Kreeka, Tenerife või Gran Canaria | Kui lihtne on Eesti pensionäril hakata soojal maal kliimapagulaseks?
(1)
Tõsi, Hispaanias või Kreekas elamiseks peab siiski olema ka mingi muu tuluallikas peale riikliku pensioni, kas siis varem kogutud säästud või hiljuti müüdud korterist, majast või metsamaast saadud tulu. Kui tahta pool aastat elada Eestis ja pool aastat mõnes soojas piirkonnas, siis peab ju ikkagi Eestisse ka mingi elamine alles jääma.
Paremas olukorras on need, kes elavad Tallinnas ja Harjumaal või Tartus ja Pärnus. Kohtades, kus kinnisvaral on suhteliselt kõrge hind. Kui müüa neis linnades ära tavaline nõukogude ajal ehitatud kolme- või neljatoaline korter ja osta maale suviseks elamiseks väiksem remonti vajav maja, jääb ikkagi kümneid tuhandeid eurosid üle. Sageli on inimestel nii korter kui ka suvila, millest ühe võib rahaks teha.
Soovitust müüa oma korter maha ja doteerida saadud rahaga elamist soojal maal ei saa aga anda paljude Eesti piirkondade elanikele, kes saaks oma 50–70 ruutmeetrise korteri eest 10 000 kuni 20 000 eurot. Niisugused on kinnisvara hinnad Lõuna- ja Kirde-Eestis ning mujalgi maapiirkondades.
Väärtuslik tuluallikas on suhteliselt heas kohas maja või korter, mida müüja ise elamiseks ei vaja — näiteks on see pärast vanemate või ühe vanema lahkumist tühjaks jäänud. Kui müüa suhteliselt uus korter Tallinnas, Harjumaal, Tartus või Pärnus ja jätta endalegi Eestis elamiseks mingi eluase, siis võib muretu talveelu soojal maal alata. Sageli ei jää talveks soojale maale minek aga mitte raha, vaid pigem julguse ja ettevõtlikkuse puudumise taha.
Näiteks Tenerife
Üksteist aastat Tenerifel elanud Olavi Antons nimetab Kanaari saartel talvitujaid põguspagulasteks. Ta ütleb, et Eesti pensionärid tulevad enamasti kuuks kuni kolmeks, aga on ka neid, kes elavad talve eest varjul kuus kuud. Korteri üürihindade loogika on selline, et pikaajaliseks rendiks loetakse perioodi alates kuuest kuust. “Pikaajaline rent on loomulikult oluliselt soodsam — julgen pakkuda, et vähemasti poole soodsam. Sellepärast inimesed koopereeruvad enne siia sõitmist ja lepivad juba Eestis kokku, et näiteks Malle on oktoobrist jaanuarini ja Milvi jaanuarist aprillini.”
Kui soovida üürida kahele inimesele pooleks aastaks korterit, siis Tenerife malli järgi on see ühe magamistoaga apartment. Hind oleneb peamiselt asukohast — mida lähemal ookeanile ja turismispiirkonnale, seda kallimaks elamine muutub.
“Kõige kallimad on korterid Costa Adejes ehk peamises turismipiirkonnas Tenerife lõunarannikul, kus korter alla 600 euro kuus naljalt ei maksa ja seda loetakse juba soodsalt saaduks. Pigem tuleks arvestada 100 või 200 eurot suurema summaga. Mööda rannikut lääne või ida suunas liikudes võib leida ka soodsama elamise. Viimastel aastatel on paljud Eestist pärit talvitujad valinud just Costa del Silencio või Las Galletase, mis jäävad Costa Adejest kümneminutilise auto- või pooletunnise bussisõidu kaugusele, aga hinnatase on soodsam. Veel soodsam on elada saare põhjakaldal, kust leiab kortereid ka näiteks 400 euro eest kuus. Arvestama peab sellega, et reeglina nõuavad korteriomanikud vähemalt ühe kuu üürisumma ulatuses tagatisraha.”
