Kosovo: mida vaadata Euroopa uusimas riigis?

 (4)
Kosovo: mida vaadata Euroopa uusimas riigis?
Ottomani-aegne kaarsild üle Bistrica jõe.FOTO: Visar Kryeziu / AP

Sisemaine Balkani riik Kosovo pole just tavaline puhkusesihtkoht - kuid see olukord võib peagi muutuda, kirjutab Tom Rowley.

Šari eelmäestikus asuv Kosovo küla Runjevo on nii unine ja rahulik, et meie auto saabumine väärib publiku tähelepanu. Külamehed lasevad oma tööriistad käest ja lapsed lõpetavad kohaliku kooli ees mängud, kui meie madalapõhjaline masin vaevaliselt mööda kehva tänavasillutist edasi ronib. Lõpuks jõume Hangjiki, kivimajja, mis vaatab kõrgelt üle mäekuru. Sel aastal otsustas briti abielupaar koos oma kosovo naabritega selle maja hoolikalt restaureerida traditsioonilises albaania stiilis. Nad avasid majutusasutuse, kust ei puudu ka pruudi kaasavarakirst ja lapsehäll, mis jäid majja seal elanud eelmisest perest.

14 aastat tagasi oli Hangjik üks sadadest Kosovo Vabastusarmee peidukohtadest ajal, kui käis verine sõda albaanlaste ja serblaste vahel. Kunagine sõjakonfliktidega tuntuks saanud maa aga proovib nüüd saada hinnatud turismisihtkohaks.

"Kui ma käin Suurbritannias, siis inimesed ütlevad endiselt, et küll ma olen ikka julge ja küsivad, kas ei karda sellises kohas elada," räägib Mary Packer, kes on Kosovos taastanud kivimaja koos oma abikaasa Alaniga ja sõpradega külast - Nazmi ja Kadrije Berishaga. "On aeg see vana ettekujutus Kosovost kõrvale heita ja rääkida teistsugust lugu. Rääkida kultuuriväärtustest ja külalislahkusest, mis on kohalike jaoks täiesti iseenesestmõistetav."

Sisemaal asuv Kosovo pole just tihti valitud puhkusesihtkohaks, kuid viis aastat peale seda, kui endine Serbia osa deklareeris iseseisvuse, on lääne turistid hakanud vaikselt saabuma.

Praeguseks on küll turistide arv küll sadades, mitte tuhandetes, kuid esimesed saabujad saavad rahus imetleda kauneid maastikke, Ottomani impeeriumi ajast säilinud arhitektuuri või võtta ette ka pikemaid ekskursioone, mis viivad naabrite - makedoonlaste ja montenegrolaste juurde.

Mitrovica linnast põhja poole jääval alad, mis on kohe Serbia külje all ning on siiani veel vaidlusalused, kuid piirkonnas valitseb siiski rahu. Turistide jaoks peaks olema sealne piirkond üsna probleemivaba. Samuti on Kosovos hinnad odavad isegi Balkani mõistes - klaas veini või pudel õlut maksab söögikohas vaid 1,75 eurot ja lõunasööki, mis maksab üle kuue euro, peetakse juba kalliks. Samas võib juhtuda, et kosovolaste külalislahkus on nii suur, et maksmisest ei tahetagi midagi kuulda.

Oleme siiski juba söönud, kui Hangjiki jõuame, kuid meid keelitatakse ikkagi maitsma Kadrije kodusvamistatud kohalikku hõrgutist “kolm piima” - kerget õhulist kooki, mis on tehtud kondespiimast, aurutatud piimast ja vahukoorest. “Kosovos pole kunagi nii, et tuled ja saad vaid tassikese teed,” selgitab Mary.

Alan, kes töötab kohalikus omavalitsuses, jättis nende pere Põhja-Yorkshire´i kodu aastal 2000, vaid aasta pärast sõja lõppu, et aidata kohalikke ehitustöödel, kuid otsustas üsna kiiresti, et jääbki siia.

Mary, kes on ametilt günekoloog, otsustas abikaasaga kaasa tulla. "Siin on lihtsalt nii ilus," põhjendab ta otsust, "me pildistame neid mägesid iga päev. Need on iga päev erinevad. Ja õhtuti tähistavad kohalikud pulmasid või muid tähtpäevi, laulavad ja mängivad tamburiine."

Esimesed külastajad saabusid nende majutuskohta märtsis ja sellest ajast on olnud täismaja - kõik nädalavahetused on olnud broneeritud.

Sõidame Hangjikist edasi mööda käänulist mägiteed, mis kulgeb 1500 meetri kõrgusel oru kohal. Poole tunni jooksul ei kohta me ühtki vastutulevat autot, kuid iga käänak pakub aina uusi hingematvaid vaateid orgudesse, metsastele nõlvadele ja lumistele mäetippudele.

Õhtupalve Prizreni mošees. FOTO: Hazir Reka / REUTERS

Kaks tundi hiljem jõuame Prizrenisse, 165 tuhande elanikuga linna tänavasaginasse, seal on kitsad munakiviteed ja Ottomani ajast hästi säilinud vanalinn. Ottoman okupeeris seda maad kuni 1912. aastani. Linn pääses sõjaaegsest pommitamisest ja 16. sajandist pärit kivist kaarsild on siiani alles üle kiirevoolulise Bistrica jõe. Jõest lõunasse jäävad mitmed huvitavad mošeed, sealhulgas Sinan Pasha, mis ehitati 1625. aastal ja mille peamine vaatamisväärsus on seinamaalingud. Kohe mošee vastas asub väike 14. sajandist pärit punastest tellistest Püha Pühapäeva kirik, mis on mõlemalt küljelt tihedalt ääristatud kahekordsete väikeste majakestega. Kirikut majandab kohalik pere, kes räägib ka natuke inglise keelt. Nad näitavad meile rõõmuga peopesasuurust Kristuse ikooni kirikus.

Kosovo kristlik pärand ulatub ka Prizrenist kaugemale. Üle Kosovo leidub mitukümmend Serbia õigeusukloostrit, sealhulgas 14. sajandist pärit romaani stiilis kirik Decanis, vaid pooleteise tunni autosõidu kaugusel Prizrenist üsna Montenegro piiri lähedal.

Isa Sava Janjic, kes on siin munk olnud juba 1992. aastast, lausa nõuab külalistelt, et ta saaks neile ümbrust ja kirikut näidata. Klooster pakub Kosovole tüüpilist ida ja lääne segu: gooti elementidega välisilmet ja bütsantslikke freskosid seespool.

"Siin on käinud katkematu kloostrielu juba 700 aastat järjest," räägib Isa Janjic, kui pakub meile rõdul kodusvalmistatud brändit - rakiat. "Kuid muidugi on olnud selle aja jooksul nii paremaid kui halvemaid aegu."

Janjic kogus rahvusvahelist kuulsust, kui andis sõja ajal varjualust sadadele seblastele ja albaanlastele. Neli aastat hiljem lasid aga albaanlased, kes pidasid kloostrit serblaste kultuurilise ülemvõimu sümboliks, kloostri pihta granaadiheitjatest. Klooster siiski pääses ja mungad jätkavad igal neljapäeva õhtul 14. sajandist pärit sarkofaagi avamisega, et näidata siis kuningas Stepan Uros III reliikviat ka külalistele.

Üsna vähe on selliseid vanu traditsioone säilinud ka pealinnas Pristinas, kus suur osa Ottomani aja arhitektuurist hävitati Jugoslaavia valitsuse poolt, et teha ruumi nõukogude kolearhitektuurile.

Pristinas on päeval üsna vähe vaadata ja teha, kuid õhtul algab kohalike noorte ööelu veini- ja džässibaarides, mis ääristavad peatänavat Rexhep Rucit.

Siiski on jälgi sõjast raske mitte märgata. Tänavad on nimetatud Tony Blairi ja Bill Clintoni järgi, et tunnustada NATO sõjalisi aktsioone sõja lõpetamiseks Kosovos.

Kosovo on küll endiselt tuntud oma rahutu mineviku kaudu, kuid selles riigis saab juba ka täiesti rahulikult puhata.

Tagasi Hangjiki jõudes küsin ma Kadrije Berishalt, kas ta muretseb selle pärast, et turistide saabumine võiks hakata tulevikus Runjevo vaikust ja rahu rikkuma. Ta vastab üsna ühemõtteliselt: “Selline muutus on väga oodatud. Kohalikud naised isegi ütlevad mu mehele, et sina tõid Kadrije siia külla, tema toogu teised järgi.”

Kus peatuda

Hangjik on kivist külalistemaja mägedes Kacaniki lähedal Lõuna-Kosovos. Öömaja kahele saab alates 35 eurost (koos alla 16-aastaste lastega, hangjik.com, tel 00 377 44127817).

Swiss Diamond on Pristina kõige nooblim hotell kireva sisekujundusega, kuid avarate numbritubadega ja luksusliku marmor-spaaga. Selle hotelli kaheinimesetoad algavad 165st eurost (sdhprishtina.com, tel 00 381 38220000).

Ekskursioonid

Kloostriekskursioonid, Ottomani-aegsed linnad ja lahingupaigad.

New York Timesi endine Balkani korrespondent Nicholas Woodkorraldab reise vaatamisväärsuste juurde koos lonegutega poliitilisest olukorrast. tema järgmine ekskursioon toimub 15.-22. märtsil 2014 ja maksab 3000 eurot (Politicaltours.com).

Vaata lisaks

Ametlikku turismi-info lehekülge veel pole, kuid Beinkosovo.com pakub kasulikku reisiinfot.