Konservatiivist poliitiku abikaasa reisiseiklused | Ma pean oma mehe soove täitma, ka voodis. Kes ütleb, et ma teen midagi pereväärtustele vastuseisvat?

 (80)
Konservatiivist poliitiku abikaasa reisiseiklused | Ma pean oma mehe soove täitma, ka voodis. Kes ütleb, et ma teen midagi pereväärtustele vastuseisvat?
Pilt on illustreerivJan Zhukov / Unsplash

Mu mees on tuntud poliitik, keda teatakse eelkõige konservatiivina. Ütleks isegi, et võitleva konservatiivina. Lisaks pereväärtuste eest kompromissitult seisjana, Eestis haruldase igapühapäevase kirikuskäijana, paljulapselise isana. Kel, tõsi küll, on järeltulijaid tervelt kolmest abielust.

Mina tutvusin Arnoga, nimi on siinkohal loomulikult muudetud, tema ja nüüd ka minu partei suvepäevadel looduskaunis kohas, suve viimasel kolmandikul, imelisel päikeselisel nädalavahetusel.

Ta “pani mulle silma peale” juba siis, kui ma minu jaoks innovatiivsete ideede poolest särava parteiga vastliitununa, puhkekompleksi, kus suvepäevad toimusid, saabusin. Tarides kaasas ilmselgelt liiga suurt kohvrit, mille olin täis toppinud oma kõige kenamaid suveriideid. Ma olin aasta varem läinud lahku oma esimesest tõsisest elukaaslasest, nüüdseks selle suhte purunemisest lõplikult üle saanud, ja tundsin, et olen valmis oma elus millekski uueks. Puhtaks. Ilusaks. Tõeliseks!

Ma tahtsin kohata lõpuks ometi oma elu armastust, rajada temaga päris oma pere ja saada lapsi. Palju lapsi! Olin tutvunud oma partei põhimõtetega ning tahtsin ise elada vastavalt selle ideaalidele, luua tugeva perekonnaüksuse kui rahvuse algrakukese. Olin kuulanud konservatiivseid filosoofe ja psühholooge ning ühiskonnateadlasi netist ning nende ideedest võlutud. Olin kaks aastat varem lõpetanud ülikooli ning töötasin ühes oma eriala riigiasutuses juhiabina.

Seotud lood:

Karjääri suhtes olin küllaltki huvitu, olin nimelt veendunud, üha rohkem, et naise peamine missioon on siiski emadus ja oma mehe toetamine. Mitte igasuguse mehe, loomulikult — olin veendunud, et olen nõus pühenduma vaid tõeliselt silmapaistva abikaasa võitlusele ning olema tema tagalaks. Olin sel hetkel kohe 28 saamas.

Jah, see, et Arno juba esimesel suvepäevade õhtul mu toa uksele koputas — see oli üllatav. Isegi veidi pelutav. Aga ta rääkis, et oli näinud mind eelmisel ööl unes. Me seisime seal koos altari ees kohe kokkulaulatatava paarina. Ja kas ma olin kuulnud, et on olemas sellised asjad nagu prohvetlikud unenäod, mida Jumal ise saadab oma tallekestele? Sel öösel võitis ta vaim minu keha. Polnud ju mu uksele ilmunud mõni suvaline keskeakriis vaevlev päss, vaid Arno ise. Uues, tõusvas parteis ilma tegev poliitik, tõeline must hobune, kellelt oodati järgmistel valimistel väga palju. Kogenud, tark, läbinägev, meeletult laia silmaringiga mees.

Me jõudsime ilmsi altari ette vaid kuu aega hiljem. Aasta pärast olin meie poja ema. Me andsime meediale intervjuusid nii eraldi kui koos: rääkisime uudishimulike ajakirjanikele, veel uudishimulikuma rahva teenritele nii oma maja remondist ja sisustamisest, meie eelistatumatest ajaviidetest (Arno: jaht ja klassikalise muusika kontserdid, mina: aiandus ning muuseumikülastused) kui koduste õhtusöökide retseptidest (Arno: seapraad ahjukartulitega, mina: kanasalat, meie väike Arno juunior: makaronid hapukoorega). Väga palju saime rääkida pereväärtuste teemadel: et oleme mõlemad nii lahutuse kui abordi vastu, et usume, et ideaalis peaks naine minema süütuna mehele, et kogu perekond peaks pühapäeviti üheskoos kirikusse minema. Meist said korraga nii vihatud kui armastatud tegelased. Meist rääkisid nii noored püstijalakoomikud kui vana kooli estraaditähed, meist kirjutasid vihaseid kolumne nii kibestunud feministid kui muidu vasakliberaalid.

Olin seega saanud peaaegu ühekorraga emaks, abikaasaks, tuntud poliitiku kaasaks, avaliku elu tegelaseks ja seltskonnaaajakirjanduse lemmikuks. Ma presenteerisin isegi naisteżurnaalis oma garderoobi, Jackie O stiilis hästiistuvaid kostüüme ning kalleid brändikäekotte.

Lisaks meie kaunile renoveeritud maamajale ning meie veel kaunimale, enamiku jaoks lihtsalt kadestamisväärsele paarisuhtele.

Kui Arno juunior sai kolme ja pooleseks ning hakkas rohkem aega veetma hoidjaga, hakkasin mina Arnot tema välisreisidel saatma.

Arnol oli vaja kohtuda meie parteiga sarnast maailmavaadet ja sihte jagavate erakondade tipp-poliitikutega Ida-Euroopa riikidest.

Meie tee viis nüüd ikka kord kuus vähemalt nende riikide või muude maade suurlinnadesse, kus loomulikult peatusime heades hotellides ning sõitsime oma autojuhiga. Lisaks kallid ja kuulsad restoranid, mille väljavalimine oli minu töö, nagu ka muuseumidenimekirja koostamine. Peamise aja võtsid muidugi poliitkohtumised. Nendeks valmistusin põhjalikult: käisin Prantsusmaal ja Itaalias ostureisidel isikliku stilistiga, iga nädal juuksuris ja maniküüris, lisaks võtsin ühelt tuntud jumestajalt eraviisilise meigikursuse. Isegi etiketitunde võtsin…

Seda, et ühe suure Ida-Euroopa riigi juht on mu abikaasa oluline koostööpartner, teadsin ma muidugi. Seda, et isegi sõber, aimasin ka; juba enne meie esimest ühist reisi sellele maale. Seda, et nad on koos harjunud kohalikke prostituute tellima, ei osanud ma loomulikult kahtlustada. Veel vähem seda, et Arno eeldab, et ma osalen mulle seni täiesti võõra riigijuhi ning temaga grupiseksis! Arvan, et läksin näost valgeks, kui seal meie hotellitoas, kuhu riigijuht, keda siinkohal nimetan Aleksandriks, õhtust napsi võtma tuli, asjad ootamatu pöörde võtsid. “Aleksander” oli istunud meie hotellisviidi avaras elutoas mugavasse tugitooli ning valanud endale baarikapist burbooni viskit. Minule oli toateenindusest soovitud kokteil tellitud — eelistan nimelt segujooke veinile, õllele või kangemale. Arno oli läinud meie toa magamistuppa midagi kodusemat selga panema. Ta astus sealt meie vahele ihualasti! “Kadri, kas sa tahad ka end nii vabalt tunda?” Aleksander oli vaikides püsti tõusnud ja võttis endalt mõõdetud liigutustega ning mulle sügavalt silma vaadates riideid seljast. Ta pani need kuidagi kohatult pedantselt kokku ning asetas siis teisele toolile. Vaatasin Arnole otsa. Ta naeratas ning noogutas siis julgustavalt. “Ma… Ma käin kõigepealt duši all ära…” Lipsasin vannituppa ning vaatasin endale peeglist näkku. Ma olin nüüd mitte enam näost valge, vaid juba punane ning värisesin kergelt. Panin vee kraanist jooksma — üks asi, mida mu kadunud ema mulle juba noore tüdrukuna õpetas, oli see: kui käid teiste kõrvalruumis viibimise ajal tualetis, pane alati vesi jooksma! Istusin potile. Hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Tuletasin meelde, et mees on ühes õiges kristlikus perekonnas alati naisest ülem. Minu kohustus on tema kõrval kõigest läbi minna. Kõigist katsumustest, mis Jumal on otsustanud minu teele panna. Ja kes olen mina, kes otsustan, mis on õige ja mis vale? On mulle seda ülimat teadmist antud? Võtsin oma piduliku kleidi seljast, keerasin vee juba dušist jooksma ning võtsin otsuse, et juhtub, mis juhtub, ma ei mõista kellegi üle kohut. Pealegi — ma ei peta ju kedagi sellises olukorras, kui olen sunnitud oma mehe soove täitma! Aleksander on pealegi päris kena ja mehelik mees ning kahtlemata võluv ja jõuline isiksus.

Vannitoast kahe alasti mehe poole astudes tundsin end kerge, ihaldatu ja elujanulisena…

Esimesena suudlesin ikkagi oma abikaasat ning tundsin tema käsi üle mu keha libisemas. Kes ütleb, et ma teen praegu midagi pereväärtustele vastuseisvat?