Merit Raju leidis Indias palverännakul hollandlasest hingesugulase
1. Kuhu sõidad Eestis, kui tahad paar päeva puhata ja inspiratsiooni koguda?
Mulle on lemmikuks saanud mõne tuttava maakodus mõne nädala kaupa peatumine. Olen seda aeg-ajalt teinud, et mõnd raamatut alustada või lõpetada. Lõdvestudes avaneb ju loovus.
2. Millise inimese loomingu nägemiseks või töötubades osalemiseks oleksid valmis kasvõi maailma lõppu sõitma?
Mul on tore võimalus Joogafestivali peakorraldajana kutsuda oma lemmikud hoopis Eestisse.
3. Kui peaksidki tõesti maailma lõppu sõitma, siis millises riigis see ideaalmaastikul olla võiks?
Maailma lõpp tundub olevat kõikjal ekstreemsete ilmastikuoludega paikades. Põhjas, lõunas, kõrbes, mägedes. Ekstreemset metsikut loodust ma kardan. Ükskord oli võimalus osta tore suvila mere äärde, aga mulle tundus meri liiga lähedal. (Olen vist ainus inimene, kelle jaoks see võis olla ainus takistav tegur.)
4. Kas oled kunagi mõne suurlinna melus peatunud ja kõik muu unustanud, et lehitseda mõnda kohalikku ajakirja või raamatut?
Tuleb meelde aastaid tagasi Šveitsis lehitsetud raamat, mis on nüüdseks ka eesti keeles olemas: „Märgalad” (autor Charlotte Roche). Ma olin sellest bravuurikusest, naturalismist ja tabude täielikust murdmisest rabatud, nii et pidin seal kohapeal seda lugema ja imestama. Nüüd on selline vulgaarsuse piiril laveerimine rohkem aktsepteeritud kui toona. Vähemasti mulle oli see täiesti uus. Ma olen ikka rohkem n-ö hingele-pai-inimene, igasugusest „šokiteraapiast” hoian eemale. Aga seda ma seal lehitsesin ja mõtlesin, kas ja kui imelik see oleks, kui ma selle eesti keelde tõlgiksin. Ei tõlkinud.
5. Kui peaks juhtuma, et satud reisides ihuüksi karaokebaari ja teaksid, et mitte keegi ei saa sellest mitte kunagi teada, siis mis laulu sa laulaksid ja mis keeles?
Siin tuleb mul hoopis meelde üks lugu. Töötasin Austraalias ja öeldi, et kui jääte sellele koosolekule pärast lõunapausi hiljaks, siis peab midagi teistele laulma. Päris hea motivatsioon õigeks ajaks jõuda! Aga ma siiski hilinesin ja olin üks väheseid, kes pidi siis laulu lahti laskma. Laulsin Jaan Tätte „Sõprade laulu” („sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...”) ja pärast küsiti, kas see oli Eesti hümn.
6. Milline on kõige ekstravagantsem asi, mida oled reisides teinud?
Maganud inimeste krundil, kes ütlesid, et nende krundil ei või telkida. Olime sõbrannaga 19-aastased, hääletasime ja olime jõudnud Austriasse, maanteede ääres oli üliväike ruum mägisel alal jala liikumiseks, metsad paraku sellised, kust sai läbi vaadata, ja jalad nõrkemas, lihtsalt polnud mitte ühtki muud kohta. Telki me üles ei pannud, lihtsalt magamiskotid matile ja magasime lageda taeva all. Sõbranna kindlasti mäletab neid hiidnälkjaid eredamaltki kui mina, kui need talle magamiskotti roomasid. Aga ta oli tubli ega karjatanud!
7. Kas oled reisides leidnud endale sõbra või hea tuttava, kes jääb kogu eluks?
Olen üle kolme aasta elanud eri riikides: Soomes, Belgias, Saksamaal, Austraalias. Saksamaal õppisin kaks aastat magistrantuuris, kaaslasi üle maailma. Nii et ikka on sõpru ja palju kontakte. Hollandlannast hingesugulase leidsin Indias palverännakul käies.
8. Mille alati kohvrisse kaasa pakid ja mis on kõige keerulisem asi, mida oled pidanud pakkima?
Püüan alati reisida minimaalse pagasiga: telefon, laadija, pass, hambahari. See taipamine tuli mul ühest küljest teismelisena ratasteta kohvriga reisides rassimisest (kes selle üldse välja mõtles?) ning teisest küljest Saksamaal nädalavahetuseti rongiga sõites ja vaadates neid pagasihunnikuid, mõeldes: mida me küll nii väga vajame, et need kohvrid peavad nii suured ja rasked olema? Nii et lühemad reisid teen koolikotisuuruse seljakotiga ja pikemad natuke suuremaga. Aga praegu on kõige olulisemaks saanud homöopaatiliste ainete kohvrike ja lapse kärgmadrats, et võõrustajate voodid kindlasti kuivaks jääksid.
9. Millise filmi loodad järgmine kord pika lennu ajal valikust leida?
„Alice Imedemaal”
10. Ja kuhu see lend viib?
Tai, India, Bali, Portugal või Kreeka
