Lapsi neil veel ei olnud, sest kumbki polnud seni soovinud loobuda oma vabadusest. Vabadust kasutasid nad sageli sõpradel külas käimiseks ja meelelahutuseks, aga enamuse raha, mis eluasemelaenust üle jäi, kasutasid nad reisimiseks. Juhtus aga nii, et viimase aasta jooksul näisid nad teineteisest kuidagi väsinud, kippusid pisiasjade pärast vaidlema ja pärast vaidlust teineteisele halvasti ütlema. See oli midagi uut nende suhetes. Marge kurtis oma sõbrannale, et ta ei saa enam aru, mis on juhtunud. Nemad mõlemad on justkui endised, aga miski on nende vahel, mis ei luba endist kena kooselu nautida. Marge rääkis järgneva loo.

"Muidugi vaevas mind mure, kuidas endist elu tagasi saada. Ma tundsin samas, et Andreast see küsimus nii palju ei vaeva. See tähelepanek oli minu jaoks lisamure. Loomulikult, nagu naised ikka, ma kartsin ma, et meie vahel pole mitte miski, vaid keegi, kelle Andreas on enda kõrvale leidnud.

Kui ma Andreasega võimalikust armukesest juttu tegin, jäi mees esialgu vait ja justkui ehmatas, siis muutus aga täiesti kurjaks, kuidas tema naine julgeb teda kahtlustada armukese pidamises. Eks ma püüdsin ka mehe käitumist terasemalt jälgida, aga midagi salapärast või üldse uut ma teada ei saanud. Jäin siis Andreast uskuma. Ju siis mehel ei ole mingit kõrvalsuhet. Sõbranna uuris veel mu käest, kas me ikka seksime. Et selle põhjal saaks mehe kohta järeldusi teha. Muidugi ei seksinud me nii sageli, kui esimestel kooseluaastatel, aga aga mulle tundus, et meil oli teineteisega voodis endiselt hea. Sõbranna ütles, et selle tunneb kohe ära, kui mees tuleb teise naise juurest või isegi selle, kui ta pidevalt teisele naisele mõtleb. Selles mõttes oli meie kooselus kõik korras.

Püüdsin muudkui uskuda, et Andreasel ei ole kedagi. Aga kuidas endist elu tagasi saada? Äkki peaks Andrease armukadedamaks tegema? Seda võtet on naised ikka kasutanud. On mehi, kelle peal see tõhusalt toimib. Sõbranna ei soovitanud siiski seda riski võtta. Eks ma mõtlesin ise ka, et kummaline oleks lihtsalt mingile mehele hakata külge lööma sellepärast, et oma meest ärritada. Pärast tekib veel niisugune suhtepundar, et ongi lahkuminek ja vihaseks saavad ju lõpuks mõlemad mehed.

Viimast ma kindlasti ei soovinud. Sõbranna siis soovitas, et minge reisile. Mitte tiheda programmiga avastusreisile, vaid lihtsalt soojale maale ja randa logelema. Reisile, kus poleks mitte ühtegi kohustust. Sõbranna rääkis, et olukorras, kus teineteise jaoks on väga palju aega ja muud palju teha ei ole, tunnetab väga hästi, et tegelikult mõlemad naudivad seda aega. Küsisin, kas tal on kogemusi. Ta ütles, et temal ei ole kogemusi, aga ta teab teiste juttude põhjal, et see meetod töötab.

Tegin Andreasele ettepaneku sõita nädalaks Türgisse. Andreas ütles, et kahekesi on ju igav, aga väitsin vastu, et las olla igav, meil polegi ju olnud võimalust lihtsalt puhata ja mitte midagi teha. Andreas oli nõus. Ostsin uue pesu ja uued bikiinid, et Andreasele kõik tuttav poleks.

Ütleme nii, et loodetud mõju mu uuel pesul ja üldse kogu mu plaanil ei olnud. See esimene õhtu Alanya hotellitoas kujunes väga piinlikuks, kui ma oma meest võrgutama hakkasin. Ausalt, ma tundsin ennast viimase närakana. Ta vaatas mind nagu lollakat ja ütles: "Sorry!".

Olime vist oma kümma minutit vait, kumbki lamas oma voodis lakke vaadates. Ma arvan, et me mõlemad mõtlesime sama asja: ongi kõik läbi. Ma ütlesin mehele, et tunnen ennast tõelise närakana. Ta palus vabandust, et pole veel puhkusemeeleolu saavutanud. Aga et kõik läheb hästi. Mina igatahes otsustasin end sel õhtul purju juua ja tegin veini lahti. Andreas läks kõndima, nagu ta ütles.

Mina jõin veini ja kirjutasin Facebookis sõbrannale, et meie suhe on läbi, sest mees tõrjus mu eemale. Sõbranna vastas, et ära külva paanikat nii tühise asja pärast, küll järgmine kord ja võib-olla juba kolme tunni pärast läheb paremini.

Kui ta nii mõtles, siis ta ei saanud aru, mida mina tundsin. Kirjutasin, et alles siin kahekesi hotellitoas olles ma tundsin hetkega, kui võõraks me oleme jäänud ja et mingil suhte värskendamisel pole tegelikult mõtet. Sõbranna vastas, et tal on väga kahju, kui see päriselt nii on, aga kõik on millekski hea. Tegelikult just niisugust lohutust ma sõbrannalt sel hetkel tahtsingi kuulda.

Imelik oli see, et väliselt minu ja mehe vahel ju tõesti midagi hullu ei juhtunudki, mees lihtsalt tõrjus mu eemale. Aga tema pilk ja kehakeel... See tühjuse tunne, mis tekkis, kui ta mind täiesti ükskõikse pilguga vaatas nagu hotellitoa koristajat... See tühjuse tunne lõikas nii valusalt, et ei unune ilmselt aastaid.

Sel hetkel polnud minu jaoks ka tähtsust, kas Andreasel on keegi teine või ei ole. Tõesti, mis vahet seal on, kui mind ei ole tema jaoks olemas. Kui Andreas vastu ööd tagasi tuli, oli ta nii purjus, et suutis ainult muudkui vabandust paluda. Ma muudkui kordasin, et pole midagi, mine magama. Ise korkisin teise veini lahti, sest ma olin enda peale nii kuradi vihane, et ma üldse siia sõitsin. Või õigemini, miks ma mehega sõitsin, kui oleks võinud üksi sõita.

Järgmisel hommikul olime mõlemad üsna vaiksed. Katsusin mehele lähedalt otsa vaadata ja aru saada, mida tema mõtleb meie edasisest kooselust. Mina igatahes sain juba aru, kui veider ettevõtmine on säärane asi nagu reisileminek suhte värskendamiseks. Pigem on reisileminek hea arusaamiseks, et kõik on läbi.

Mulle tundus, et ka Andreas sai ka sellest aru. Kogu nädala oli väga imelik tunne. Mõtlesin tegelikult sageli, kuhu see lähedus jäi, mis meie vahel oli. Ülejääänud nädala veetsime me kui sõbrad. Kui mees kolmandal õhtul seksida üritas, siis ma ütlesin, et mul pole isu. Ega ta väga tõsiselt üritanud ka. Minu keeldumise peale läks ta jälle kõndima. Edasipidi suhtlesime me vähe. Mingi reisirutiin oli juba tekkinud ja vahetasime tavalisi fraase. Nagu ikka vanad tuttavad, kes on palju koos olnud. Ausalt öelda viimased kolm päeva oli Andreas kogu aeg vines ka ja mina tegin rannas pikki jalutuskäike. Tavaliselt ta ei joonud niimoodi mitu päeva järjest.

Viimastel reisipäevadel oli minu jaoks lahkuminek juba selge, aga Andreas näis arvavat, et praegu on lihtsalt väike madalaseis, mis koju jõudes üle läheb. Ta rääkis, mis teda tööl ees ootab, ja et me peaks ikkagi köögi valgustuse ringi ehitama.

Mina kavatsesin lihtsalt oodata, mida elu toob, aga mitte enam kooselu säilitamiseks pingutada. Mis läbi, see läbi. Minu kindel otsus oli see, et ma olen veel liiga noor niimoodi tuimas ja ükskõikses kooselus edasi kulgemiseks. Veel mõtlesin, et arvatavasti oleks meie laps selle kooselu päästnud. Me oleks reisil vähemalt lapsega kohtumist igatsenud. Samas mõtlesin jälle, et kui see kooselu oli määratud lõppema, siis on ju parem, et last ei ole.

Kui koju tagasi olime jõudnud, siis tundus, et polegi põhjust lahku minna, kui kõik on ju üldiselt hästi. Eks kodus olles töö ja sõbrad võtavad suure osa ajast ja sul pole aega tunda, et kooselu on väsinud. Aga kui ma meie elu kõrvalt vaatasin, siis midagi võrreldes reisiga polnud ju muutunud. Me elasime koos nagu vanad tuttavad, mitte nagu kallimad.

Mulle tundub, et meie mõlema enesetunne muutus paremaks, kui ma vaatasin ühel õhtul pikalt Andreasele otsa ja ütlesin, et läheme lahku ja müüme korteri maha. Ta noogutas.

Oh, milline julge otsus, imetlesin ennast terve selle õhtu. Kirg ja kooselu olid läbi, nägelused ka. Edaspidi sai ainult paremaks minna. Tundsin kuidagi teistmoodi lähedust Andreasega. Olime ära käinud tee, mida paljud ei ole käinud. Mõlemad saime kinnitada teineteisele, et meil ole kedagi teist ja me läheme lahku ilma väliste mõjutajateta. Mul oli väga kergendav kuulda tema suust, et tal ei ole kedagi, ja nüüd uskusin oma meest sada protsenti.

Panime korteri müüki ja mina jäin sinna seniks elama. Andreas kolis üürikorterisse. Nädala pärast tuli Andreas leppimiskohtumisele. Meil õnnestuski leppida. Ka seks oli parem kui üldiselt viimasel aastal. Hommikul leppisime kokku, et on vist parem, kui me kohe jälle kooselu ei ürita, vaid Andreas käibki mul vahel külas ja vaatame, mis saab. Päris põnev oli teda külla oodata, sest ta ei helistanud vahel ju viis päeva.

Andreas jõudis niimoodi kolm korda minu juures külas käia. Tekkis tunne, et võiks siiski uuesti koos elama hakata. Andreas näis ka meie ühisesse elusse jälle uskuvat.

Ühel päeval kohtasin tänaval Andrease sõpra koos naisega. Me olime kaua aega peretuttavad, aga nüüd polnud enam vist üle aasta suhelnud. Rääkisimegi sellest, et vanasti saime ikka päris sageli kokku ja käisime koos väljas. Mees ütles siis, et me võikski jälle sagedamini kokku saada. Mina olin nõus. Mees jätkas, et kohtumised jäid ära sellepärast, et Andreas leidis selle 24aastase Dagmari, kellega ta praegu elab. Loomulikult nende peres teati, et Andreasel see salasuhe on, aga nad ei kiitnud seda heaks ja eks Andreas vist kartis ka, et nad kogemata midagi välja lobisevad. Aga nüüd, kus Andreas avalikult uue naisega elab, võiks meie omavahel ju rahulikult suhelda.

Ma isegi ei nutnud. Mõtted tulvasid mu peas meeletult kiiresti ja oli tunne, et keha väriseb sellest kiirusest. On mu meheke ikka hea petja ja valetaja! Ikkagi teine naine ja nii ammu! Mu tunne reisil oli õige, et see suhe on läbi! Reisile minuga suhet värskendma, endal noor kallim Eestis ootamas! Pärast reisi leppimist üritamas minu voodis, ise juba uue kallimaga koos elades! Üüris justkui korteri, kuigi tegelikult kolis uue kallima juurde!

Kõige toredam asja juures oli see, et ma seisin seal selle abielupaari, mehe sõprade ees, ega läinud endast välja. Mehe uus elukaaslane oli väga ebameeldiv uudis, mida ma ei teadnud. Aga ma olin ju üldiselt teadnud, et meie suhe on läbi. Nüüd oli vähemalt konkreetne põhjus ka teada.

Ütlesin, et ma ei tea sellest Dagmarist suurt midagi, aga meie kolmekesi võiks muidugi taas suhelda.

Kui Andreas neljandat korda leppimiskohtingule tahtis tulla, ütlesin talle, et ära riku oma elu ära, Dagmar juba teab, et sa minu juures käid. Oh seda ohkimist ja vabandamist. Tema olevat tõesti üritanud meie kooselu päästa. Kas tõesti? Aga mis tähtsust neil tühjadel sõnadel enam on.

Ma ei teagi, kuidas Andreas sel päeval Dagmari ees käitus ja kas rääkis end sisse. Ma pole julgenud küsida, kuigi seoses korteri müügiga me ju suhtlesime. Koos nad siiamaani on. Korteri saime müüdud ja mina elan praegu üürikorteris.

Vaatan meeste suunas jälle ahnema pilguga ringi. Midagi konkreetset veel ei ole, aga huvitav on küll."