Märkmeid Myanmarist IX: Printsid ja sõdurid


Märkmeid Myanmarist IX: Printsid ja sõdurid
Maaelu idüll Hsipaw'sSilvia Pärmann

Hsipaw üllatavalt vähe tolmustel tänavate äärde, mis viivad printsi paleeni, jäävad värvikad turud, inimesed, köögiviljapõldude lapid ja sõbralikult saba liputavad koerad.

Ja kui tabad end üllatumas sellest, et see sõbralikult lähenev koer ei oskagi inimkeelses vestluses osaleda, pole selles midagi kummalist, kogu see muinasjutumaailma atmosfäär lihtsalt mõjub nii.
Linna moodsaim hotell Lily the Home oma muruga kaetud katuseterrassiga, kus hommikukohvi kõrvale saab vaadata all tänavatel putukatena sagivaid inimesi ja mootorrattad ning õhtul, kui kuu on kadunud pilvedesse, sinna kogunenud seiklejatega päevamuljeid vahetada. See hotell ise on juba natuke ebamaine keset Sani osariiki, pilt, mida toetab selle kõige üle haldjalikult valvav proua Lily, kes teab kõiki vastuseid ja kes vist kunagi ei maga. Side reaalsusega muutub tugevamaks ja rõõm moodsast liftist kaob aga kohe, kui elekter kaob - ja seda ikka tuleb ette iga päev.

Noviitsid "duši" all Silvia Pärmann
Koerad jäävad koerteks Silvia Pärmann
Seotud lood:

Šani osariigis ausuv Hsipaw on üks paremaid kohti, kus niisama aega surnuks lüüa - väike ja lihtne lubab mõneks ajaks unustada kõik selle riigi probleemid (mitte et neid seal üldse poleks) ja iseenda omad ka (kui neid peaks juhtuma olema).

Lähemal uurimisel selgub muidugi, et printsi palee küll on, aga printsi ennast mitte. Viimane Hsipaw'st oma valdusi valitsenud šani prints arreteeriti ja tapeti kohtuotsuseta võimu haaranud sõjaväe poolt, tema Austriast pärit naine lahkus pärast lootuse kaotamist oma abikaasa kohta midagi teada saada - sel hetkel ei olnud tal mingit infot selle kohta, kas ta abikaasa on elus või surnud - koos tütardega Euroopasse ja hiljem USAsse, kus ta oli õppinud ning ülikoolis ka oma printsiks osutunud abikaasaga tutvunud. Aga kuni ta elas, oligi ta muinasjuturaamatu prints, kes valitses oma valdusi targalt, jagas talupoegadele maad ja keda rahvas armastas.
Palee, mis pigem väga jõuka taluhäärberi mõõdu välja annab, on täna koduks ühele printi sugulasele. Nõuab mõningast kujutulusvõimet, et ette kujutada selle jõukaid ja rõõmsaid päevi - mis ei olnudki tegelikult ju nii väga ammu.

Loe veel

Šani palee Foto: Silvia Pärmann

Kusagilt varasemast ajast pärinevad aga vanade pagoodide varemed linna servas, mida kohalikud hellitavalt väikeseks Baganiks kutsuvad. See nõuab mõningast kujutlusvõimet, et paaris pisikeses kivikuhjas igaviku vanuse Bagani võimsust näha, aga iga päev mängleva kergusega muinasjutuatmosfääri loovate inimeste jaoks pole selles ilmselt midagi rasket.

Muidu pole Hsipaw'l igavikuga tõesti midagi ühist. II maailmasõja ajal üsnagi mahapommitatud linn on kaunis jõe ääres tõsunud vanade puumajade tuhast viimastel aastakümnetel.
Vaid mõned igivanad majad, koduks nüüd paarile kohvikule ja restoranile, annavad tunnistust sellest, et muinasjutt on seal elanud juba väga pikki aastaid.
Aga veel paremini kui logelemiseks sobib Hsipaw matkade alustamiseks ülejäänud Šani osariiki. Või vähemalt nendesse küladesse, mis välismaalastele avatud on - šanid on oma autonoomia eest valmis relvadega seisma ning kogenematu silm ei suuda üle osariigi külvatud sõjaväepostides eristada Myanmari ja Šani armee esindajaid, kõhedusttekitavalt palju on neid kokku igal juhul.

Väike Bagan

Hsipaw' turg Silvia Pärmann
Näljased jalakesed Hsipaw' turul Silvia Pärmann

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.