MACHU PICCHU | On see vast matk — läbi pilvede ja vihma päikese poole. Kogu vaev saab suure kuhjaga tasutud

 (3)
Vaata suurt galeriid!
Machu Picchu
Kaija ja JaanusFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Täna saad lugeda nende siiani ühest raskemast väljakutsest, aga ka võimsamast elamusest — matkast Machu Picchule.

Salkantay matk Machu Picchule on üks alternatiiv kuulsale Inca matkarajale ja paljude arvates on see isegi parim alternatiivne rada (kui mitte parim rada üldse), mis tuntud inkade peidetud linna viib.

* Salkantay rada on National Geographicu ajakirja hinnangul üks maailma parimast 25 matkarajast.

* Salkantay rada on kahtlemata üks parimatest matkaradadest Peruus ja tõenäoliselt ka kogu Lõuna-Ameerika mandril.

* Tuntud Inca matkaraja järel on Salkantay rada populaarsuselt teine rada Machu Picchule. Lisaks hinnatakse, et Salkantay ei ole niivõrd ülerahvastatud kui tuntud Inca matkarada.

Nendel põhjustel valisimegi Machu Picchule matkamiseks just selle raja ning lisaks veel sellepärast, et see on märgatavalt odavam kui Inca rada.

1. PÄEV: CUSCO | MOLLEPATA — CHALLACANCHA — SORAYPAMPA (HUMANTAY JÄRV)

Vahemaa — 12km
Alguspunkti kõrgus — 3350 meetrit üle merepinna
Kõrgeim punkt — 4600 meetrit üle merepinna
Ööbimiskoha kõrgus — 3920 meetrit üle merepinna
Raskusaste — keskmine

Ärkasime öösel kell 3.30, et olla valmis kell 4.00, kui turismifirma buss meile hostelisse järgi tuli. Sõitsime veel üksjagu pimedas Cuscos ringi, et kõik ülejäänud matkagrupi liikmed peale korjata. Seejärel kestis bussisõit 4 tundi meie matkakoha algusesse. Sõime hommikust ühe kohaliku pere juures ning reisi meeskond valmistas ette muulad, kes meie asju rajal tassima pidid. Igaüks meist sai koti, kuhu saime mahutada 7 kg isiklikke asju, mida me oma seljakotis kandma ei pidanud. Kotis oli õnneks ruumi küllalt ja saime kaasa võtta sooje riideid, plätud, hügieeniks vajalikud asjad ning muud vajalikku, mille üle matka jooksul päris õnnelikud olime. Matka ajal kandsime ise seljakotis vaid päevaks vajalikke asju nagu snäkid, vesi ja vihmajoped. Alustasime matka ligi 9.30 — varajasest ärkamisest tingituna tundus nagu hiline lõuna oleks selleks ajaks juba kätte jõudnud.

Seotud lood:

Esimene matkapäev oli võrdlemisi lihtne, kuna kõndisime mööda tasast maastikku. Matkasime 8 km ööbimiskohani. Esimene osa rajast kulges mööda mäenõlva, millelt oli imeline vaade orgu ning ümbritsevatele mägedele. Kohati kulges rada mööda vana kivist veekanalit. See toimis siiani ja oli näha, et orus paiknevad farmid said just sealt vajalikku vett. Võib öelda, et esimesel päeval vedas meil meeletult, sest sattusime nägema kondorit, kes üle meie lendas. Meie giid mägede kuningas Carlos selgitas, et inkade traditsiooni kohaselt tähendab see seda, et lind õnnistas meid ja see toob matkaks õnne. Kondor on inkade püha lind ja teda vabas looduses kohata on suur privileeg. Teel ööbimiskohta tutvustas Carlos meile ka erinevaid kohalikke taimi, mida inkad on läbi aasta sadade ravimiseks kasutanud.

Ööbimiskohta jõudes anti meile natuke aega hinge tõmmata ja seejärel pakuti lõunat. Kuna lõuna oli nii kogukas, siis ka lõunajärgselt saime uuesti pikutada ja rahulikult leiba luusse lasta. Olime koheselt vaimustunud toidust, mida meile matka ajal pakuti. Meie niinimetatud rahvusvaheline kokk (Carlos kutsus teda mingil põhjusel nii) valmistas igaks toidukorraks ette vähemalt kolmekäigulise menüü. Esimesel toidukorral mõistsime, et selle matka jooksul me kindlasti kaalust alla ei võta vaatamata pikkadele distantsidele, mis me jalgsi läbime. Toit oli lihtsalt suurepärane!

Pärastlõunal võtsime ette matka Humantay järve äärde. See oli üsna raske matk, 2,5km vaid ülesmäge, kuid pingutus oli seda väärt! Humantay järve peetakse üheks ilusamaks vaatamisväärsuseks kogu Andides. Järv saab oma ere sinakas-rohelise vee Apu Humantay mäe liustikelt. See vaade oli midagi uskumatut, mida arvad, et võiks kohata pigem vaid muinasjutus. Veetsime järve ääres tervenisti tunni. Õnneks mäest alla tulek oli oluliselt lihtsam ja meid motiveeris ka n-ö happy hour ehk tunnike enne õhtusööki, kui pakuti snäkke ja teed. Õhtusöök oli taaskord imeline.

Veetsime öö klaasist iglus. Selge ilmaga oleks olnud imeline öösel tähti vaadata, kuid kahjuks ladistas terve öö vihma ning tähti meil ei õnnestunudki näha. Samas ei osanud me ka väga kurvastada selle üle, kuna olime mõlemad varajasest ärkamisest üsna väsinud ning matk Humantay järve äärde võttis tegelikult täitsa läbi. Seega vajusime üsna ruttu sügavasse unne.

2. PÄEV: SORAYPAMPA | SALKANTAY PASS — HUAYRACMACHAY — CHAULLAY

Vahemaa — 22 km
Alguspunkti kõrgus — 3800 meetrit üle merepinna
Ööbimiskoha kõrgus — 2750 meetrit üle merepinna
Kõrgeim punkt : 4650 meetrit üle merepinna
Raskusaste — raske

Teine päev oli matka kõige raskem ja ühtlasi ka ehk kõige raskem matk meile senimaani üldse. Pidime päevaga läbima 22 km, millest esimesed 7 km on vaid ülesmäge kuni Salkantay mäeaheliku ületuskohani. Sealt edasi on vaja veel 15 km mäest alla kõndida kuni ööbimiskohani. Kaija otsustas minna lihtsama vastupanu teed ning võtta hobuse, et jõuda mäest üles. Pidime selle eest ka natuke juurde maksma. Jaanus otsustas siiski matkata. Jõudsime õnneks mõlemad enam-vähem elusalt ja tervelt kohale.

Meil õnnestus tabada ka mõned ilusad vaated teel üles, kuid üsna varakult hakkasid pilved kogunema ning hakkas sadama. Seega kahjuks ei näinud me imelisi vaateid Saklantay mäele. Vaatamata sellele olime mõlemad ülevas meeleolus, sest olime just kõige raskema osaga saanud ühele poole — Jaanus matkates ja Kaija hobuse seljas (mis ei ole sugugi lihtne katsumus). Hobune suunas end pidevalt just kuristiku servale kõndima ja kohati oli see üsna hirmuäratav. Ei kujuta ette, mis neil võis küll olla kalju seina vastu, sest kalju ääres kõndimine on ju turvalisem… Olime samuti üsna vaimustuses meie n-ö hobusetaltsutajast, kes hoidis hobuseid rajal, kui need igal vabal võimalusel läksid rohelisemat muru otsima. Ta muudkui jooksis hobuste järel ja suunas nad rajale tagasi, ja seda kõike ülesmäge 7 km jutti ilma kordagi puhkamata.

Salkantay mäeaheliku ületuse juures ehk kõige kõrgemas punktis tegime lühikese peatuse, et tänada inka kombe kohaselt mägede jumalaid, et nad on meid kaitsnud. See tseremoonia seisnes selles, et tuli hoida kolme koka lehte näppude vahel ning puhuda neile ja samal ajal tänada nimeliselt mägede jumalaid. Lisaks tegime ka inka kombe kohaselt kividest torni. Igaüks pidi kandma mäkke üles endale jõukohase kivi, mis siis hiljem torniks laoti. Vapramad mehed kandsid raskemaid kive ning tüdrukud väiksemaid.

Järgnevalt matkasime 5 km mäest alla lõunasöögi kohta. Tee alla oli üsna raske, kivine ning mudane ja vihma endiselt kallas. Kuna jalad olid samuti üsna väsinud, siis tuli olla väga ettevaatlik, et mitte libastuda. Pärast lõunat läks õnneks nii tee kui ka tuju paremaks. See võis olla tingitud ka asjaolust, et ilm läks paremaks ning pilved kadusid ja saime üha enam imetleda kauneid vaateid matkaraja kõrval looklevale orule. Õige pea jõudsime ka n-ö tõelisesse Amazonase džunglisse, mida kutsutakse ka vihmametsaks. Sealt edasi matkasime imeliselt lopsakas looduses 10 km.

Teise öö veetsime n-ö Andia hüttides. Hütid ei olnud küll nii ruumikad kui klaasist iglud. Samas arvestades, et olime keset džunglit, oli tegemist ikkagi üsna luksusliku ööbimiskohaga. Matka korraldav firma varustas meid ka korralike soojade magamiskottidega, seega ei pidanud me ka öösel külma kartma.

Kuigi vahepeal oli ilm ilusaks läinud, siis õnnestus meil ikkagi ka teisel päeva poolel märjaks saada. See tähendas, et meie riided olid märjad. Isegi need riided, mis olid kenasti kotti veekindlalt ära pakitud, olid niisked, kuna džunglis lihtsalt on märg. Me ei teadnud, kas meil on hommikuks kuivi riideid selga panna. Õnneks oli aga meie mure asjatu, järgnevaks hommikuks olid enamik riided ära kuivanud.

3. PÄEV: CHAULLAY | COLLPAPAMPA — LA PLAYA — LUCMABAMBA

Vahemaa — 10 km
Alguspunkti kõrgus — 2750 meetrit üle merepinna
Ööbimiskoha kõrgus — 2400 meetrit üle merepinna
Raskusaste — kerge

Ärkasime kuuest hommikul. Kuigi eelnevatel hommikutel olime ärganud 5.30, siis olenemata äratuse ajast saime Carloselt koputuse uksele ning lisaks serveeris ta alati meile kaks kuuma koka teed otse voodisse. See ei olnud just kõige hullem viis, kuidas iga hommik ärgata. Koka tee on siin kohalik traditsioon ja see on teada tuntud abimees, kui kellelgi juhtub olema mäehaigus. Koka tee annab sulle vajalikku energiat ning aitab hõreda õhuga paremini toime tulla. Mõned inimesed eelistavad ka lihtsalt koka lehti närida. Me seda küll ei proovinud, sest õnneks ei olnud meil kummalgi mäehaiguse sümptomeid. Võib-olla oli koka tee ka juba piisav abimees.

Meie ootused kolmanda päeva osas olid seatud kõrgele, kuna päeva lõpus oli plaan külastada kuumaveeallikaid. Matk viis läbi Santa Teresa oru ning lõpuks pidime jõudma väikesesse külla nimega La Playa. Kolmandal päeval nägime senisest hoopis teistsugust loodust ja taimestikku. Kuuetunnise matka jooksul nägime ohtralt jugasid, mitmeid jõgesid, nägime looduses õitsevaid orhideesid, kohvi- ning granadilli istandusi ning banaani- ja avokaadopuid. Igal sammul ümberkaudne loodus muutus. Nautisime seda matka senisest kõike enam.

Külastasime ka üht kohalikku kohviistandust. Meie giid Carlos selgitas kohvi valmimise protsessi selles istanduses kohviubade korjamisest kuni kohvi serveerimiseni. Lõpuks saime ka kohalikku orgaanilist kohvi maitsta. Jaanus ei jätnud võimalust kasutamata, et küsida teine tass veel.

Sel ööl ööbisime n-ö džungli igludes. Need olid sarnased esimese öö klaasist igludele, kuid klaasi asemel oli metallist võrestik kaetud kilega.

Peagi pärast lõunat tuli meile järgi buss, mis meid kuumaveeallikate juurde viis. Teel sinna saime Carloselt inka maalingud. Muidugi kasutasid näomaalinguteks ka juba vanal ajal inkad kindlaid taimi. Olime alguses üsna hämmingus, kui Carlos suvalise põõsa juures peatus ja sealt mõned mustad marjad noppis. Just nende marjade mahlast saime meie oma maalingud.

Kuumaveeallikates veetsime kogunisti paar tundi. See oli just parim võimalik viis, kuidas oma haigeid liigeseid ja lihaseid kosutada pärast rasket kolme päeva. Paljudel meie matkaseltskonnast olid selleks ajaks põlved haiged ning valusad villid talla all. Olime Jaanusega mõlemad üsna õnnelikud, et meie liigesed sellele koormusele kenasti veel vastu pidasid. Esialgu olime mõlemad olnud üsna murelikud, kuna meie mõlema põlved on pärast mõnd pikemat matka ikkagi tunda andnud. Õnneks oli sel korral palju abi käimiskeppidest. Seda kirjutades kipub küll kerge vanainimese tunne peale tulema. Kurdame liigesevalu üle nagu vanakesed, aga mis seal teha … 30+ on ikkagi juba vanus…

Kokkuvõttes oli päev kolm lõbus ja lõõgastav. Kuna aga järgneva päeva väljakutse ootas meid juba ees, siis läksime kõik varakult magama, sest ärgata oli ju vaja taas enne kukke ja koitu.

4. PÄEV: LUCMABAMBA | LLACTAPATA — HIDROELECTRICA — AGUAS CALIENTES

Vahemaa — 18 km
Alguspunkti kõrgus — 2450 meetrit üle merepinna
Ööbimiskoha kõrgus — 2000 meetrit üle merepinna (Aguas Calientes hostel)
Raskusaste — keskmine/raske

Neljanda päeva algus oli meile suur väljakutse. Pidime mööda traditsioonilist inka rada üles ronima üsna järsust mäest 5 km jutti. Meie jaoks üllatusena selgus, et inkad olid võrdlemisi pikad inimesed. See tuli jutuks, kuna osa rajast oli kivitrepp, mille astmed olid üsna kõrged. Paljud inimesed arvavad, et Inkad olid pigem väiksemat kasvu, kuna täna Peruus elavad inimesed on üsna lühikesed. Erinevad välja kaevatud muumiad on aga tõestanud seda, et inkad olid üsna pikad.

Jaanus oli päeva esimesel poolel üsna suurtes raskustes. Õnneks suutsime end siiski kokku võtta ja pärast kahetunnist ronimist saime natuke keha kinnitada ja kosuda. Jõudsime Llactapata arheoloogiliste varemete juurde. Hea ilmaga on sealt näha teisel pool orgu asuvat Machu Picchut. Usutakse, et Llactapata oli ehitatud selleks, et valvata Machu Picchut ning anda vajadusel märku ümbritseva ohu eest. Samuti oli see koht peatumispaigaks n-ö jooksikutele, kes informatsiooni Machu Picchu ja Cusco vahel edasi kandsid. Tollel ajal suutsid inimesed teha imesid, sest meie giidi jutu kohaselt suutsid jooksikud Cuscost infoga Machu Picchule jõuda vaid 10 tunniga.

Õnnega pooleks selgines ilm ja meil õnnestus kaugelt Machu Picchut, Machu Picchu mäge ning Huayana Picchu mäge näha. Meie peatumispaigas elas ka üks armas koerapere, kellel oli parasjagu kaks kutsikat. Enamuse ajast veetsime kutsikaid paitades ning neile meie lõuna snäkke söötes.

Sealt pidime veel 2 tundi edasi matkama, et jõuda meie lõunasöögi kohta. See oli esimene kord, kui sõime lõunat kohaliku pere juures. Saime olla kindlad, et selles peres ei ole n-ö rahvusvahelist kokka ning tundsime koheselt meie kokast puudust. Mitte, et toit oleks kehv olnud, vaid meie kokk oli meid 3 päevaga lihtsalt liiga ära hellitanud.

Lõunajärgselt võttis Jaanus väikse dušši lähedal asuva kose juures. Ilm oli muutunud palavaks, kuid meil oli veel üksjagu maad ees. Esmalt pidime jõudma hüdroelektrijaamani, mille juurest edasi viis tee mööda raudteerööpaid Aguas Calientesse.

Enamiku jaoks on see osa matkast kõige igavam ja tüütum. Kes ikka viitsiks mööda raudteerööpaid vantsida? See on ka põhjus, miks paljud otsustavad hüdroelektrijaama juures võtta rongi Aguas Calientesse. See on aga üsna suur luksus, kuna rongipileti eest tuleb välja käia 31 USD-i. Seega otsustasime ka meie matkata. Kuna rada oli üsna tasane, siis kõndimine raskust ei valmistanud, pigem vastupidi. Selgus, et Kaija oli selle raja osa suurim fänn, kuna vaated ja ümberkaudne loodus oli imeline. Jalutasime vuliseva jõe kallast mööda ning teiselt poolt vaatas vastu taevasse kõrguv kaljusein. See on sama rada, mida kasutas ka Ameerika professor Hiram Bingham, keda tuntakse, kui Machu Picchu avastajat või leidjat läänemaailma jaoks. See imeline paik oli ju aastasadu hüljatud ning vaid üksikud kohalikud teadsid selle olemasolust.

Olime mõlemad üsna väsinud, kui lõpuks Aguas Calientesse jõudsime. Õnneks saime seal nautida päris voodit ja kuuma dušši ning isegi õhtusööki restoranis — see kõik tundus luksus pärast 4 päeva metsas. Samas, kui olla aus, ega meil seal metsas ka elu kehv ei olnud, sest ööbimiskohad olid ikkagi džungli kohta üsna luksuslikud (v.a see, et dušši ei olnud) ning toit oli restorani kvaliteet. Seega metsas elasime nagu tänapäeva moodsates glämping kohtades. Vaatamata sellele kõigele nautisime täiel rinnal, et saime magada soojas toas ja päris voodis.

5. PÄEV: KÕIGE TÄHTSAM PÄEV — MACHU PICCHU!

Machu Picchu arheoloogilised varemed ning matk Machu Picchu mäe otsa

Meil oli valik, kas matkata 5 km Machu Picchu arheoloogiliste varemete juurde, millest 2 km on trepp otse üles mäkke või võtta 12 USD-i eest buss, mis meid paarikümne minutiga kohale viib. Otsustamine ei olnud kuigi raske. Valisime bussi ning seda väga lihtsal põhjusel, et me ei tahtnud olla surmväsinud, kui lõpuks kaua oodatud Machu Picchule jõuame. Kuna väsimus eelnevatest päevades oli endiselt kontides, siis me ei tahtnud riskida sellega, et meil ei ole lõpuks jaksu ega tahtmist Machu Picchut ennast nautida — seda me ju olimegi tegelikult sinna vaatama tulnud! Lisaks olime otsustanud, et proovime matkata ka Machu Picchu mäe otsa, mis on omaette raske ettevõtmine. Machu Picchut ümbritsevad 2 suurt mäge: Machu Picchu mägi ning Huayana Picchu mägi. Mõlema otsa on võimalik matkata, et saada ümbritsevale parem vaade. Inimesed, kes tulevad lihtsalt Machu Picchut külastama, peavad emma-kumma mäe vallutamise eest tasuma täiendavad 25 USDi-i. Meil oli see võimalus aga kogu matka hinna sees. Huayana Picchu matk on lühem, kuid mägi on järsem ja ohtlikum. Paljud valivad aga just Huayana Picchu otsa ronimise, kuna väidetakse, et sealt otsast saab parima vaate Machu Picchu varemetele ning äratuntav on isegi see, et linn on ehitatud kondori kujuliseks. Machu Picchu mäe otsa matkamist peetakse lihtsamaks, kuigi matk ise on pikem ning võtab natukene rohkem aega.

Päeva lõpuks olime üsna rahul oma otsusega võtta buss, kuna matk Machu Picchu mäe otsa osutus meile tõeliseks väljakutseks. Õnneks oli pingutus seda väärt — vaated mäe otsast on hoopis midagi muud, kui see, mida on näha varemete keskel jalutades. Üleval mäe otsas saab palju parema tunnetuse sellest, millisesse imepärasesse kohta on suudetud kunagi selline üüratu linnak ehitada. See koht on juba iseenesest looduse poolt igast küljest kaitstud üüratute mägede, jõgede ja orgudega. Üsna võimatu on kõiki emotsioone sõnadesse panna ja isegi kui pildid annavad seda paremini edasi kui sõnad, ikkagi on see hoopis midagi muud kui kõike seda kohapeal näha ja käega katsuda. See on kindlasti mälestus kogu eluks.

Kas tead, et eelmisel aastal avastati veel üks n-ö inkade kadunud linn? Sellele linnale ei ole veel nime antud ja isegi asukohta hoitakse salajas, kuid ehk mõne aasta jooksul see siiski kõik avalikustatakse ning siis on võimalus veel üht kadunud inkade linna avastama minna.

