Koroonakriisi ajajoon Hispaanias vahetusüliõpilase silmade läbi

Vaata ka galeriid!
Tee koju. Malaga bussijaam
Tee koju. Malaga bussijaamFoto: Anastasija Rammul

Minu välissemester algas jaanuari lõpus, kui koroonaviiruse oht tundus veel kauge ja võõras ning uudised sellest väljamõeldised. Esialgse plaani järgi pidin välisülikoolis õppima neli kuud, kuid tahtsin ka suvepraktikat Hispaanias teha, nii et Eestisse oleksin tagasi tulnud alles augusti lõpus. Kahjuks ei olnud mu plaanidele osaks antud teostuda ning 25. märtsil jõudsin tagasi koju, kus sooja ilma ja vahvate fiesta'de asemel ootas mind 14-päevane karantiin. Siinkohal panen kirja ajajoone enda Erasmus+ kogemusest.

Ma olin alati tahtnud Erasmuse õpirändega Lõuna-Euroopasse minna, sest mulle on pakkunud huvi sealne kultuur ning loomulikult meeldib ka vahemereline kliima. Kuna viimase paari aasta jooksul olen aktiivselt õppinud hispaania keelt, siis tundus just Hispaania suurepärane koht välisvahetuseks, sest saan seal ka keelt praktiseerida. Seega, ülikoolide nimekirjast valisin välja Jaéni Ülikooli (hisp Universidad de Jaén) Lõuna-Hispaanias Andaluusias, kus jätkasin oma majandusõpinguid.

Esimeseks väljakutseks Hispaanias oli uue kodu otsimine. Kahjuks olid ülikooli ühiselamud kõik täis, kuid korteri peavad tudengid iseseisvalt leidma. Mul vedas ja leidsin sobiva variandi kesklinna lähedal üsna kiiresti. Nädal aega elasin oma uues kodus üksinda, hiljem kolisid sisse korterikaaslased: tüdrukud Malaisiast, Serbiast ja Bosniast. Nendega saime hiljem tõelisteks sõpradeks.

Seotud lood:

Ajajoon koronakriisi arengust Hispaanias

Veebruari algus

Õppetöö ülikoolis oli täies hoos, Erasmus ja kõik sellega seotud tegevused loomulikult ka. Iga päev toimus erinevaid üritusi välistudengitele — Hispaanias toimusid fiesta'd sõna otseses mõttes esmaspäevast pühapäevani. Nädalavahetustel korraldati tudengisõbraliku hinnaga reise naaberlinnadesse, nagu näiteks Seville, Córdoba või Granada. Lühidalt öeldes, kõik nautisid oma kauaoodatud Erasmuse kogemust ja ei muretsenud millegi üle. Just reisidel ja pidudel tutvusid inimesed omavahel enim: leiti endale sõpru ning uuriti rohkem kohaliku kultuuri kohta.

Minule jäi kõige rohkem meelde esimene välistudengitele korraldatud reis, mis toimus Córdobasse. Buss oli rahvast täis, aga tegu ei olnud võõraste tüütute turistidega, vaid kõik olid justkui omavahel sõbrad. Mõnda olin koolis näinud, teisega käisin samal hispaania keele kursusel, üks tüdruk elas kõrvalmajas, järgmised olid aga mu korterikaaslase semud — nii tekkiski võrgustik. Inimesed igalt poolt maailmast suhtlesid omavahel, nautisid uut kultuuri ning hakkasid juba järgmiseks reisiks plaane tegema, et saaks kindlasti koos minna, sest nii on palju põnevam.

Córdobas tutvusime aga esimest korda hispaania kultuuriga. Külastasime vana linna varemeid, lossimuuseumi koos kuningliku iluaiaga, kõik soovijad võisid ka mošees käia. Põnevust lisas tõik, et mošees on tegelikult tegutsev katoliku kiriku, sest aegu tagasi valitsesid Hispaanias araablased, kuid nüüd saavad pühakojas palvetada ainult kristlased. Pärast ekskursiooni saime veidi vaba aega, et saaks ka iseseisvalt linna uudistada. Kasutasime võimalust suveniiride ostmiseks ning kohalike maiustuste proovimiseks. Valisime klassikalise magustoidu — churros kuuma śokolaadiga, mis maitseb nagu sõõrik, aga on krõbedam.

Võrreldes Jáeniga on Córdoba üsna populaarne sihtkoht turistide seas, seega hinnad on seal veidi kõrgemad, aga tänavad on näiteks puhtamad ning ümbruskond ilusam. Peale selle, kuna turiste on palju, saab kesklinnas hispaanlastega vabalt ka inglise keeles suhelda.

Veebruari viimane nädal

Itaaliast hakkasid saabuma esimesed ärevad uudised, uusi koroonaviiruse juhtumeid registreeriti iga päevaga aina rohkem. Põhja-Itaalia ülikoolid pandi kinni ning esimesed välistudengid otsustasid minna kodumaale. Tartu Ülikool saatis samuti kõigile oma tudengitele, kes parasjagu välismaal õppisid, kirja.

27.02 — Sain esimese kirja Tartu Ülikoolilt, mis rääkis sellest, et ma võin soovi korral tagasi koju naasta. Hispaanias oli olukord veel üsna rahulik, ma ei tundnud mingit ohtu ning otsustasin välismaale jääda, kuna plaane oli veel palju, siis soovisin välissemestri lõpuni ära teha.

Vaatamata sellele, et tol ajal tegutses juba terve Euroopa viirusepuhangu peatamiseks või vähemalt aeglustamiseks, siis toimus veebruari lõpus Cádizi linnas iga-aastane suur karneval. Üritusele olid oodatud tuhandeid külalisi, nii kohalikke kui ka välismaalaseid. Pärast pikka arutelu ülikoolis selle üle, kas tasub festivalile minna või mitte, otsustas suur osa õppureid ikkagi minna. Ära ütlesid enamasti tudengid Aasia riikidest, ilmselt nende jaoks oli viiruseoht tol ajal palju selgem.

Kokku väljus ürituse päeval Jaénist neli bussi välistudengitega (tavaliselt reiside jaoks oli ainult üks buss), seega peaaegu 200 välistudengit soovisid karnevalist osa võtta. Kuigi siis räägiti meile veel sellest, et koroonaviirus on sama, mis tavaline gripp, olid paljudel juba desinfitseerimisvahendid kaasas. Üldiselt läks karneval hästi ning külastajaid jagus, kuid ilmselgelt oli distantsi sellisel üritusel võimatu hoida.

Pandeemia esimene nädal

Edasi hakkasid sündmused arenema ülikiiresti.

9.03 (esmaspäev) — Koroonaviiruse tõttu pandi terve Itaalia lukku.

10.03 (teisipäev) — Selleks ajaks rääkisid juba kõik igal pool, et olukord on tõsiseks muutunud, kuid jätkuvalt üritati siiski rahu säilitada. Jätkusid nii õppetöö ülikoolis kui ka peod linnas, aga ka tudengid üritasid võimalusel ikkagi distantsi hoida. Seega muutus ürituste külastamine üha kahtlasemaks või isegi ohtlikuks tegevuseks.

11.03 (kolmapäev) — Nii välisülikooli kui ka ESN (Erasmus Student Network) poolt tulid sõnumid, et kõik kohalikud ja riiklikud sündmused ning reisid jäävad ära. Näiteks jäi ära iga-aastane rahvusvaheline festival Falles Valencias, mis kuulub UNESCO vaimsesse kultuuripärandisse. Mina sain ka järjekordse meili Tartu Ülikoolilt, mis rääkis võimalusest katkestada oma välissemester. Katkestades ei oleks ma aga saanud jätkata semestrit koduülikoolis, sest see oli alanud ammu, kuid ma oleksin võinud võtta akadeemilise puhkuse. Seetõttu otsustasin ma Hispaaniasse jääda.

Maailma Terviseorganisatsioon liigitas koroonaviiruse haiguspuhangu pandeemiaks.

12.03 (neljapäev) — Olukord Hispaanias läks hullemaks. Iga päevaga lisandus üle tuhande uue juhtumi. Meile tundus, et riik peab vastu võtma tõhusamad meetmed. Kui päeval käisid veel kõik tudengid ülikoolis, siis sel hilisõhtul andis Andaluusia regiooni juhatus teada, et kõik Andaluusia õppeasutused pannakse kinni.

Samuti tühistati kõik plaanitud üritused, kuid samal ajal korraldasid mõned tudengid siiski kodudes pidusid, et vaba aega kuidagi sisustada. Olukord riigis oli üsna ebaselge, seega mina üritasin kõigepealt keskenduda olukorra väljaselgitamisele, mitte pidudel käimisele.