Toit on odavam kui Eestis
Olavi soovitab Tenerifel korterit otsida kindlasti maakleri kaudu, mis välistab tõrked asjaajamises, aga lisab tehingule maakleritasu. Ja loomulikult kehtib reegel, et mida lähemale turistilõksule, seda rohekm küsivad maaklerid raha, seda kuni ühe kuu üürisummani. Kohalikes büroodes, kus Olavi sõnul pahatihti muud keelt peale hispaania keele ei räägita, on valdavalt kindel lepingutasu ja see on 100 kuni 200 eurot. Viimastel aastatel on aga elekter Tenerifel mitu korda kallimaks läinud ja võib ette tulla, et elektri ja vee eest küsib korteriomanik täiendavat tasu vastavalt näitudele. Levinud on ka sellised kokkulepped, et üürnik maksab kinni selle, mis ületab mingi kokkulepitud summa — näiteks kui vee- ja elektriarve on üle 100 euro, sest mõni käib näiteks iga päev vannis.
“Toit on Tenerifel odavam kui Eestis, iseäranis siis, kui juba tead, kus šopata. Rusikareegel on, et mida väiksem pood, seda kallim — hotellialune n-ö supermarket võib küsida ühe banaani eest sama palju kui päris supermarketite kett Mercadona terve kilo eest. Erandiks on siin fruteria’d ehk puu- ja juurviljapoed, kus hinnad on vaatamata poodide kitsastele oludele üldjuhul mõistlikud. Kes on kokkuhoiu peal väljas ja kokkab ise, saab kindlasti hakkama paari euroga päevas. Õlle- ja veinihindadest või tegelikult kogu alkoholist ma üldse ei räägiks, sest need on ikka kordades odavamad kui Eestis ja isegi Lätis.”
Ka kütus on Tenerifel palju odavam kui Eestis — euro liiter. Auto rentimine on samuti odav — kolmeks päevaks u 50 eurot. Kui kulu jagada autotäie inimeste peale, siis on mõistlik ka sel moel saart avastada.
Kohaliku bussifirma TITSA piletid maksavad mõne euro ringis, aga kui on plaanis palju mööda saart ringi sõita, siis tasub soetada kaks eurot maksev plastist kaart, kuhu saab peale laadida kuni 100 eurot ning pikemaid otsi kui 20 km sõites saab piletihinnast ka 10 protsenti alla.
Internetiga ei ole lihtne
“Eestist tulnu jaoks on Tenerifel ehmatavalt kallis ja raskesti kättesaadav internet. Püsiühenduse lepingut on võõramaalasel üsna võimatu teha, sest esiteks pole tal kohalikku isikukoodi ega pangakontot ja teiseks maksab see vähemasti poolesaja euro ümber kuus. Mina maksan näiteks kodus 61 ja kontoris 48 eurot.”
Olavi selgitab, et omanik pole tavaliselt nõus ise internetiühendust sisse panema ja seetõttu elavadki välismaalased ilma püsiühenduseta. Ehk püüavad hakakma saada selle internetiga, mis telefoni kaudu tuleb. “Seoses rändlustasude ohjamisega on minul näiteks telefonis kogu Euroopa Liidu territooriumil 7 GB andmesidet 13 euro eest. Telekat üle neti muidugi iga päev ei vaata, aga saab hakkama. Kohapeal on võimalik osta ka ettemaksuga Pay&Go kaarte, aga olen kuulnud palju nurinat, et nendelt kaob netimaht kahtlaselt kiiresti.”
Gran Canaria — väga erinevad hinnad
Kaheksandat aastat Gran Canarial elav Tiina Ross ütleb, et just nüüd algab saarel skandinaavlaste hooaeg, sest põhjamaalased saabuvad soojale saarele talve veetma. Praegu on saarel n-ö Eesti suvi, 25 kraadi sooja. Tiina ütleb oma kogemuse põhjal, et ka sama saare piires võivad elamiskulud olla väga erinevad. Oluliselt kallim on elada turismipiirkonnas, eriti Gran Canaria ja Tenerife lõunaosas. Loomulikult on väga kallis hotellis elamine. Kui üürida pikaks ajaks korter, siis on hoopis teised hinnad. Selleks, et pikem üürileping teha, peab siiski ette näitama sissetuleku ja allas siis saab lepingu sõlmida. Soodne on üürida suurem korter ja kulud mitme peale ära jagada. Näiteks salongi ja kolme magamistoaga ning kahe WC ja vannitoaga korteri hind võib olla 500–800 eurot kuus. Hind oleneb paljudest teguritest: kas avaneb mingi hinnaline vaade, kui kaugel on bussipeatus või rand, kas elamine asub linnas või külas?
“Meie saarel on soodne elada ka pealinnas Las Palmas de Gran Canaria, kuna Eesti talve ajal on see päikesevaesem ja vihmasem ning seetõttu odavam, sest turistid sinna väga ei trügi. Ma tean eestlastest abielupaari, kes on juba 20 aastat Las Palmases elanud. Eesti mõistes on seal ju ikkagi kogu aeg suvi.” Ta lisab, et kliimamuutused annavad tunda ka Gran Canarial. Viimastel aastatel on sagenenud liivatormid.
1000 euroga kuus saab hakkama
Tiina selgitab, et nii nagu eluaseme hind, võib ka toidu hind suuresti erineda. Kuigi saar pole suur, on turismipiirkonnas toit oluliselt kallim. “Meie saare üks kallimaid kohti on edelarannikul asuv vana kaluriküla Arguineguín, kus elab päris palju norralasi, kes on hinnad üles viinud.”
Tiina ise elab tänu saarel saadud kogemustele oluliselt väiksemate kuludega kui seitse aastat tagasi.
Toitu on soodne osta turgudelt või juurikapoodidest. Erinevates piirkondades üle saare on turupäevad ja sealt on väga soodne toitu osta. Väljas söömas käimine on muidugi kallim. Korraliku toidu saab kuue euroga, aga kodus teha on ikka palju odavam. Samas maksab tass kohvi mittesuvitusrajoonis ainult üks euro. Nii et kui potentsiaalne kliimapagulane on juba elamise saanud, siis söögikulu pärast ei pea muretsema rohkem kui Eestis. Toit on kohe kindlasti odavam kui Eestis, kui sa ei osta seda kallist kohast, ja mõni vein on odvam kui pudelivesi. Kütus, alkohol ja tubakas on palju odavamad kui Eestis, kuigi need pole just väga pensionäride kaubad. Aga siiski — liiter bensiini maksab alla euro.
Mis summaga saaks Gran Canarial kuus hakkama? Tiina arvab, et 1000 euroga kuus elab enamikus maailma paikades ära. Hispaania miinimumpalk on 1000 euro ringis ja selle rahaga kasvatavad paljud lapsi, maksavad korteri- ja autoliisinguid. Paljud käivad tööl kuus päeva nädalas ja teenivad ikkagi napilt üle 1000 euro. “Mina pakun, et 500–600 euroga saab üks inimene siin hakkama, kui ettevaatlikult kulutada. Paljalt pensioniga seega ära ei ela, aga paljudel on sääste või kinnisvara, mida nad ei kasuta. Mina julgustaksin julgemalt ringi vaatama.”
Eesti pere pakub Kreekas majutust
Aldo Maksimov elab teist aastat oma perega Kreekas Sámose saarel ning on asutanud sinna puhke- ja loomemajad Eesti kirjanike, kunstnike ja teiste loomeinimeste talviseks soodsaks majutamiseks. Ametlik koostöö on tal kirjanike ja maalikunstnike liiduga. Praegu majandab Aldo nelja majaga, aga tuleval aastal juba kuue või seitsmega. Suvel käib tema juures ka tavaturiste.
Sámos asub Egeuse meres Kreeka idapiiril. Põhja jäävad Chios ja Lesbos, kõrvale Ikaria ja Fourni ning lõuna poole Pátmos, Agathonisi, Lipsi, Kos, Leros, Rhodos ja teised ilusad saared.
Aldo ütleb, et korteri või väiksema maja üür on seal 180 eurot. “Mu ema üürib siin kena sooja kahetoalist korterit kolme korteriga majas 150 euroga.”
Aldo loetleb veel, et elekter maksab talvel 80, suvel 15 eurot ehk keskmiselt 40 eurot. Puid võib ka osta, selleks kulub 250 eurot talve peale. Internet maksab 22 eurot kuus. Elisa pakett, mis näitab üle interneti 22 kanalit, maksab 14 eurot. See teeks aasta peale jagatuna püsikuludeks ligikaudu 330 eurot kuus. Lisaks siis raha, mis kulub söögi peale. Seega on Eesti pensioniga üksi hakkama saada keeruline, aga kui püsikulud kahe peale jagada, tuleb toime. Aldo ütleb, et vanematel inimestel on lihtsam, kui keegi aitab neil asju ajada.
Hooldekodude asukad on soodsam Kreekasse kolida
Veel lisab Aldo, et võttes arvesse Eesti kiiresti arenevat hooldekoduäri, oleks majanduslikult soodsam Eesti hooldekodude asukad Kreekasse kolida. “Hind on üheses toas 1000–1400 asemel 600–700, ilm on mõnus ja vein odav. Ma ei saa sel teemal rahulikult rääkida, sest see ajab närvi. Mu isa elab Tallinnas hooldekodus, kus uuest aastast ähvardatakse hinda 260 euro võrra tõsta — 1390 asemel 1650. Mu hollandlasest sõbra ema elab poole odavamalt siinses hooldekodus ja õppis 90-aastaselt poole aastaga hädapärase kreeka keele ära.”
Kreeka on pindalalt suur ja eri paigus on erinevad hinnad. Aldo paneb Sámose hinnaskaala poolest samasse klassi Dodekaneeside (Rhodos, Leros, Kalymnos, Kos, Kárpathos, Pátmos) ning Sporaadide saartega (Skopelos). Enamik Küklaadide saari on kallimad, aga Sýrosel on elu üsna odav. Kreeta on teistsugune kui nimetatud saared, sest seal elab palju venelasi ja bulgaarlasi.
“Kindlasti on Eesti hinnatase võrreldav Peloponnesose ja Mandri-Kreeka hinnatasemega üldisemalt. Isegi Ateenaga, kuigi pealinnas on vist igasugu liitumised kallimad. Ka bürokraatia ja asjaajamine on väikeses kohas lihtsam.”
Aldo küsib oma puhkemajades talvisel ajal 300–330 eurot kuus, millele lisandub 40 eurot kütte eest.
“Aga ma vastutan ja hoolitsen ka kõige eest. Katusest kuni interneti, munade ja kvaliteetse oliiviõlini. Ma arvan, et ei ole liiga kallis. Kui ma aga peaks Eesti headele pensionäridele tegema kalkulatsiooni, siis ma ütleks jämedalt, et 1000 eurot läheb kuus, siis saab muretult elada.”
Ateenas ei ole kallis elada
Poolteist aastat tagasi Kreeka pealinna Ateenasse elama läinud Herdis Ojasu ütleb, et Kreeka on suur ja hinnad on piirkonniti väga erinevad. Eestlastele lohutuseks ütleb ta, et noored Kreeka tööinimesed saavad kuus kätte sageli üksnes 650 eurot ja peavad kuidagi hakkama saama. Kriisi tõttu on noored ka vanemate kortereid maha müünud ning vanemaid endi juurde elama võtnud. Paljud eakamad inimesed on kolinud Bulgaariasse, kus elu on odavam.
Herdis arvab, et Eesti pensioniga saab ära elada isegi Ateenas, kui majapidamiskulud mitme peale ära jagatakse. Korteri saaks üürida 300 euroga koos kommunaalkuludega. Üürihinnad Ateenas on madalad, sest pakkumine on väga suur. Arvestades seda, et tegemist on ikkagi metropoliga, saab ka korteri osta väga soodsalt — kesklinna kahetoaline renoveerimata korter maksab kõigest 30 000 eurot. See on kolm-neli korda odavam kui Tallinnas.
“Toit, eriti värske ja kohalik toit, on meeletult odav. Turul käies kulub ühe inimese nädala toidule — kartul, tomat, kurk, viinamarjad, apelsinid, maitseroheline, oliivid jne — umbes seitse eurot. Muu toit on Eestiga samas hinnaklassis. Ateena lihtsamates toidukohtades ja äärelinna kohvikutes saab korralikult süüa kolme kuni viie euro eest.”
Herdis lisab, et Eestist oluliselt kallimad on Kreekas elekter ja internet. Elektrit kulub suvel elamise jahutamisele ja talveperioodil kütmisele, sest enamikus majapidamistes keskkütet pole. Ateenas tuleb loomulikult ka ühistranspordi eest maksta ja pensionärisoodustus teiste riikide kodanikele ei kehti. Ta hoiatab ka, et talveperioodil võib vahel plusskraadide juures ikka vastikult külm olla, aga eestlased peaks külmaga harjunud olema.
Lugu ilmus Maalehe eris Eakate Festival oktoobris 2019.
