Keenia ühe suurima suurima slummi, Langase, piirimail elav vabatahtlik Karolin Kruuse kirjutab sealsete laste unistustest ja igapäevaelu reaalsusest.
Artikkel pälvis MTÜ Mondo korraldatud artiklikonkursil esimese koha!
Ametlike andmete kohaselt elab Eldoretis, mis on minu kodulinn, 250 000 inimest, kuid tegelikult on seal koos slummidega elanikke üle kahe miljoni ehk poole rohkem kui terves Eestis.
Eldoreti rikaste piirkond kannab nime Elgon View. Sealseid hiiglaslikke maju ümbritsevad mitme meetri kõrgused kiviaiad, mille peal on kas klaasipuru, okastraataed või elektrikarjus, ja nende väravate juures valvavad relvastatud turvamehed. Minu Keeniakodu asub Elgon View ja ühe suurima slummi, Langase, piirimail.
Just slummide toel kasvab Eldoreti rahvastik jõudsalt, sest enamik neist, kes tulevad maalt linna tööd otsima, ei leia seda, ja lõpetavad töötuna agulirajoonis, kus elades proovivad juhutöid teha.
Tööpuudus on Keenias väga kõrge. Keenia statistikaameti (Kenya National Bureau of Statistics) 2011. aasta andmetel on tööpuudus Keenias 40%. Hinnanguliselt on praegu tööta suisa ligi pool tööealisest rahvastikust. Maapiirkondades ja äärealadel on olukord raskem, näiteks Huruma slummis, kus me ühe organisatsiooniga koostööd teeme, on nende hinnangul ligi 80% sealsest elanikkonnast töötud või teevad juhutöid.
2008. aasta valimiste rahutuste ajal suri Keenias ligi 150 000 inimest. Eldoret on valdavalt jooksva ehk kalenjini hõimu linn, seetõttu oli siin rahutuste epitsenter ning enamik teiste hõimude esindajaid põgenes, jättes maha mitte ainult kogu oma vara, vaid paljudel juhtudel ka
lapsed. Need vanemad kaotanud lapsed on nüüd vanem tänavalaste põlvkond, kes elavad hoopis teistsuguses maailmas kui meie või isegi ülejäänud Eldoreti elanikud. Tänavalaste arv kasvab siiani jõudsalt. Praegu satuvad lapsed tänavale erinevatel põhjustel: seksuaalne tagakiusamine, kodune vägivald, perekonna raske majanduslik seis, ema uue mehe võtmine, kes üldjuhul ei tunnista teise mehe lapsi, vanemate surm. Enamik tänavalapsi on 11–16aastased, kuid on ka väga väikeseid, paariaastaseid lapsi, kes üldjuhul on koos vanema venna või õega. Tänavalaste sõnul nooremad kauaks elama ei jää, tihti on nende surma põhjuseks kopsupõletik.
Keenias on ligi 300 000 tänavalast, see arv on muidugi prognoositud, sest tegelikku suurusjärku ei teata. Mina kohtasin Keenias tänavalapsi iga päev, enamasti linnas või suuremate teede ääres. Nad on piirkonnad omavahel ära jaotanud ja vanematel lastel on eesõigus. Alguses lähenevad nad üksinda, kuid kui lapsega jutustama jääda või neile süüa ostma minna, siis peab arvestama sellega, et minutiga on neid vähemalt kolm. Esimestel nädalatel küsisid nad minult raha, aga nüüdseks teavad, et pakun neile midagi hoopis teistsugust – kuulan neid ja huvitun nendest ning ostan midagi söögiks. Enamasti on nii, et kui tänaval midagi söön, siis pool sellest läheb tänavalapsele, sest pärast paari korda tekib sõprus ning sõpradega ju ometi jagatakse, mida võimalik. Tihti juhtub, et pole parasjagu toitu ostmas käinud ning ostan neile tänavalt samosat (20 šillingit) või banaani (10–15 šillingit), kui nende müüjaid läheduses pole, siis sooja vorsti või keedetud muna (25 šillingit). Kuid kui lastelt küsida, mis nad soovivad, siis tegelikult tahavad nad süüa ugalit (maisijahupuder), saia ning juua piima. Viimasel päeval Eldoretis, just enne, kui hakkasin linnast lahkuma, palus kuskil neljaaastane poiss ugalit, ostsin talle banaani, kuna oli kiire, mille peale oli ta ilmselgelt pettunud. Lahkudes ja siiani tunnen ennast sellepärast halvasti, sest laps palus ugalit, mis tähendaks jalutuskäiku ja vestlust, kuid mina, mõeldes melanhoolselt ainult enda lahkumisele, ei olnud nõus andma seda vähest, mida ma neile anda saan – aega.
Minu jaoks on emotsionaalselt kõige raskem tänavalaste juures see, et enamik neist on liiminuusutajad. Seda selleks, et tänaval oleks lihtsam elada, sest uimasti mõju all ei tunne näljakrampe ega külma. Samuti aitab liimi nuusutamine kuhugi kuuluda – tänavalapsed hoiavad kokku. Kuigi nad ka kaklevad omavahel, siis seda ainult juhul, kui nad endi reeglitest üle astuvad. Liimi ostavad lapsed kohalikelt kingseppadelt, kes tänavatel kingi parandavad. Olen ka ise korduvalt näinud, kuidas see liimiostmine käib. Pudel antakse vahemehele, kes läheb ja täidab selle ära, 250 ml maksab umbes 50 šillingit. Liimimüüjaid on väga lihtne kaardistada, sest lapsed jagavad seda informatsiooni kergelt. Paar aastat tagasi pöördusid paar endist tänavalast liimimüüjate informatsiooniga võimude poole, kuid kahjuks ei viinud see kuhugi. Selleks, et võimud reageeriksid, peaksid ka kohalikud enda suhtumist muutma, sest kohalikud suhtuvad tänavalastesse aafriklastele mitte omaselt – külmalt. Nende arvates on see laste enda süü ja valik, et nad tänaval on. Ainult ühel korral olen näinud kohalikku tänavalastele süüa ostmas ja see oli Naroki linnas ja ostjaks oli Mara küla masai, kellel ma tean, et süda on kordades suurem kui rahakott. Kuigi Eldoreti tänavalaste arv kasvab jõudsalt, ei ole asi nii hull kui Nairobis või Mombassas. Eldoreti tänavalapsed on üldjuhul heatahtlikud, ülimalt tänulikud, siirad ja hoolivad, sest tegu on üsna väikse kohaga. Suuremates linnades on asi teisiti, tänavalapsed sirguvad ning moodustavad gänge, kes ründavad ja röövivad ning elavad välja seda ängi, mida on aastate viisi tänaval elamine neisse süstinud.Laste suurim hirm on, et politsei ja turvatöötajad peksavad neid, või et politsei või linnavalitsuse töötajad viivad nad ära. Olen väga palju kuulnud erinevatest juhtumitest, mida võimud on tänavalastega teinud. Kui ametnikelt uurida, siis nende sõnul käivitus sel aastal Eldoretis „Tänavad puhtaks” kampaania, mille raames proovitakse tänavaid tänavalastest puhastada. Nägin ka ise ühel korral linnavalitsuse autot tänavalapsi peale korjamas. Minu kõrvalt veeti väevõimuga minema umbes seitsmeaastane poiss, kes meil ühe prügikoristusaktsiooni raames vabatahtlikult abiks oli. Auto kärus peksti teda jõhkralt, et ta vagusi püsiks. Kohalike reaktsioon, hoolimata minu väga emotsionaalsest reaktsioonist, oli külm. Ja lapsed lahkusid, olles pikali tolle auto kärus, ees istumas lihastes mees, kelle kõrval hunnik labidaid töö tegemiseks. Ilmselgelt ei viinud nad lapsi Eldoretis asuvasse Rescue Centerisse, kus ma ka palju enda päevi veetsin.
Millest unistab üks tänavalaps? Kui korra seisatada ja küsida, siis toidust, kodust ja koolist. Kõige elementaarsemad vajadused. Kõik need tänavalapsed on mulle ühtemoodi armsad ja iga kord tahaks nad koju tuua, korraliku söögi teha ning nad puhtaks pesta, aga hoian end tagasi, sest tean, et see ei ole lahendus. Lahendus ei ole ka ühekordne banaaniostmine. Kuid mis on lahendus ja mida meie saame nende laste jaoks teha? Selleks, et muuta maailma, alusta iseendast. Sinu rõõmus meel muudab ka sind ümbritsevate inimeste meeleolu paremaks. Kui sa aga huvitud ja hoolid sellest, mis toimub sinu ümber, siis näed, kuidas ilma õieti midagi tegematagi aitad juba väga paljusid. Tänavalaste siiras naeratus ja tänu on hindamatu aare, mida kannan enda südames igavesti!
Konkurss "Väärikas elu kõigile" toimus MTÜ Mondo projekti „EYD2015: Media for Development“ raames. Projekti eesmärk on meedia abil tõsta ühiskonna teadlikkust globaalsetest teemadest ja väljakutsetest ning seda rahastab Euroopa Komisjon.
Seotud lood:
