Lood uhkete reisipiltide taga: isuäratav toiduvaagen, aga kes räägib järgnenud kahepäevasest kõhulahtisusest?

 (2)
Lood uhkete reisipiltide taga: isuäratav toiduvaagen, aga kes räägib järgnenud kahepäevasest kõhulahtisusest?
Madle TimmFoto: erakogu

„Esimene asi, mis sulle pähe tuleb, kui mõtled „Filipiinid"?" küsisin endalt mõni kuu tagasi, kui sain teada, et kolin pooleks aastaks just nendele saartele.

„Valge liiv ja helesinine vesi,” kerkis silme ette pilt.

Kui ma vastaksin samale küsimusele nüüd, siis on ajus paras pusle, aga paradiisisaar moodustab sellest küll vaid minimaalse osa. Pigem mõtlen looduskatastroofidele, vaesusele ja hulgale plastikule, mis ookeanis hulbib. Igal hetkel on mul valida, kas postitada pilt lumivalgest rannast — just sellise nurga alt, et kaldale uhutud rehv ja hunnik kilekotte napilt kaadrist välja jäävad —, või näidata tegelikkust.

Asi ei pea olema muidugi nii dramaatiline. Päikeseloojang või mahavaikitud õhtu, kus taevas tõmbus pilve ja oodatud värvidemäng jäi vahele? Mäetipust avanev vaade või fakt, et istusime pilve sees ja näha polnud mitte kui midagi? Vägev toidupilt, hoolimata faktist, et pärast kannatasin kaks päeva kõhulahtisuse all?

Mõned stiilinäited, kuidas tõde võib sageli jääda igavesti rääkimata ning jätta mulje, et elu Filipiinidel on vaid ükssarvikutega koos lillede söömine.

Ilm oli imetabane. Kerge tuul juukseid sasimas, liig kuum päike pilvede taha varjunud. Vaated võtsid hingetuks — ühel pool suur järv, keskel vulkaanikraater, teisel pool lõputult roheline džungel. Elu on ilus!

Seotud lood:

Selleks, et selle imetabase vaatega kivi otsast alla saada, tuli end libistada mööda ülijärsku kaljut, jalad värisemas, libedad ja ligased kivid kohe-kohe veerema hakkamas. Elu sai järjest kallimaks.

Paradiisis! Minu paat, minu privaatrand, minu saar!

Päevane päike on mind õhtuks parajalt punaseks küpsetanud ja kinkinud kerge peavalu, sest ma ei joonud piisavalt vett. Tubli tüdruk! Ja kus on mu oodatud päikeseloojang?

Ja niimoodi näeb välja lubatud vaade, mille nimel ponnistasime 3 tundi troopikas mäkke ronida. Millised ilusad palmid koos ahvidega, taamal ääretu järv ühes kümnete saartega. Kas pole mitte kena?

Loe veel

Sellest, kas kõik see ooper ja maailmarändamine üldse midagi väärt on, loe SIIT.

Lugesid just Hulkurplika päevikute 62. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/