Kiži saar
Legend räägib, et kui puuseppmeister Nestor Issanda Muutmise kiriku keset Onega järve asuval pisikesel Kiži saarel valmis sai, viskas ta oma kirve kõrge kaarega järve ja kõmistas: “Maailm ei ole iial varem näinud ja ei näe ka tulevikus enam midagi selletaolist!”

See juhtus 1714. aastal, Põhjasõja ajal. Kirik kerkis osana Kiži saarel asuvast vaimulikust pogost’ist – kaitserajatisega ümbritsetud hoonetest, mis on omased Põhja-Venemaa sellele nurgale.

Imakaunite hõbedaste haavapuust katuselaastudega katedraali kõrval kõgub teine, hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik. See on madalam ja väiksem, mõeldud kasutamiseks aasta kõige külmematel kuudel, kui suures katedraalis jumala teenimiselt mõtted järjekindlalt sooja saamisele liikusid.
Ehkki tegelikult on nii kiriku kui katedraali siseruumid karmi kliima tõttu väikesed ja madalad, et säilitada nii palju soojust kui vähegi võimalik.

Ehkki Issanda Muutmise kirik on üleni puidust, on see kaks korda nii kõrge kui Moskva visiitkaardiks olev Vassili Blažennõi kirik Punasel väljakul. See on kavandatud nii, et oleks juba kaugelt teiselt poolt järve näha.
Jumalaema Kaitsmise kiriku sibulkuplid paiknevad madalal katusel ja on katedraali suurele püramiidilaadsele kujule visuaalseks fooniks.

See tundub küll kaugel, kuid Rusline'i lend viib sinna peterburist kohale väga mugavalt ja soodsalt.

Nižni Novgorod, Venemaa suuruselt viies linn, asub kohas, kus Oka jõgi suubub Volga jõkke. 1221. aastal asutatud linn näib möletavat aastaid, kui oli vürstiriigi pealinn ning kus võimas kindlus pidas vastu tatarlaste julmadele rünnakutele.
See on alert olnud kogu hiiglasliku Volga-regiooni kultuuri ja majanduselu keskus, vahepealsed nõukogude-aasta Gorki nime kandes muutsid üht-teist, aga mitte linna suursugust ja kultuurijanust vaimu.
Nižni Novgorodi aastatel 1508-1511 ehitatud kremli kohta – selle sama, mis isegi tatartlaste eest kaitsta suutis – sosistatakse siiani, et seda käis loomas Leonardo da Vinci ise.
Rohkem kui miljoni elanikuga linnas kõigi glamuursete jõekruiiside algus- või lõpp-punktiks olevas linnas on elu, mida jälgida, palju. Lisaks ka hulk häid muuseume ja kes on eriline Vene klassikaliste ilusate asjade fänn, siis üsna linna külje alla suvas Gorodetsis on ilmselt maailma parim samovarimuuseum.

Rongisõit Peterburist Valge mere äärde kestab terve öö. Siis viib laev, mille graafiku osas on ainus kindel asi see, et juunist augustini sõidab see iga päev, kahe ja poole tunniga saarestiku suurimale saarele, polaarjoonest 165 kilomeetri kaugusele jäävale Solovetsile, kuhu1429.aastal pisut hullu meest kloostri rajasid – sest mujalt ei leidnud nad piisavalt suurt rahu.
1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel sulgesid bolševikud kloostri ja rajasid mõni aasta hiljem selle hoonetesse vangilaagri “rahvavaenlastele”. Esimesed aastad ei olnud veel väga julmad, vangid hoidsid elus veel munkade rajatud maailma põhjapoolseima botaanikaaia ja kloostri väärtusliku raamatukogu.
1937. aastal tegi Stalin sellest Gulagi laagri, kus suri sadu tuhandeid inimesi. Neid meenutavad saarel kümned ja kümned puuristid metsa all, millele on nimede asemel graveeritud vaid numbrid: 26, 9, 17, 22…
Klooster hakkas saarel uuesti tegutsema 1990ndate alguses.
Solovetsi saartel elab aastaringselt umbes tuhat inimest. Neist suurem osa on koondunud külla kloostri ümber. Kolmel suvekuul, kui saarele iga päev kuni paarsada palverändurit ja turisti saabub, on avatud hotellid, paar kohvikut ja saiakiosk kloostri külje all, kus Viktoria otse ahjust tulnud saiu ja pirukaid müüb. Talvel on ta mandril koolis.
Loe rohkem saare ja võimaluste kohta sinna saada: nordictravel.ru