Kristi Kongiga Mehhikos | Värvid, mis meid alati ümbritsevad


Näitus Mehhikos
Näitus Foto: Kristi Kongi

Väljas ladistab võimsalt vihma. Taevas México City kohal on tumehall ja puude — neid on siin üllatavalt palju — sahin on nii valju, et peaaegu paneks uskuma, et me ei ole mitte maailma ühes suurimas linnas, vaid hoopis keset džunglit.

Minu tänane Uberi juht, Luis, kellega ma äsja saabusin, sõitis autoga kõnniteele ja tõi mind lausa galerii ukseni. On septembri lõpp ja selliseid vihmahoogusid esineb siin umbes kord päevas — ja pean tõdema, et need on minule saanud lemmikmomentideks. Vihmasajus tundub mulle iga linn alati nagu filmis. Võib-olla sellepärast, et vihm teeb olemise kuidagi melanhoolseks, või siis sellepärast et vihm sunnib sind kuskile katuse varju alla seisma minema ja vaatlema maailma tükk aega sealt ühest ja samast kohast. Ka mõned värvid tunduvad vihmasajus eredamad: eriti valgusfooride punane. Ja mõned teised peidavad end vihmaloori taha ja muutuvad tuhmiks.

Värve, valgust, pimedust ja nende erinevaid toone ja varjundeid uurib ka oma tӧӧs kunstnik Kristi Kongi. Ja just siin galeriis, mille ees ma praegu seisan ja vihmasajulist Mehhikot vaatlen, avaneb täna õhtul tema näitus: Mapping the Jungle. Galeriisse sisse astudes toimub täielik keskkonna muutus. Vihmane, romantiline Juarez’ linnaosa tänav oma koloniaalsete majadega sulgeb end raudukse taha. Galerii põrand on värvitud üleni läikiva, erkroosa värviga. Seintes on ligi kolmkummend maali: roosades, sinistes, lillades ja rohelistes toonides abstraktne džunglitaimestik. Põranda läikes ujuvad nad veel kord, need troopilised taimed, nagu peegeldused vees. Kristiga oleme me samal arvamusel, et kunst — olgu ta siis maalikunst või kirjandus — võiks avada inimeste silmad väikese ilu suhtes, mis neid alati ümbritseb.

Seotud lood:

Tõsi, et ka meie kaks oleme reisinud siia lõunamaale, et inspiratsiooni saada ja uusi tӧid arendada ja et Kristi viimased tӧӧd kõnelevadki kõik sellest kaugest maast. Kuid siiski ei ole vaja üldse kodust kaugele rännata, et tähele panna meid ümbritseva maailma alati muutuvaid ja erilisi värve ning varjundeid. “Vahel ma arvan, et Eestis ongi just kõige huvitavamad värvid,” ütleb sellepeale Kongi. “Siin, Mehhikos, või mujal lõunamaal tundub ehk väga otseselt värvikas keskkond olevat. Majad on värvitud erksat värvi ja inimesed värvivad oma maju ka pidevalt uuesti üle teise värviga. Siis, kui ma Lõuna-Mehhikos, Guatemala piiril, residentuuris olin ja selle näituse ideed arendasin, nägin ma seal väikestes külades neid eri värvi maju ja kuidas inimesed neid üle värvisid. Residentuuri korraldaja, Alejandro Garcia Contreras, seletas, et seda tehtakse iga püha puhul. Kasutatakse seda värvi, mis juhuslikult külapoes olemas on. Heal juhul on keegi kaugemal, sugulaste juures külas käinud ja sealt muud värvi toonud. Seal külas kus mina olin, oli ka üks maja mis ei olnud värvitud. Oli hall. Alejandro ütles et see mees on külas täielik outsider.

Ja kuigi meil Euroopas on palju halle maju ja väljaspoolt tunduvad inimesed ehk vähem kirevad, leian ma just Eestist kõige rohkem mõtteid ja ideid. Hooaegadega kaasnevad suuremad muutused ja erinevused maailma värvides. On palju inimesi, kes talve saabudes tahaks kohe kuskile soojale maale põgeneda. Mõeldakse et “oleme valesse kliimasse sündinud” ja peale Eesti suve ei peatugi paljud inimesed enam maailma enda ümber imetlema. Muidugi on mul kunstnikuna eelis igapäevaselt tegeleda nende väikeste hetkedega. Aga loodan, et ka teised inimesed jäävad neid märkama.

Aga kuidas siis õppida imetlema neid hetki enda ümber igas kliimas ja igal aastaajal? Asi on harjutamises, jõuame me mõlemad järeldusele. Mida rohkem vaatad, seda rohkem hakkad märkama. Aga Kongi arvab, et palju on ka kinni poliitikas ja kaua levinud mõtteviisides: “Kui paljud sinu ümber on nõus, et talv on sünge aeg ja nende jaoks suurim sündmus sel ajal on lõunamaareis, on raskem ise muudmoodi mõelda. Aga ma usun, et on võimalik palju õnnelikum olla, kui õpid nautima seda, mis sind ükskoik millal ümbritseb. Mulle isiklikult näiteks just meeldib pime november kõige enam. Selles pimeduses tunduvad kõik olemasolevad värvid erksamad.”

Vihmasadu õues on lõppemas. Taevast kaob hall värv ja läbi galerii suurte akende tungib tasapisi sisse uut sorti valgus, mis paneb maalidel oleva džungli helendama. Nagu tõuseks hommikupäike mägede tagant.

Vaata galeriid näitusest: