Kuidas reisil olles Internetti leida

 (5)
Kuidas reisil olles Internetti leida
Foto: AFP/Mark RALSTON

Hotelli või restorani maandudes on blogipidajal tavaliselt üks esimestest küsimustest: kuidas siit veebi saab? Reisijuht pani reisikirja kirjutajatele kokku väikese juhendi.

Aastaid tagasi tuli pikalt reisilt kodustele (ja avalikkusele) teateid saates otsida üles mõni lähim internetikohvik, kus sisestati täpitähtedeta klaviatuurilt kiirelt märkmikku ette kirja pandud muljed, selja taga järgmine võrkusoovija ootamas. Paremal juhul õnnestus mälupulgalt ka mõni pilt üles laadida. Ajad muutuvad ning tehnoloogia areneb ja praegu võib oma reisikirja ära saata kasvõi nutitelefonilt, kui jätkub kannatust ekraaniklaviatuurilt kõike sisse toksida. Kuid endiselt on põhiküsimuseks, kust leida Internet.

Internetikohvikud on endiselt variant, kuid alustame sellest, et mingi seade on ränduril juba ka endal kaasas - tahvel, arvuti või nutitelefon, mis suudab võrku ühenduda. Alustame näiteks WiFist.

Hotellides on WiFit aina rohkem, ehkki mujal maailmas kiputakse selle eest endiselt ka tasu nõudma. Siiski on olukord paranenud - viimase uuringu järgi 64% hotellidest pakuvad WiFit tasuta. Ülemaailmse statistika ajab reisija jaoks soodsamaks Aasia regioon, Euroopas ja USA-s ollakse tasuta Internetiga tunduvalt kitsimad.

Hotelli sisse registreerides tuleks oma Internetisoovist kohe teada anda ning võimalusel küsida ka hea leviga tuba. Kui WiFi on tasuline, siis tuleks kõigepealt võrku logida selle seadmega, millega näiteks oma reisikiri plaanis ära saata. Mobiiliga alguses ühendust proovides võib juhtuda, et lastaksegi vaid selle seadmega WiFi võrku ja teistele seadmetele enam ligipääsu ei anta. Kiirust võib loota (samuti hotellide WiFi uuringu järgi) tavaliselt 1 Mbit/s toa kohta, mis veebi jaoks on üldiselt piisav, aga piltide üleslaadimiseks (rääkimata videotest) teinekord aeglasevõitu.

Kui hotellitoas levi pole, siis tuleks proovida hotelli fuajees, kus levib vaba WiFi rohkem, kui tubades. Siis tuleb oma kirjatööks numbritoast alla tulla.

Lennujaamades võib kohata koormatud, kuid tasuta Wifit. Tasuta WiFiga lennujaamade nimekirja leiab siit. Kui aga lendamine pole organiseeritud tasuta Interneti järgi ja lennujaamas tahetakse ikkagi raha, on hea mõte kasutada mõnda ülemaailmset teenust, näiteks Boingo või Skype WiFi. Nendega saab tunduvalt odavamalt, kui kohalikes krediitkaardiandmeid nõudvates võrkudes. Vahest õnnestub ka kinni püüda mõne äriklassi lounge´i ukse taha ulatuv tasuta WiFi.

Foto: ISMAIL TAXTA / REUTERS

Kohvikutes, restoranides, poodides ja kaubanduskeskustes võib kõikjal leida avatud WiFit, kuid olles mõnes asutuses kliendina (näiteks restoranis toitu tellides) ja vaba võrku ei ole, aitab ka küsimine. Päris tihti antakse klientidele ka kinnise WiFi-võrgu parool, kui nad seda vajavad. 

Rändlushinnad alanevad pidevalt, kuid mobiilse interneti kasutamine välismaal on endiselt kohati talumatult kallis, kuid mõnikord ainuke võimalus. Operaatori roaminghindade kodulehelt saab enne Internetti ühendumist selguse: EMT, Elisa, Tele2.

Pikemalt kuskil peatudes tasub juba uurida kohalikke m-interneti pakette või ettemaksukaarte, mis võivad tulla soodsamad. Vastav lehekülg, kust leiab riikide kaupa andmesideteenusega kõnekaardid, on siin.

Parima koha reisil töötamiseks vastavalt õhustikule, elektripistiku olemasolule ja isegi vastavalt seltskonnale leiab aga Worksnugi lehelt. Kui Internet leitud, võib oma reisikirja ära saata näiteks Reisijuhi reisijutuvõistlusele.

Milliseid veebiteenuseid veel tasub teada, et leida välismaal lähim võrguühendus, kõnekaardi müügikoht või tasuta WiFi?