13.03 (reede) — Väike paanika — nagu ka Eestis, osteti Hispaanias poeriiulid tühjaks. Mõned välistudengid Aasiast ja Ameerikast lahkuvad riigist. Peaminister Pedro Sanchez kuulutas välja eriolukorra alates esmaspäevast, 16. märtsist.

14.03 (laupäev) — Paanika süvenes — riigipiirid pandi kinni ning välistudengid hakkasid massiliselt Hispaaniast lahkuma. Mina sain teada, et ka mõned minu uued sõbrad peavad viivitamatult tagasi koju minema. Ka ma ise olin selleks ajaks ehmunud ning ei mõistnud, mis toimub. Võtsin samuti vastu otsuse koju tulla.

Samal ajal pani valitsus kogu riigi karantiini ning kellelgi ei olnud lubatud mõjuva põhjuseta kodust lahkuda.

Pühapäeva hommikuks sain lennu Malagast Tallinnasse, kahe vahepeatusega hind 700 eurot. Karantiini ja ühistranspordi piirangute tõttu ei jõudnud ma aga õigeks ajaks Malagasse. Järgmise nädala lennud olid peaasjalikult tühistatud. Olin sunnitud veel mõneks ajaks Hispaaniasse jääma.

15.03 (pühapäev) — Kõik püsisid kodus. Kui kedagi oli ka väljas näha, kas või jalutamas või sportimas, siis suunati ta koju tagasi ning halvemal juhul karistati ka trahviga. Üldiselt olukord stabiliseerus.

Mida edasi teha?

Terve järgneva nädala jooksul kaalusin igapäevaselt erinevaid variante, et otsustada, kas jääda välismaale või tulla tagasi koju. Kõik mu korterikaaslased viibisid samuti veel Hispaanias, lootuses, et mõne nädala pärast läheb olukord paremaks ja me saame kõik rahulikult oma Erasmust jätkata.

E-õpe ei olnud veel alanud, kuna ülikool ei olnud selliseks olukorraks valmis ja vajas rohkem aega asjade korraldamiseks. Samal ajal püsisid tudengid kodus, kuid suhtlesime omavahel aktiivselt sotsiaalmeedias, arvates, et karantiin ei kesta rohkem kui kaks nädalat ning varsti saab juba tagasi kooli minna.

Minul oli siiski päris raske uue reaalsusega harjuda ning esimesed paar päeva ei lahkunudki ma eriti oma toast. Kogu aeg kontrollisin netist, mis olukord on maailmas seoses koroonaviirusega ja see muutis tuju veel halvemaks. Aitasid ainult head filmid, magustoit ning korterikaaslase toetus. Hirmus oli oma mõtetega üksi jääda, tundsin vajadust kellegagi rääkida ja oma mõtteid jagada.

Nädala lõpus tundus korraks, et olukord hakkab vaikselt taanduma, nii et me otsustasime välismaale jääda. Järgmisel päeval sain aga teada, et varsti toimub võib-olla mõneks ajaks viimane lend koju. Hind oli üsna adekvaatne — 325 eurot, aga broneerida oli vaja kohe, kuna risk, et piletid saavad kiiresti otsa, oli suur. Tegime järjekordse koosoleku korterikaaslastega ning otsustasime, et nüüd on ikkagi aeg koju minema. Järgmisel hommikul oli kolmel meist, sh ka minul, piletid koju ostetud.

Mina jõudsin koju 25. märtsil airBalticu erilennuga Malagast Riiga.

Kuigi see ei olnud sugugi kohustuslik, olen kindel, et tegin õige valiku koju naasta ja ei kahetse seni oma otsust.

Vaatamata sellele, et minu Erasmus oli päris lühike, tutvusin ma toredate inimestega, keda mul on juba lähitulevikus plaanis nende koduriikides külastada. Sain iseseisva elu kogemuse välismaal, olen nüüd palju julgem, kohusetundlikum ja ei karda enam kaasnevaid raskusi. Nägin palju uut ja ilusat ning sain võimaluse praktiseerida võõrkeeli.

Arusaadav, et see ei olnud ajaloo parim vahetussemester, kuid see oli vapustav kogemus, mida ma sooviksin tulevikus kindlasti korrata.

Vaata galeriid: