Märkmeid Myanmarist VIII: What do you get when you fall in love?

 (1)
Märkmeid Myanmarist VIII: <em>What do you get when you fall in love?</em>
SittweSilvia Pärmann

A guy with a pin to burst your bubble,* on õige vastus. Kõik universaalsed seadused kehtivad ka Myanmaris. Armud Myanmari - ja sattud Sittwesse.

Kaks väga nõutu olemisega kanadalast olid esimesed - ja ühed vähesed - välismaalased, keda Rakhine'i osariigi pealinnas Sittwes nägin. Nad seisid mošeeni viiva tänava alguses, käes reisijuht. Raamat soovitas sinna kanti sattudes kindlasti mošeed vaatama minna, mis pidi olema üks Myanmari kauneimaid. Tõtt öelda linnas muid vaatamisväärsusi polnudki. Raamat oli välja antud kuus aastat varem. Selle ajaga võrreldes oli Sittwes üksjagu muutunud, mis kanadalastes suurt nõutust tekitaski.

Alustades siis sellest, et mošeeni viivate tänavate alguses ei olnud vaatamisväärsust tähistavad viidad, oli hoopis arusaamatuks jääva sisuga silt. Teksti illustreerimiseks oli sildi ümber ka hulk okastraati tõmmatud ja mošee väravasse relvastatud valve pandud, mis hoidis sellest, mis mošeest alles oli jäänud, efektiivselt eemale nii keeleoskamatud turistid kui moslemid.

See alles jäänud osa ei erinenud - nii palju, kui üle aia paistis - ülemäära palju Mrauk U templite varemetest, mille vahel ma veel päev varem olid olnud. Ainult et need olid tekkinud ühe tugevama maavärina tagajärjel 18.sajandi teisel poolel, mitte kolme aastaga sõjaväe hoole all.

Sittwe mošee. Silvia Pärmann
Seotud lood:

Ma tahtsin tegelikult Sittwesse sõita juba kolm aastat varem Myanmaris olles, aga siis läksid sealsed budistid ja moslemitest rohingyad omavahel natuke liiga veriselt riidu ja välismaalaste jaoks läksid Rakhine’i piirid kiiresti lukku.

Nüüd seda hirmu, et sarnane olukord korduda võiks, enam pole - või vähemalt on see üks ettekäändeid, miks enamuses olevad budistid on kõik rohingyad, osade arvutuste järgi isegi mitusada tuhat inimest, nende kodudest ümber asustanud Sittwe ja Mrauk U ümbrusesse laagritesse, mida sõjavägi kohusetruult valvab ja kust välja pääseb vaid vastava ametniku kirjalikul loal. Budistidest ametnikel on alailma muud tegemist, nii et neid lube pole veel keegi näinud.
See viis möödunud aastal tuhandete inimeste põgenemiseni, peamiselt üle mere ja paatidega, unistusega Malaisiast, Indoneesiast, Filipiinidest või Taist (tagasihoidlikumatel juhtudel Bangaladeshist) teele asunud rohingyad ei jõudnud aga liiga tihti mujale kui meresügavusse. Tuhanded randusid tillukestel paatidel küll võõrastes randades, ent ehkki need rannad kuuluvad Myanmarist märksa rikkamatele riikidele, ei räägi me kindlasti jõukatest maadest, mis kümneid tuhandeid pagulasi vastu võtta jaksaks. Pagulasi, kes on oma kodumaal olnud tõrjutud aastakümneid, jäänud ilma haridusest, jäänud kirjaoskamatuteks põllu- ja kalameesteks. Inimesi, kelle kodukülade mahapõletamine tekitab küll kaastunnet, kuid ka kelle enda noad on olnud konfliktides kiired tõusma.

Loe veel

Möödunud aasta lõpuks tegid juba paljud rahvusvahelised organisatsioonid avaldusi, mis püüdsid tähelepanu juhtida sellele, et Myanmari võimud on väikese sammu kaugusel totaalsest genotsiidist rohingyade vastu.
Maailm jättis selle aga suuresti märkamata - mitte ainult Eesti, üks mošee juures kohatud kanadalastest töötas suure päevalehe toimetajana, ehkki küll mitte välisuudiste toimetajana- , juubeldades samal ajal Myanmari valimistulemuste üle, mis tähistasid lõpuks demokraatliku partei võimule tulekut. Selle rõõmu varjus jäi märkamata, et uue võimupartei National League for Democracy juht, rahvuskangelane ja Nobeli rahupreemia laureaat Aung San Suu Kyi on suutnud vältida absoluutselt igasuguste kommentaaride andmist rohingyade teemal. Ta on ühtlasi ka väga veendunud budist.

Antropoloogide arvates on rohingyad esimeste Aafrikast praeguse Bangaladeshi ja Myanmari aladele jõudnud inimeste järeltulijad, üldse esimesed inimesed Aasias. Myanmari senise valitsuse seisukoht on olnud teadlaste omast mõnevõrra erinev, nad on veendunud, et rohinyad saabusid mitutuhat aastat hiljem koos Briti kolonisaatoritega Bangaladeshi aladelt, mistõttu nad on riigis seadusliku aluseta. Nad on sisserändajad, kes on ohuks Myanmari turvalisusele. Mistõttu ei tohi neile anda kodakondsust ja nad tuleb paigutada laagritesse, kus nad on seni, kuni Bangaladesh või mõni kolmas riik nad vastu võtab.

Isegi kui rohingyad tahaks oma kodust lahkuda, siis kes võtaks tänases maailmas vastu peaaegu miljon kirjaoskamatut moslemit?

Valitsuse sõnavõttudest jääb mulje, nagu oleks britid lahkunud möödunud neljapäeval, ent tegelikult sai 4.jaanuaril sellest 68 aastast – tähtpäev, mida mitmel pool riigis tähistati suurejooneliselt, kuid Sittwe tänavatel ja kodudes ei lõigatud lahti torte ega kaetud riigi aastapäeva puhul pidulaudu. Sest Rakhaini elanikud, olgu siis moslemid või budistid, leiavad vähe, mida tähistada.
See polnud kindlasti see Myanmar, mida nad tahtsid, keegi neist.

Sittwe tänavad elavad muidugi edasi rahulikku elu, paadid lähevad merele ja tulevad merelt raskete kalakoormatega, kajakad kiljuvad elevusest, turul sagivad köögivilja- ja riisimüüjad ning üksikud välismaalased - peamiselt väheste Rakhine'i lubatud abiorganisatsioonide töötajad ja ajakirjanikud - istuvad restoranides järjekordseid avaldusi ja artikleid ette valmistades.

Aga see pealtnäha leebe ja unine linn palmide varjus on väga kaugel Yangonist, veel kaugemal kogu ülejäänud maailmast. Ja ehkki Myanmari armastavad paljud ja tahavad aidata paljud, on budistlike templite kulla- ja küünaldesäras väga mugav unustada, et Sittwe üldse olemas on. Ja sellel osal Sittwe inimestest, keda koonduslaagrisse saatmine ei ähvarda ja kelle pühakodasid ei ümbritse okastraat, ei ole tähtis olla armastatud, neil on palju mugavam olla unustatud. Selles vihkamises on midagi, millest ateistil pole iialgi võimalik aru saada, mida nähes pole Myanmari enam kuigi lihtne armastada.

So for at least until tomorrow I'll never fall in love again.

* pealkirjas ja mujal loos kasutatud inglisekeelsed lauluread on Burt Bacharachi (viis) ja Hal Davidi(sõnad) loost "I'll never fall in love again", mille laulis 1970. aastal kuulsaks Dionne Warwick, kes samanimelise albumiga aasta hiljem ka Grammy võitis. Teadaolevalt pole nad keegi Myanmaris käinud.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.