Pärast Machu Picchu mäe vallutamist olime üsna väsinud ja lisaks pidime ka kiirustama, et õigeks ajaks rongile jõuda. Natukene oli siiski veel aega ning kulutasime pool tundi, et kõndida kuulsa Inka silla juurde. Selgus, et tegemist on väikese puidust sillaga kaljuseina ääres, mis ühendas kaht imepisikest teerada. See rada olevat olnud salajane sisspääs Machu Picchule. Enam seda rada ei kasutata tõenäoliselt eelkõige turvalisuse kaalutlustel. Meil jagus ka natuke aega, et jalutada varemete vahel ning imetlesime inkade imelist käsitööd. Otsisime üles olulisemad ehitised. Need on kergesti eristatavad, kuna olulised hooned olid ehitatud suurtest kividest, mis on nii lihvitud, et nad istuks üksteise peale perfektselt. Vähem tähtsad hooned on ehitatud väiksematest kividest. Meile tuli üsna suure üllatusena, et kivid, mida olid kasutatud Machu Picchul, olid oluliselt väiksemad, kui need, mida olime Cusco lähedal Sacsayhumanis näinud. See ei ole ka tegelikult midagi ebatavalist, sest Cusco oli ikkagi kogu inkade impeeriumi keskmes.

Arheoloogiliste varemete osa oli täis turiste ja naljakal kombel tundsime end see kord isegi väga õnnelikult, et saame olla ühed neist. Seda põhjusel, et kõik eelnvad 4 matkapäeva oli olnud pilvine ja olime tõsiselt mures, et kas me üldse Machu Picchul midagi näeme. Olime ju matka ette võtnud siiski vihmahooajal. Me ei tea, kas asi oli selles kondoris, kes meid esimesel matkapäeval õnnistas või milleski muus, igatahes selgines taevas pea kohe, kui olime Machu Picchule jõudnud. Kuni päeva lõpuni päike paistis halastamatult ning saime perfektsed vaated Machu Picchule iga nurga alt. Tundsime end kui tõelised õnneseened!

Kokkuvõttes, kui sulle meeldib matkata, siis see on ainuõige viis, kuidas Machu Picchut külastada. Alternatiivina on võimalik Cuscost kohale jõuda ka bussi ja rongiga. Rongi piletid on aga hingematvalt kallid — 100 USD-i inimese kohta. Sinna lisanduvad veel bussipiletid ning Machu Picchu pargi pilet.

Meie maksime kogu matka eest kokku 460 USD-i. See on senimaani kahtlemata meie kõige kallim ettevõtmine, aga meile soovitati just seda kindlat matka ja turismifirmat ning lõppkokkuvõttes oli meil hea meel, et selle ära tegime. Kasutasime firmat http://www.salkantaytrekking.com. Meie matka kulud katsid kõik eluks vajaliku selle 5 päeva jooksul sh ööbimised, söögid, matkavarustuse sh magamiskotid ja käimiskepid jne. Salkantay trekkingut peetakse üheks parimaks firmaks, kes seda matka pakub. On ka teisi firmasid, kes pakuvad analoogset matka väiksema raha eest, kuid me ei suutnud välja raalida, mis lõpuks pakutava hinna sees oli ja mis mitte. Lisaks on suurema rahakotiga inimestel võimalus läbida selle raja n-ö luksusvariant, kus ööbimine on majades ning vajadusel saad tellida endale iga õhtu massaaži. Ainuke kulu, mis meie matkale lisandus, oli n-ö kogu matka meeskonnale jootraha andmine. See on siin kohalik tava ja sellega tuleb arvestada.

Ekstremistidele julgeme veel soovitada see matk ette võtta ka täitsa omapäi ja ilma turismifirmata. Nii on võimalik kulusid veel oluliselt rohkem vähendada. Hea on see, et matkarajad on ka maps.me äpis ilusti kõik olemas ja kui ei ole just tipphooaeg, on vabalt võimalik ka küladest endale ööbimiskohti leida. Natuke rohkem tuleb küll endal planeerida toidu osas ning selle võrra on seljakott kahtlemata raskem. Nii et julgematele matkajatele oleks meie soovitus hoopis ise hakkama saada.

Vaata suurt galeriid matkast:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!