Hiljuti tulid San Franciscos tänavale taksojuhid ja blokeerisid linnavalitsuse juurde viivad teed. Plakatitel nõuti LYFT-i, Uberi ja Sidecari peatamist. Mis firmad need on ja miks need taksojuhte nii väga ärritasid?

Inimeselt inimesele transpordiäri

Ettevõtted, kelle vastu taksojuhid protestisid, on nö uue aja turismiäri ettevõtted. Tegelikult on need ettevõtted lihtsad IT-firmad, kes teevad veebiandmebaase ja äppe mobiilidele. Taksojuhtide viha pole aga suunatud itimeeste vastu, vaid neile ei meeldi teenus, mis õõnestab taksoäri: LYFT, Uber ja Sidecar nimelt pakuvad isikliku auto jagamisteenust reisijatele. On olemas keskkond, kus saab välja jagada oma vaba autokoha ja sealsamas saavad reisijad omale broneerida või tellida ka sõidu algpunktist sihtkohta. Pakkuja ja soovija viib kokku vastav veebiteenus, mis aitab autoomanikul natuke raha teenida ning reisijal odavamalt kohale jõuda, lisades oma reisielamusse ka seikluse ning tutvumise kohaliku elanikuga.

Septembris plaaniti aga San Franciscos vastu võtta seadusetäiendus, mis lubaks online-autojagamise pakkumise keskkonnad nimetada transporditeenuseid pakkuvateks ettevõteteks. See professionaalseid autojuhte vihastaski.

Niinimetatud "transpordivõrgu ettevõtted" on siiski eraldi kategoorias kui taksod ja limusiinid. Nad peavad vastama kindlatele tingimustele - näiteks peavad oma autot teistega jagavad juhid läbima vastava sõidukijuhi koolituse, neile tehakse kriminaalse tausta kontroll ja nõutakse kindlustuslepingut. Samas jäävad nende hinnad ikka tunduvalt odavamaks autorendist ja taksondusest ning teenuse kvaliteedile ei saa kunagi kindel olla.


Autojagamisteenused on USAs saanud hoo sisse eriti pärast San Francisco transporditöötajate streike ja idaranniku orkaanikatastroofe, kui traditsioonilised transpordivõrgud ei suutnud kõiki soovijaid ära teenindada. Paraku on nende autojagamisteenuste põhiprobleemiks alati see, et kunagi ei tea, mis kvaliteediga teenuse sa saad ja kas näiteks oma era-autot jagav juht äkki viimasel hetkel ümber ei mõtle või näiteks lennujaama kiirustades teelt ei eksi. Kriminaale ja muidu ebameeldivaid tüüpe ei saa samuti välistada.

Samas jääb alati peibutajaks odavam hind. Kindlat hinda pole, aga kui näiteks keegi sõidab iga päev hommikuti tööle ja õhtul koju sama marsruuti pidi üksi, võib ta vabad istekohad välja müüa üsna soodsalt, kasvõi bensiinihinna katteks. Ükski takso ei tee seda.

Sellepärast ongi juhtumeid, kui lillade vuntsidega varustatud autosid (need vuntsid on Lyfti liikmesautode tunnuseks) on taksojuhid vihaselt blokeerinud. Enamgi veel - San Francisco lennujaamas on "vuntsimehi" turvatöötajate poolt lausa kinni võetud, kui nad reisijaid peale võtma või maha panema on tulnud.

Majutusäri inimeselt inimesele

Ka hotelliäri ajavad ettevõtted on olnud pahased inimeselt inimesele majutusteenuste pakkujate peale. Aastakümneid tuntud n.ö kodumajutus ja tasuta küllakutsujate juures ööbimine on üks asi, aga veebiteenuste arenedes on lisandunud ka kogu maailma kattev majutusteenuse võrgustik, kus põhimõtteliselt saab öömaja broneerida suvalises linnas suvalisel ajal teenusega liitunud kodudes, makstes majutust pakkuvale kohalikule elanikule väikest tasu. Jällegi väiksemat kui hotellid küsivad, sest elutoas õhkmadratsil kohta pakkuv korteriomanik ei tee kulutusi ei teenindavale personalile ega isegi reklaamile, rääkimata mingitele hotellitärnidele vastavusest. Hotellidele see asi muidugi ei meeldi, eriti sellepärast, et see saab aina populaarsemaks.

Airbnb pakub Tallinnas odavat voodit kellegi korteris alates 25 dollarist.

Üks viimasel ajal tuntust kogunud teenus on näiteks AirBNB. Teine sarnane on HomeAway. Väiksemaid on muidugi veel. Kogu teenuse ilu seisneb lihtsuses: sisestad kuupäeva, sihtkoha, mitu inimest tahab ööbida ning otsingunupule vajutades kuvatakse kirju nimekiri kohalikest kodudest, kes on võtnud nõuks kodukulusid alla viia mõne võhivõõra abiga. Lihtsast kodujagamisest on saanud tõsine äri: ka Tallinnas leiab südalinnast päris uhkeid kortereid, mida üüritakse välja päevakaupa. Hinnad on odavamad kui hotellis, aga kuu peale tuleks üür kindlasti kallim kui on tavalisel üürikorterite turul. Odavaim Tallinna üheöökorter asub Õismäel ja maksab 25 dollarit.

Jällegi on siin küsimus usaldamises, sest kodusid ei käi kontrollimas ranged kontrollid ja kindlasti pole kodune pakutav hommikusöök valmistatud euroköögis, kus peavad olema mitu roostevaba valamut ja desinfitseeritud tööpinnad.

Juhust proovitakse selliste teenuste juures vähendada sotsiaalse veebiteenusega: kõik külastajad saavad oma muljeid ööbimiskoha ja pererahva suhtes hiljem jagada. Tõelised urkad või kuri perenaine tulevad niimoodi kommentaaridest ja hinnangutest kiiresti välja ja tõrjutakse turult. Mingi ebamäärasus, kasvõi see, et kokkulepitud ajal broneeritud korterisse ei pääse, ikkagi jääb. Samuti tuleb tegeleda võltsijatega: meelega liiga negatiivseid või liiga positiivseid hinnanguid andvate ööbijatega. Muidugi jääb ka pinna rentijale risk - ja üsna suur risk - et tema korteris maandub süüdimatu poissmeestepidu, mis kinnisvara väärtuse hulga väiksemaks lõhub.

Veel tasuta ja odavaid asju

Kui autojagamisega odav transport ning korterijagamisega odav öömaja käes, võib muidugi ka muid asju tasuta saada või odavalt kasutada sarnaste inimeselt inimesele jagamissaitide kaudu. Miks mitte võtta sihtkohas kohalikult elanikult ratas, kui ta seda hetkel ei vaja ning teha üks rattamatk? Või paat või õng või golfikomplekt? Ka see on võimalik. Kohe ka üks näide - Neighborgoods.net sobib hästi sihtkohas mõne rattalaenutaja leidmiseks. Andmebaasist leiab lapsevankri laenutajaid - hea neile, kes ei taha kalli pagasina lapsevankrit üle ookeani vedada.

Kõik need teenused on nagu Skype telekommunikatsiooniturul: pakuvad traditsioonilise äri kõrval alternatiivset ja odavamat, mis sunnib võib-olla traditsioonilisi ärisid oma tegevust muutma. Võib-olla ka mitte, kuna kvaliteet võib olla inimeselt inimesele teenusel väga hüplev ja ei allu standarditele. Lõpuks ostis Skype´i Microsoft. Võib-olla ostab mõne kodumajutuse teenuse varsti mõni tuntud hotellikett ja hakkab pakkuma "luksuslikku elamusmajutust" garanteeritud teenustasemega.

Kuidas tundub, kas inimeselt inimesele teenuste äri soodsate hindadega ning mobiilirakenduste ja veebiteenuste vahendusel muudab praegust turismiäri või on see kõik liiga ebakindel ja ohtlik, kui teenuste kvaliteeti pole tagatud?