamoodsat asja nagu Facebook ei kasuta, seega et nendega ühendust mitte kaotada, oli Instagram hädavajalik. Ebamoodsa inimesena vajan ma selliste asjade tegemiseks abi ja nii ma Igori abiga moodsaks inimeseks saingi. Mu Instagram on siin. Aga pärast seda viimast rasket katsumust sellel pikal päeval oligi lõpuks aeg magama minna.

Sünnipäev

Järgmisel hommikul unisena bussi astudes ehmatasin end elus kõige kiiremini üles, sest järsku hakkasid kõik inimesed mu ümber heast peast laulma “Happy birthday to you, happy birthday to you…”. Aga toibusin ehmatusest kiiresti ja usutavasti olid juba loetud sekundite jooksul suunurgad kõrvade juures. Järgmisena algas üks huvitav toiming — kallistamine. Miks huvitav? Kas oled kunagi proovinud sõitvas mikrobussis järjest kümmet inimest kallistada? See on paras väljakutse nii füüsilises kui logistilises mõttes. Noh et ei mahu või ei ulatu või lihtsalt kaob tasakaal. Aga tehtud see sai ja ülevas tujus jõudsime peagi sadamasse, kus meid ootas uhke jaht. Sest see just tänane plaan oli, teha üks korralik tiir jahiga ookeanil. Kui see ei ole parim viis maailmas sünnipäeva tähistada, siis ma ei tea, mis see üldse olla saaks. Enne kui jätkan, üks meeleolupilt, et oleks lihtsam ette kujutada:

See jahisõit oli kõike, mida üks jahisõit peaks olema — päike, naer, Margaritad… Muidugi linnud. Kuid mulle oli veel üks ehmatus varuks. Tantsisime niisama pärast snorgeldamist jahi vööris, kui järsku kuulsin oma ühte lemmikhäält — see oli Stevie Wonderi hääl — kes laulis “Happy Birthday” ja kusagilt kanti lauale suur küünaldega tort. No ma olin ikka väga liigutatud, arvasin tõesti, et hommikusest laulust oleks küll piisanud. Imeline. Jaht viis meid lõunasöögile imekaunisse randa nimega Playa Las Ánimas, kus meid võõrustati rannarestoranis Casitas Maraika. Ma ei tea, mitu korda me selle lõunasöögi jooksul ujumas käisime — lihtsalt suurepärane, kui restoranist ookeani on ainult mõni samm. Nii võiks elada iga päev…

Õhtul pärast jahitrippi läksime kaema Puerto Vallarta linna. Nägime kuulsat merihobu kuju, Maleconi (rannapromenaad), Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni armastuse sillaga ühendatud maju (vaata kindlasti galeriid, juba vaid armastuse silla nägemine pildi pealt võib tuua armastuse!) ja kuulsat Our Lady of Guadelupe kirikut. Sinna sattusime küll õigel ajal, sest parajasti toimus quinceañera. See on traditsioon, millega tähistatakse Mehhikos tüdrukute 15-aastaseks saamist ja see on tohutult suur ning tähtis üritus, nii 500 külalist tuleb ikka kohale. Kuna käisin kiriku juures koos kahe mehhiklannaga, kes olid Puerto Vallarta tourism boardi töötajad (umbes 30-aastased), siis uurisin neilt, kas nad on ka selle “riituse” läbi teinud. Sain teada, et tänapäeval ei ole see enam päris vältimatu üritus, aga kõik sõltub sellest, millises perekonnas kasvad. Üks mehhiklanna kahest oli selle kõik läbi teinud ja rääkis, et ta vihkas iga sekundit sellest, sest talle ei meeldinud olla tähelepanu keskpunktis. Teise mehhiklanna pere aga nii traditsiooniline polnud ja talle andis perekond valida, kas soovib 15-aastaseks saamise puhul quinceañera’t, autot või reisi. Tema valis reisi.

Sellele tüdrukule, keda meie kiriku ees nägime, ei paistnud tema quinceañera ka just suurt rõõmu tegevat, aga imeilus oli ta küll:

Foto: Kairi Prints

Linn kenasti üle vaadatud, läksime õhtust sööma eriti peenesse restorani, mis asus taas otse rannaliival, nimega La Palapa. Selles restoranis käisid omal ajal pidevalt ka Taylor ja Burton. Ma ei tea, mitu korda ma olen kirjutanud, kui megahead toitu me jälle sõime… See vääriks eraldi lugu, aga kuna ma reisil olin hõivatud igasuguste muude asjade kui toidupildistamisega, siis seda ei tule. Aga alt galeriist mõne toidupildi vast ikka leiab.

Ega kaks ehmatust kolmandata jää. Söön mina rahulikult magustoitu, kui järsku kuulen endast paremal pool lausa meeskoori laulmas. Terve restorani meeskond oli ennast üles rivistanud ja laulis mulle sünnipäevalaulu, ulatades mulle ka kaunilt serveeritud šampanja. Olin taas suht sõnatu ega märganud “meeskoorist” piltigi teha. Küll aga kingitusest — seda näed siis, kui vaatad galeriid.

Kõht täis, otsustasime viimase õhtu puhul ka tantsima minna. Käisime mõnes geiklubis ja siis ka salsaklubis, kus tantsima kutsumist ootama ei pidanud. Pärast ohtraid salsasid ja bachatasid saigi lõpuks koju magama. Oligi läbi see elus siiani pikim sünnipäev ja ühtlasi ka viimane õhtu Mehhikos…

Kuna nendest kahest päevast on pilte nii palju, siis nüüd tuleb lausa kaks galeriid.

16. märts: Hidden Mexico tuur ehk botaanikaaed, farm, raicilla-istandus, söök ja jook, mingi sadam ja igasuguseid muid asju ka (andestust, ma küll olen püüdnud kõik need pildid ajalisse ja loogilisse järjekorda panna, aga silme eest on nii kirju juba ja vigu võib sees olla):

17. märts: jahisõit, rannaresto, sünnipäevaõnnitlused, armastuse sild ja palju muud:

JÄRGNEB…

Jaga
Kommentaarid