MAKEDOONIA

Esimene matk. Skopje — Vodno mägi — Matka kanjon

Otsustasime kohe esimesel päeval gaasi põhja vajutada ning Skopje külje all asuvasse Vodno mäkke ronida. Kuigi enne matka jõudsime ka mõned tunnid Skopjet avastada, ei peatuks ma Makedoonia pealinnal rohkem kui paari lausega. Niisiis, tegemist on väga kummalise linnaga, kus ilmselt on maailma suurim monumentide kontsentratsioon ruutmeetri kohta. Uhked monumendid ning siia-sinna ehitatud Vana-Kreeka stiili jäljendada püüdvad pompöössed hooned mõjusid linna arhitektuuriliselt nukrat üldpilti arvestades väga võõralt. Kõik tundus kuidagi võlts ning Balkanile omane ehedus puudus täielikult. Esmamulje Skopjest oli pigem kehv ning meil ei olnud kahju Vodno mäe poole teele asuda. Pärast mõningat ekslemist mäe jalamil asuvas Skopje diplomaatiliste esinduste piirkonnas leidsime pooljuhuslikult kahe aia vahelt algava raja, mis meid vaikselt mööda mäekülge ülespoole hakkas viima. Natuke vähem kui kahe tunniga olime Vodno tipus ning imetlesime Skopjele ning ümberkaudsetele väikestele metsaga kaetud mägedele avanevat vaadet. Tegime mõned fotod ning seadsime sammud Matka kanjoni poole. Eeldatavalt oleks pidanud teekond olema umbes 10km, aga kuna rada ei olnud kõige paremini märgistatud ning meil puudusid erinevad navigatsioonisüsteemid, suutsime me ära eksida. Rada lihtsalt lõppes ühel hetkel otsa ning pidime hakkama läbi metsa ja võsa endale teed tegema. Meie tuju see väike tagasilöök ei rikkunud, sest meid ümbritsev loodus oli tõepoolest väga ilus ning mitmekesine — madal ning kuivalembeline põõsastik vaheldus lopsaka metsaga.

Jõudsime rajale tagasi, kuid ühel hetkel saime aru, et see meid Matka kanjonisse kohe kindlasti ei vii. Lõpuks jõudsimegi kanjoni asemel väikesesse Chichevo külla, kus hakkasid silma mitmed mošeede olemasolust märku andvad minaretid. See tähendas, et küla oli asustatud peamiselt moslemitest albaanlaste poolt, kes moodustavad muideks kogu riigi rahvastikust tervelt 25%. Sündmustest etteruttavalt võin öelda, et antud fakt sai rohkem kinnitust järgmisel päeval rendiautoga Korabi mäe poole sõites, kui meile jäid tee peale peamiselt albaanlaste linnad ning parima sagedusega olid justnimelt albaaniakeelsed raadiojaamad. Matka juurde tagasi tulles, siis külas õige teeotsa leidmine ei olnud sugugi nii lihtne. Google Maps meid aidata ei saanud, sest mobiilse interneti sisselülitamine oleks maksnud terve varanduse. Niisiis proovisimegi kohalikelt teed küsida, kuid esialgu üsna tulutult, sest inglise keele rääkijaid me üles ei leidnud. Proovisime ka vene keelega hakkama saada, aga kuna tegemist oli albaania külaga, siis ei aidanud meid ka makedoonia ja vene keele sugulus. Küla ise oli muidugi üsna trööstitu — palju hakkas silma lagunenud ning mahajäetud maju ning hävinenud asfaltiga tänavatel jooksid ringi kanad. Lõpuks saime jutule sõbraliku albaania mehega, kes oli meid nõus oma auto peale võtma ning õigel teel maha panema.

Viimaks kanjonisse jõudes otsustasime, et parim viis selle avastamiseks on laenutada 7 euro eest tunniks ajaks kajak. Teine võimalus oleks olnud lasta end mootorpaadis ringi sõidutada, aga jäime oma sportlikule natuurile truuks. Kanjon oli ilus, aga tõrvatilgaks meepotis oli enamike Balkani riikide suurim nuhtlus — prügi. Palju oli plastpudeleid, aga kõige rohkem jäid silma teepervedel ja prügikastide läheduses vedelevad ära näritud maisitõrvikud. Jällegi, ma ei saa sinna midagi parata, aga selline inimestepoolne hoolimatus ja rumalus rikub kahjuks üldmulje ka muidu väga looduskaunist kohast. Lisaks on taoline käitumine arusaamatu majanduslikust vaatevinklist võetuna — kuigi praegu ei paistnud see turiste häirivat, kanjon oli paksult rahvast täis —, siis pikemas perspektiivis peletab selline korralagedus ja mustus ju inimesed eemale. Või võtavad makedoonlased prügi mahaviskamist samasuguse paratamatusena nagu eestlased kodumaa pimedat talve?

Vaata galeriid:

Matkajutud jätkuvad homme!