Juba mitmeid aastaid Austrias Mayrhofenis mäesuusainstruktorina töötav Valdo Kangur on ka sel aastal kohvrid pakkinud, et enne jõule sinna talvist hooaega veetma jõuda. Eestlastega seal kokkupuudet eriti pole, kaasmaalased õpivad mägede sõiduoskuse tavaliselt selgeks kodumaal, kus on odavam. Mayrhofenis töötvad aga temaga kõrvuti kohati ka soliidsed pensionäridest instruktorid, kes näiteks isegi 75-aastaselt veel kogenult mägedel liiguvad ja algajaid juhendavad.

Reisijuht uuris enne suure lume ja suurte lumemõtete tulekut Valdo Kangurilt, kuidas suusapuhkus võimalikult mõnusaks ja ohutuks muuta.

Mäesuuskadega saab sõidu selgeks kiiremini ja emotsioon on sellepärast positiivsem. Ma küll õpetan vaid mäesuuskadega sõitmist, aga ei hakka sellepärast mäesuuskadega peale käima. Mäesuuskadega saab igaühe õpetada hiljemalt nädalaga sõitma, lumelaudurid ei tule aga kõik veel esimesel õppenädalal korralikult mäest alla. Kõigepealt võiks ikkagi mäele suusaga minna, siis hiljem saab juba lauaga proovima hakata. Näed rohkem vaeva, aga tunned pärast ikkagi ka lauast rõõmu.

Kindlasti on mõnedes piirkondades lumelaud ja mõnedes mäesuusad populaarsemad. Suurtel mägedel on mäesuusad siiski paremad, lauameestel saab aga väiksematel nõlvadel ka olema rohkem lõbu trikkide tegemisest. Ei peagi just pikka nõlva laskuma, kui lumelauaga saab väikesel nõlval trikitada.

Millal mäesuusakeskused tavaliselt avatakse?

Praegu on juba avatud kõik mäesuusakeskused, aga eks see sõltub talvest ka. Sõltub ka sellest, kas mäesuusakeskus on liustikul või mitte. Osad neist liustikel asuvatest keskustest on aastaringselt lahti.

Hetkeseis aga näitab, et Alpides tuleb väga hea lumega aasta. Eelmisel aastal läksin Mayrhofenisse kohale peale jõule, siis tõin endaga lume nii-öelda kaasa, sest alles siis hakkas värsket lund sadama. Rajad muidugi töötasid juba enne, aga puudus värske lumi sellises mastaabis, mis kõigile rõõmu oleks pakkunud. Sel aastal oli Mayrhofenist Penkenile suusaliftiga tõustes juba novembris näha, et maas on korralik lumi. Meetrine lumi sadas tükk aega tagasi maha. Kahe aasta eest oli ka sama hea lumeaasta, kogu aeg muudkui sadas. See aga toob juba laviiniprobleemid ja teed-tunnelid tuiskasid täis.

Lumi on aga mäesuusakeskuste omanikele puhas kuld. Kunstlumeta ei püsi ükski keskus pikalt ja pidevalt töös.

Aprilli alguses pannakse tavaliselt uksed kinni, liustikul saab muidugi kauem sõita.

Mida peaks teadma praegu suusareisi planeerides? Kellega minna, kus õppida?

Plaanid teeb inimene oma rahakoti ja aja ning reisiseltskonna võimalusi arvestades. Kui ma ise tegelesin kunagi gruppide kohaleviimisega, siis olid rohkem sõpruskonnad ja seltskonnad, praegu saab väga lihtsalt liikuma ja ka omaette ning perega minna pole mingi probleem. Ei peagi grupiga või suurema seltskonnaga sõitma.

Kohapealne seltskond Mayrhofenis on põhiliselt ikka perepuhkajad ja suured noorte seltskonnad, kuna Mayrhofenis on palju Après-ski kohti õhtuseks ajaveetmiseks.

Jõulude ja aastavahetuse ajal tullakse just eriti peredega mäele (kaasas vahel ka vanaemad ja vanaisad). Lausa klasside kaupa tullakse koolivaheajal ka noortega, renditakse suusavarustus ja instruktorid õpetavad. Sel ajal on mäel rohkem rahvast. Võõras instruktor ei tohi mäel õpetada, muidu kutsutakse politsei. Nägin mõnesid juhtumeid venekeelsete isesaabunud instruktoritega. Oli muidugi ka vabakutselisi tipptreenereid, kes suusakoolide poolt olid aktsepteeritud ja olid mäel oma klientidega. Selliste privileegidega olid väga vähesed.

Õppida on hea hommikul vara – vähe rahvast, head sõitmata nõlvad. Mida väiksem grupp, seda parem muidugi, eriti algajal. Individuaalne õpe on parim, aga tunduvalt kallim. Edasiõppel on igaühele eraldi pühendumine juba vähemtähtis ja siis saab lisaoskused hästi selgeks ka grupis.

Instruktoriga mäesuuskadel sõitma õppimine saab tegelikult selgeks ikka väga ruttu. Paari päevaga võib normaalselt liikuma saada, oleneb muidugi inimesest: psüühika ja tasakaal peavad olema korras, füüsiline vorm samuti normaalne, siis saab hakkama.

Mida kaasa võtta? Kuidas varustust valida?

Suusavarustuse rent pole kohapeal liiga kallis isegi Austrias võrreldes kraami lennukis transportimisega. Algajal ei ole küll mõtet oma varustust kaasa võtta, sest õppeprotsess võib kesta terve esimese või ka teise hooaja, kuni alles selgub, millega ja kuidas edaspidi sõita tahaks.

Saabas on hästi tähtis. Ei tohi kondile rõhuda, ei tohi loksuda. Kannad ei tohiks end ette kallutades saapa sees üles tõusta. Soojad ja paksud sokid suuremas saapas paraku ei aita. Kui klambrid on veel lahti, siis hea nipp on proovida, et varbad tunneks saapa nina. Ees pole vaja varvastele vaba ruumi jätta, sest saapaklambrid suruvad kinni pannes niikuinii jalga natuke tagasi. Lihtne reegel rendisaapa valimisel on võtta kasvõi pool numbrit väiksem, sest saapa sisud annavad aja jooksul alati järgi ja ruumi tekib juurde.

Suusasokk pane jalga vahetult enne seda, kui hakkad mäel sõitma. Kui hakata täisvarustuses hotellist tulema ja lõpuks mäele jõutakse, siis on jalad mäesuusasaapas niisked saanud, seega lasevad külma rohkem ligi ja probleemid hakkavad kohe pihta. Vahetusvarustuse ja mäesuusad saab tavaliselt suusadepoosse jätta, ei peagi kõike hotelli viima. Depoos kuivatatakse veel hommikuks ära ka.

Suuski ei maksa kohe soojast võttes lumele maha panna, enne tuleb lasta maha jahtuda näiteks seina najal. Muidu võtab suusk jääkihi külge ja ei libise enam nii hästi.

Algaja suusk võiks ulatuda pikkuselt inimese lõuani, mitte rohkem. Siis on lihtsam pöörata. Lapsed ja suured õpivad mõlemad alguses sõitu ilma keppideta. Hiljem, kui on plaanis pikki nõlvu võtta, võib mäesuusk olla juba endapikkune.

Jalg, saabas ja suusk peavad olema nagu üks tükk ja mitte “logisema”.

Prillid tuleks mäel tavaliselt ette panna, vaid algõpetuses pole see oluline. Niipea, kui aga rahva sekka minna, on silmade ohutuseks prillid väga olulised. Nii päikese kui lume vastu, kukkumistel aitavad samuti kaitsta.

Kui suusapuhkusele läheb päris algaja, siis mida ta peaks teadma?

Kaks tundi päevas instruktoriga õppida on paras, siis tehakse harjutusi ja antakse ülesanded, mida saab hiljem päeva jooksul iseseisvalt harjutada. Mul on olnud ka selliseid õpilasi, kellel polnud alguses mitte mingit motivatsiooni, keegi oli lihtsalt saatnud mäesuusakooli, et õpi selgeks. Mõnest on pärast saanud väga hea sõitja. Instruktor peab oskama igaühele eraldi läheneda ja mitte treenima kui sportlast. Suusakoolis on igaühel erinevad motivatsioonid ja neid tuleb arvestada.

Kõht tuleb enne suusakooli hommikul korralikult täis süüa. Mäel läheb kõht kiiresti tühjaks, veresuhkru tase alaneb ja siis kaob igasugune motivatsioon. Keset suusakooli restorani otsima minek tähendab juba raisatud kooliaega.

Joogiga on lihtsam, seda saab mäe pealt üsna lihtsalt osta.

Rajal ei tasu niisama seisma jääda. Tuleks seista nähtaval kohal ja raja servas, kui tõesti on vaja peatuda. Mööduda tuleks teistest piisavalt kaugelt, et teised jõuaks reageerida.

Millist nõlva valida?

Algajale on väga oluline kohe alguses valida õige nõlv. Tavaliselt on nõlvad tähistatud sinise, punase ja mustaga (suureneva raskusastme suunas). Võid alguses harjutada ka ainult lastenõlval, sest suurtele mägedele tulijad ei pruugi kohe alguses isegi sinisel rajal end hästi tunda.

Elementaarsed esimesed sammud võiks ikkagi teha ära kodustel väikestel nõlvadel. Näiteks võiks enne Eestis algõpetuse võtta.

Kuidas mägedes ohutult sõita?

Kui sõbrad viivad algaja liiga raskele rajale, võib ta oma oskamatu sõiduga põhjustada vigastusi ka teistele ja siis on jama lahti. Lihtsalt vabandamisest ja viisakustest ei piisa. Sõltuvalt riigist on siis kombed ja seadused erinevad. Võib ka kriminaalvastutuseni jõuda, kui vigastused on tõsisemad. Mäel on nagu liikluseski, et mõni põgeneb õnnetuspaigalt, teine on ausam. Päästeteenistus teeb õnnetuspaigal esmase protokolli ja kui on tõsisemad vigastused, siis läheb see edasi politseisse ning lihtsalt nö kübarakergitamisega enam lahkuda ei saa.

Napsu ei tasu mägedel palju võtta. Austrias ei pakutagi otse suusaraja ääresi alkoholi, siin on riigiti kultuurid erinevad. Gruusia omapära on aga näiteks see, et nö mammi viinapudeliga on kohe raja ääres. Siis peab ise rohkem vastutust võtma.

Palju sõidetakse ilma kiivrita. Aga aina rohkem hakatakse kiivrit kasutama. Kõrvad, kukla ja otsmiku peab kiiver ära katma. Kui keegi kukub, siis tavaliselt varustus lendab laiali, lähedalolija võib suusaga piki pead saada ja suusamüts siis ei kaitse. Või lumealused kivid – nende eest ei hoiata keegi, aga kukkudes võib suusataja just kivi tabada, mis on õhukese lumekihi all.

Seadust pole, mis kiivrit mäel kohustab kandma, aga kasuks tuleb see kindlasti. Laudurile soovitaks seljakaitset selga ning mäesuusataja võiks ka sellele mõelda.

Kui midagi juhtub, siis suusaliftitegelased on raadiosaatjatega omavahel ühenduses, neilt saab alati abi küsida ja ei pea päästeteenistust eraldi otsima minema. Radade numbreid, kus parasjagu sõidetakse, võiks alati meeles pidada.

Mis on puudrisõit ja kes seda saab endale lubada?

Keerad rajalt kõrvale ja ongi puudrisõit. Kuid tavaliselt saab see alguse esimesest mahasadanud lumest rajal. Tullakse hommikul kell kaheksa või muul ajal, millal mäesuusakeskus lahti tehakse ja sõidetakse esimese tõstukiga üles, et saada esimesena rajale. Hooldatud rajal on hõõrdetakistus väiksem, puudris aga sõidaks nagu suusaga vees. Kiirust peab olema piisavalt, et lumetakistust ületada. Esimesed sammud puudrisõidu harjutamiseks on hea teha tugeva põhjaga rajal, sõidutehnika on hoopis teistsugune. Puudrikoolitusi edasijõudnutele tehakse ka, harjutatakse pööre pöörde kaupa.

Off-piste ehk rajalt väljas looduses sõitmine on tavaliselt võimalik hommikuti vara välja minnes. Mayrhofenis Austrias on offisõit lubatud, Itaalias on see aga keelatud laviiniohu tõttu. Kui sõidad lihtsalt tõstuki all või nõlval metsaservas, kus laviini ei vallandu, siis pole spetsvarustust vaja, aga kindlasti peaks off-pistel ka laviinivarustus kaasas olema ja sõita võiks koos instruktoriga.