Lummavad looduse vaatemängud Mehhikos | Jah, mu silmad pole mind petnud. Ma olen sõnatu...

 (1)
Mehhiko reisihommik Viru Keskuse Rahva Raamatus juba sel pühapäeval!
Lummavad looduse vaatemängud Mehhikos | Jah, mu silmad pole mind petnud. Ma olen sõnatu...
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Mehhikoga seostub tihtipeale kirev tänavatoit, kuid lisaks 6847-le tšillisordile võlub liigirikkusega ka sealne fauna. Avaldame katkendi Doris Kristina Raave raamatust "Minu Mehhiko", kirjastuselt Petrone Print.

Kõige esimesena viib reisijuht Raúl meid monarhliblikate juurde. Igal aastal lendavad need oranži-mustakirjud liblikad Kanadast Kesk-Mehhiko metsadesse talve veetma. See tähendab, et México ja Michoacáni osariigi vahelistesse metsadesse, peaaegu kahetunnise autosõidu ja matka kaugusele pealinnast, koonduvad mitmesajad miljonid liblikad, kes täidavad taeva keskpäevast päikest püüdes niiviisi, et sinist pole peaaegu nähagi. Sellal kui me imetleme, kuidas taevas miljonite liblikate tiivalehvitamise käes oranžilt virvendab, teab Raúl rääkida, et mitte ükski neist liblikatest pole tegelikult sama, kes Kanadast teele asus. Ja mitte ükski neist ei jõua koju tagasi. Monarhliblikad elavad vaid mõne nädala, kuid ligi 3000 kilomeetri pikkune teekond Põhja-Ameerikast lõunasse võtab neil aega umbes kaks kuud. Uued kooruvad, vanad surevad, ja liblikad jätkavad oma teed.

Vaadates, kuidas üks lähemal oleva puu oks näib ilmselt tuhandete ja tuhandete liblikate koorma all peagi lausa murduvat, mõtlen sellele, kuivõrd erinevaks võib sellest pidada ladinaameeriklaste põgenikelainet. Ellujäämise nimel asuvad nad ühte hoides teele, ja liiga tihti ei jõua kõik, kes teed alustanud, sihtpunkti. Need, kes kohale jõuavad, ei unusta oma kodu kunagi ja kui olukord lubab, naasevad nad. Kodu ei kao neil kunagi südamest.

Seotud lood:

Mulle tundub, et sellised hetked looduses aitavad tihti paremini mõista meid ennast. Kas pole me ikkagi pärisosa loodusest endast? Ilmselt on just see teinud Raúlist Raúli. Ma olen alati olnud loodusest vaimustunud, kuid sealt liblikate pühamust alla matkates otsustan esimest korda, et lasen loodusel end õpetada.

Méxicost niisamuti kahetunnise sõidu kaugusel Tlaxcala osariigis asub veel teinegi lummav paik. Seekord ei tea ma enne kohalejõudmist, kuhu mind viiakse. Raúl on kõike salajas hoidnud. Me oleme telkimisplatsil keset metsa ja ma ei tea, mida oodata. Ja oodanud oleme me juba mõned tunnid. Mu uudishimu ainult suureneb. Raúl on olnud kuidagi eriliselt salapärane. Kui lõpuks hämarduma hakkab, kuulutab mu reisijuht, et aeg on teele asuda.

„Me peame minema taskulambita,” ütleb Raúl, oodates mu reaktsiooni.

Peatselt mattub mets pimedusse, mis tähendab, et sõltun täielikult Raúlist, kes näib oma teed tundvat. Ma ei vasta midagi. Tean, et võin oma giidi usaldada.

„Ja ma pean sul paluma olla väga, väga tasa,” lisab Raúl sosinal.

Ma ei küsi, miks. Samas ei saa ma salata, et mul pole hirmu, kuid tean, et olen Raúliga väljaspool ohtu.

Peale umbes kahekümneminutilist matka pimeduses ja vaikuses jääb Raúl seisma, vaadates sügavikku. Ma ei saa aru. Me oleme endiselt keset metsa. Vaatan oma giidile küsivalt otsa. Ta näol on vaid salakaval naeratus. Avan suu, et midagi öelda, kuid Raúl paneb ruttu sõrme suule.

„Oota,” sosistab ta.

Ausalt öeldes ärritab see mind. Väga nõme on oodata, kui ma ei tea, mida oodata! Kuulatan, kostavad vaid metsahääled. On kottpime ja mul on kõhe olla.

Järsku märkan silmanurgast vilksamisi midagi helendavat. Mu esimene mõte on, et tegemist on mõne kaslase silmaga. Pööran pea ja väike valgushelk murdub mu silmades taas.
Oota. Kas…? Jah. Mu silmad pole mind petnud.

Üks ühe haaval näib mu ümbrus täituvat helendama löönud jaanimardikatest. Terve mets lööb nende liuglemise all särama. Ma olen sõnatu.

See on olnud minu unistus. Terve lapsepõlve veetsime õega jaanipäevaööd, lootes ja lootes, otsides ja otsides. Igal varahommikul pidime aga kurvalt voodisse minema. Nii väga tahtsime näha jaanimardikat. Ma pole siiani näinud ühtegi jaanimardikat. Kuni selle suvepäevani Nanacamilpa metsas.

Mehhiko reisihommik toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus juba sel pühapäeval, 24. novembril — uuri lähemalt SIIT!