Elupõlise matkajana võin kinnitada, et matkad muudavad inimese maailmavaadet, kasvatavad eneseteadvust ning parandavad oskust iseseisvalt hakkama saada.
12. juuni Linnalehes kirjutab Levo Tohva: "Kuigi matkamine on tunduvalt ohutum kui linnaliikluses osalemine, on näiteks vaid viimasel nädalal toimunud kolm õnnetusjuhtumit – õnnetu köielaskumine Tallinna teletornist, kolme mägironija hukkumine Peruus ja lastegrupi merehätta sattumine Kaberneeme juures. Tõenäoliselt on nende juhtumine ühte nädalasse kuhjumine kokkusattumus, kuid annab põhjuse mõelda ohutusele: kuidas õnnetust ära hoida ja kuidas ennast kaitsta?"
Kuidas siis terve nahaga pääseda?
Õnnetused ümbritsevad meid "uinunud" olekus iga päev, mitte ainult ürgmetsas, ulgumerel või kõrgmägedes. Tavaliselt on õnnetuse tekkimise eelduseks inimese enda hoiak. Näiteks väärad tavad-arusaamad, kogenematus, lohakus-hoolimatus või liiga suur eneseusk. Matkajuhtide hulgas kõneldakse, et kõige ohtlikumad on algajad matkajad-matkakorraldajad ja professionaalid. Esimesed ei tea, ei oska ning neil ei ole kogemusi. Teised hindavad end üle. Keskmiselt kogenud matkajad on omandanud juba ettevaatlikkuse ja analüüsivõime, aga kuulavad enne tegutsemist targemaid.