Elupõlise matkajana võin kinnitada, et matkad muudavad inimese maailmavaadet, kasvatavad eneseteadvust ning parandavad oskust iseseisvalt hakkama saada.

12. juuni Linnalehes kirjutab Levo Tohva: "Kuigi matkamine on tunduvalt ohutum kui linnaliikluses osalemine, on näiteks vaid viimasel nädalal toimunud kolm õnnetusjuhtumit – õnnetu köielaskumine Tallinna teletornist, kolme mägironija hukkumine Peruus ja lastegrupi merehätta sattumine Kaberneeme juures. Tõenäoliselt on nende juhtumine ühte nädalasse kuhjumine kokkusattumus, kuid annab põhjuse mõelda ohutusele: kuidas õnnetust ära hoida ja kuidas ennast kaitsta?"

Kuidas siis terve nahaga pääseda?

Õnnetused ümbritsevad meid "uinunud" olekus iga päev, mitte ainult ürgmetsas, ulgumerel või kõrgmägedes. Tavaliselt on õnnetuse tekkimise eelduseks inimese enda hoiak. Näiteks väärad tavad-arusaamad, kogenematus, lohakus-hoolimatus või liiga suur eneseusk. Matkajuhtide hulgas kõneldakse, et kõige ohtlikumad on algajad matkajad-matkakorraldajad ja professionaalid. Esimesed ei tea, ei oska ning neil ei ole kogemusi. Teised hindavad end üle. Keskmiselt kogenud matkajad on omandanud juba ettevaatlikkuse ja analüüsivõime, aga kuulavad enne tegutsemist targemaid.

"Alati ei saagi surma, las ma kukerpallitan lumekuhjas. Hiljem saab öelda, et tulin välja, võtke nüüd mu ees müts maha. Ent kõik ei tule sellest eluga välja," ütleb alpinismitreener Jaan Künnap (Õhtuleht, 12. juuni 2015). Maalilised dokumentaalfilmid on alpinismist loonud pildi kui ideaalsest hobist. Oled otsesõnu maailma katusel. Paraku on sel ka omad ohud, mida näitab ilmekalt traagiline õnnetus Peruus, kus kadunuks jäid kolm Eesti mägironijat ja neljanda seisund on raske.

Minu kui matkajuhi pikaajalise kogemuse põhjal on sündinud mõned praktilised näpunäited, mis võiksid aidata ohutumalt seikluse läbida.

1. Kui on plaanis minna teenusena pakutavale korraldatud matkale, soovitan hinnasildi asemel esimesena kiigata korraldaja kontaktide lehele, et uurida, kes on need inimesed, kaua nad on tegutsenud, millised on nende kutsetunnistused. Neid väljastab Eesti Matkaliidu kutsekomisjon koos Kutsekojaga. See on Eesti Olümpiakomitee spordialaliitude sporditreenerite ühtne süsteem ja annab kasvõi minimaalse kindlustunde, et tegu on kogenud ja teiste selle ala asjatundjate eksamineeritud teenusepakkujaga.

2. Hinda, kas sul on olemas vajalikud teadmised ja oskused konkreetse matka ja matkarajooni iseärasustest lähtudes. Kui ei ole, siis tuleb end koolitada, hankida infot, konsulteerida. Eriti grupijuhina on see lausa kohustus. Eesti Matkaliit koos liikmesorganisatsioonidega koolitab nii matkajuhte kui ka matkajaid. Koolitajana Harju Matkaklubis näen, et matkaõppes käiakse aina vähem ja vähem. Üldse ei näe me matku korraldavate äriettevõtete matkajuhte, kes viivad kogemusteta inimesi järjest ohtlikumatele kaugmatkadele Nepali, Indiasse jne. Eesti õnnetusjuhtumite kronoloogia leiab veebist http://yloka.era.ee/.

3. Käitu ise ohutult ja tegele regulaarselt tervisespordiga. Kuula juhendamist, küsi üle, enne alustamist tee proovi, kontrolli, kas oled kõigest õigesti aru saanud. Ära mine uljaks – ära võta põhjendamatult riske. Eriti matka võtmelõikudel ja ebaharilikes oludes. Kui sul tekib probleem, anna sellest teada enne, kui sellest kasvab tegelik oht. Ära mine kaasa teiste grupiliikmete ohtliku käitumisega, püüa neid tagasi hoida.

Lisaks aitab kogemuste hankimisele palju kaasa see, kui viibida ise sagedamini looduses. See teravdab vaistu, värskendab lihtsaid teadmisi, mis linnas kipuvad kaduma, näiteks seda, et loodus võib olla märg ja porine, et tuulega on külmem kui tuulevaikusega, et tähtis on soe riietus ja kuivad jalad ning söögi-joogi kaasasolek, et telefon peab olema laetud, veekindlalt pakitud ja enda ligi. Need on uskumatult lihtsad asjad, kuid viimasel ajal on tulnud seda palju üle korrata.

Seega – omandagem rohkem looduses viibimise kogemusi, toetugem usaldusväärsetele kaaslastele, uurigem teenusepakkujate tausta, olgem valmis ebatüüpilisteks olukordadeks ning mõelgem oma käitumine võimalikult palju samme ette. Rohkem talupojamõtlemist ja matkaõpe tagavad ohutuma matka. Ja tihti ka pikema elu.