Üheks unistajaks on USA korporatsioon Lockheed Martin, mis pakub välja, et hiljemalt 2025. aastaks on taas selline kiire reisimisvõimalus olemas. Selleks töötatakse koostöös NASA-ga välja lennukit N+2, mis peaks USA-s idarannikult läänerannikule jõudma poole kiiremini kui praegused lennukid ehk ligi 2,5 tunniga.

Kui arvutid on muutunud kiiremaks sadu või isegi tuhandeid kordi, siis lennukitööstus on jäänud kiiruse osas üsna 60ndate tasemele. Tegelikult said meie vanaisad sõita isegi kiiremini, kui neil oli paks rahakott: 1969. aastal alustas Concorde lende üle Atlandi kiirusega 2180 km/h. Uus N+2 ei üritagi seda kiirusrekordit lüüa, pakkudes lennukiiruseks kuni 2080 km/h.

See on aga rohkem kui kaks korda kiirem, kui praegused kommertslennud üle kontinendi või üle ookeani. Lennuliiklus kasvab kümne aasta jooksul ennustuste järgi viis korda ja on selge, et ka kiiruse osas peab midagi ette võtma. Kui varem oli keelatud mandri kohal ülehelikiirusega lennata tohutu müra tõttu, mida tekitas helikiiruse ületamine, siis Lockheed Martini arendatav tehnoloogia peaks ka müra viima ligi sada korda väiksemaks, nii et lennukoridoride läheduses oleks ka maa peal elu võimalik.

N+2 võtab peale 80 reisijat, lennuulatus on 9260 km ja lisaks võib tulevikulennukis olla kasutusel ka uutmoodi tehnoloogia, mis vastavalt kiirusele ja kõrgusele muudab sujuvalt tiiva kuju, säästes kütust. Kaks lennukimootorit asuvad traditsiooniliselt tiibade all, üks aga lennukisalongi kohal.

Teine suur lennukitootja Airbus peab samuti plaane lähema kümnendi jooksul kommertslendudele kiirust juurde anda. Koostöös firmaga Aerion arendavad nad lennukit, mis läbiks vahemaa Londonist New Yorki kolme tunniga. Los Angelesest Tokyosse jõuaks aga kuue tunniga. Airbusi ja Aerioni lennuk peaks liini- ja tellimuslendudeks valmis saama 2022. aastaks.

Vaata, milliseid muutusi lubavad insenerid pool sajandit peaaegu paigal tammunud lennunduse lähimaks tormiliseks kümnendiks: