Küpros - liiga ilus, et olla tõsi

Katkend raamatust "Minu Küpros"
Küpros - liiga ilus, et olla tõsi
Petrone Print

Üks maalilisemaid ja armsamaid paiku Küprosel on Léfkara käsitööküla, mis asub umbes kümme kilomeetrit Nikosiast lõunas. See külake on kuulus oma pitsi ehk lefkaritika ja peenekoelise hõbeseppade käsitöö poolest. Külastajad saavad nautida imelisi vaatepilte: kõikjal on munakivisillutisega tänavad ja maaliline arhitektuur. Siin külakeses elab umbes 1100 inimest.

Kõnnime neljakesi –- mina, Vladimiros, mu onutütar Maria ja temaga koos puhkusele tulnud sõbranna Maris –- mööda neid kitsaid tänavaid ja tundub, et peame ilmtingimata iga nurgakest, iga pisikest pitsipoodi ja kõiki neid vanu imearmsaid kreemikooki meenutavate rõdudega majakesi foto peale jäädvustama. See kõik on lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi.
„Ma pean siia tagasi tulema. Ma lihtsalt pean siin terve päeva maalima. Lihtsalt uskumatult ilus,“ ohkab Maria ja vaatab oma kunstnikupilguga ümbrust, justkui üritades seda kirjeldamatut ilu igaveseks mällu salvestada. Päikesekiired langevad ta pikkadele heledatele juustele, tekitades miljoni sädeleva teemandi efekti. Minuski on soov kohe praegu maalima hakata. Meid kõiki lummavad siinsed helesinised rõdud, kaunistatud savipottidega, millest allarippuvad lopsakad lilled tuules õõtsudes majadele liikuvaid varje heidavad. Romantilist külakest lähemalt uurides astume sisse pisikesse poodi, et endale ehk mõni käsitööna valminud originaalne hõbeehe soetada. Lettidele on ilusasti ritta laotud tuhanded peent pitsi meenutavad kõrvarõngad, kaelaehted, prossid, käevõrud ja palju muud sellist.
„Tere, kas saan teid aidata?“ küsib tagatoast krapsakalt meie juurde kiirustav vanahärra.
„Jah, me tahaks mõne ehte osta. Kas mõni siit nende hulgast on teie enda tehtud?“ küsin, märgates, et mehel on käes pisike haamer, mis minu võhiklike silmade läbi peaks ehete valmistamiseks kõlblik olema küll.
„Oo, siin poes on kõik, mis te näete, minu ja mu pere loodud. Selle pisikese töökoja avasid mu vanavanemad ja meil on tänaseni palju töid ja tellimusi. See on meil kogupereäri. Muide, minu nimi on Michalakis Christou,“ tutvustab härra ja teeb aupakliku kummarduse.
Me sukeldume sellesse ehtemerre s e d a õ i g e t otsima. Maria ostab endale filigraansed granaatõuna õie kujulised kõrvarõngad, Maris aga orhidee omad.
„Tulge, ma näitan teile, kuidas me töötame. Mul on just üks hõbepeeker pooleli,“ kutsub härra Michalakis meid lahkesti oma töötuppa ja me kõik neljakesi saame uurida tema pooleliolevaid töid ja fotosid seinal, millest mõned on juba väga vanad. Eriti meeldib mulle tema vanaema nooruspõlveaegne foto. Vanaema istub kiiktoolis ja heegeldab valget pitslinikut, ise samuti valgesse riietatud ja nägu kelmikalt naerul. Michalakis lubab ka meil enda töökohast ja kogu tööprotsessist fotosid teha. Tema silmad säravad, kui ta sellest kõigest räägib, ning Poirot’ tüüpi vuntsidega raamitud suu tõuseb naerule.
Ostame oma ehted ja pitsist linikud ja kõnnime edasi. Michalakis jääb meile järele lehvitama ja ma tunnen, kuidas tükike mu hingest sinna töökotta maha jääb. Mulle meeldib, kuidas ta oma loomingut tutvustas ja siira lapseliku entusiasmiga oma kunstiteoseid kiitis. Tulen siia kindlasti tagasi, pole kahtlustki. Järgmine kord aga juba lõuendi ja õlivärvidega. Ma tahan selle kõik enda seest välja maalida, sest sõnadega on seda väga raske edasi anda.
Paari sammu pärast piilub ühe beežikasvalge majakese aknast väike kõhn vanamemm. Ta avab akna ja kutsub meid sisse.