Kõik teed tulevad Roomast: pärast seda õudust tahtsin ma lihtsalt koju...

 (53)
Kõik teed tulevad Roomast: pärast seda õudust tahtsin ma lihtsalt koju...
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

See juhtus aasta tagasi. Maandusin Tallinnas hilisõhtul oktoobri keskel. Kontrast Igavese Linna kliimaga oli jalustvõttev.

Roomas oli vastu kõiki ootuseid ja ilmateate prognoose olnud nädal aega Eesti mõttes kuumalaine. Rooma mõttes kena vananaistesuvi, 28 kraadi päikese käes. Poed olid täis juba sügiskaupa ning paljud moodsad naised käisid kuumusest hoolimata, mis itaallastele nii hull ei tundunudki, juba selle talve saabaste ning jakkidega. Peaaegu oli minustki roomlane saanud, mõtlesin sügistuulisesse Tallinna astudes ning õlgu väristades kerge mantli hõlmu koomale tõmmates. Mõtlesin seda mitte ilma kibeduseta. Veel peaaegu kakskümmend neli tundi tagasi olin olnud veendunud, et ma jään sinna linna elama, otsin seal uue töö, me abiellume Andreaga ning pärime kunagi, arvatavasti ikka väga kauges tulevikus selle võluva palazzo Rooma ajaloolises kesklinnas. Kus me veel eile hommikul koos Andrea armsa ema Mariaga itaaliapärast hommikusööki (kõrvalasuvast pagarikojast toodud värskeid saiakesi koos piimaga kohviga) sõime. Maria jõi aga alati rohelist teed. Ta tegi selle üle veel naljagi: “Loomulikult joon ma teed! Ma olen ju vietnamlanna!”

Jah, Andrea oli sündinud kahe võimsa Rooma sajandite-, kui mitte aastatuhandete pikkuse ajalooga dünastia liidust. Kuid vaid isa poolt ulatus ta vereliin mingitel poolmüütilistel andmetel etruskiteni välja. Tema emaema oli kannatanud võimetuse all saada bioloogilisi järeltulijaid. Olid varajased seitsmekümnendad ning meditsiingi polnud arenenud nii kaugele kui praegu. Ning pärast kahteteist aastat ning kahteteist varajases staadiumis katkenud rasedust otsustasid Andrea emaema ning tema mees, et nad lahendavad pärijateema teistmoodi. Käis Vietnami sõda ning üle maailma räägiti sealsetest orbudest. Neid lapsendati üle maailma: Skandinaaviasse, USA-sse… Üks väike vanemateta vietnami tüdrukuke sattus seega pärijannaks ühte väga vanasse ja mõjuvõimsasse Rooma suguvõsasse. Andrea vanavanemad olid pikalt vaielnud, kas nad lapsendavad poisi või tüdruku, aga tema mittebioloogilise emaema soov jäi peale.

Seotud lood:

Nüüd on Maria võluv miniatuurne viiekümnele lähenev, aga asiaatidele omaselt eatu välimusega daam. Hoolimata oma geenidest on ta alati tundnud tõmmet kõige üdini kohaliku vastu, olles nüüd juba kakskümmend aastat olnud antiikkirjanduse lektor ülikoolis ning kirjandussaate juht Itaalia suurimas raadiojaamas. Andrea ise ei ole üllataval kombel pärinud oma ema kasvu, vaid on Itaalia mehe kohta isegi pikk, see tähendab, enamvähem minu, keskmise Eesti naisega võrdne. Ta näeb lisaks tänu oma pooleldi aasia verele välja nagu noor Keanu Reeves. Oma isa, juustuimpeeriumi pärijat, on ta läbi elu näinud väga vähe, kuna see on tema lapsepõlvest saadik olnud pidevates komandeeringutes.

Loomulikult on Andrea tüüpilise Itaalia mehena oma emaga väga lähedane ja mul oli hea meel, et minagi hakkasin Mariale pea esimesest silmapilgust meeldima.

Aga seda, mis juhtus sel õhtul, kui tunnistasin Andreale üles ühe asja, mida oleksin kahtlemata pidanud ütlema juba palju varem meie üle aastase suhte ajaloos, poleks ma eales osanud ette aimata. Just nimelt Maria pärast…

Me saime Andreaga tuttavaks Brüsselis, kus töötasin ühe Euroopa Liidu struktuuri kuuluva organisatsiooni juures sünkroontõlgina. Tema aga oli ühe Itaalia eurosaadiku isiklik assistent, noor andekas politoloog Rooma heast perekonnast. Ta kutsus mind juba samal õhtul välja ja meil algas kooselu juba nädala pärast. Kindlasti oli üks põhjustest, et kallis Brüsseli linnas on noorpaarina odavam hakkama saada kui vallalisena. Mina olin nimelt otsustanud säästa nii palju kui võimalik, et koguda oma korteri sissemaksu raha, Andrea aga oli oma perekonnale teatanud, et rohkem neilt raha vastu ei võta, annetagu nad temale plaanitud summad hoopis orbudekodule Vietnamis, kust tema ema kunagi toodi.

See orbudekodu oli seal perekonnas omamoodi kultuskoht, kuhu sõideti igal teisel jõuluajal, et külvata see tagasihoidlik asutus annetusrahade ja kingitustega üle.

Niisiis, otsustasin Andreale ära rääkida tema perekonna palazzo’s, et nagu tema Itaalia vanaemagi, ei saa ka mina lapsi. Vähemalt bioloogilisi järeltulijaid mitte. Olles nüüd 27, aasta tagasi 26, olen seda teadmist kandnud endas juba kümme aastat. Sain seda teada, kui olin läinud ühel nädalavahetusel veidrate alakõhuvaludega EMO-sse. Ausalt öeldes, usina keskkoolitüdrukuna, kes polnud ka perekonnaõpetuse tundidest poppi teinud, kahtlustasin ma ei midagi vähemat kui emakavälist rasedust. Olin leidnud just oma elu esimese peika ega olnud päris iga kord kaitsevahendeid kasutanud. Ja eks hoiatata perekonnaõpetuses ja seksuaalhariduses noori eelkõige soovimatu raseduse eest! Mitte keegi ei maini, et võib minna ka vastupidi: oma lapse saamine osutub absoluutselt lootusetuks ettevõtmiseks! Nii juhtus minuga, kes ma kuueteistaastasena sain teada, et mul on saatuslik emaka väärareng, mille tulemusena on isegi rasedaks jäämine mul äärmiselt küsitav. Selle lõpuni kandmine aga ei oleks mitte meditsiiniline ime, vaid absoluutselt välistatatud. Teadsin seega, et mul on üks lisaväljakutse elus, millega pean Eestisse jäädes, milles juba kuueteistaastasena kahtlesin, kahtlemata arvestama. Eestis on nimelt surrogaatemadus, mille käigus kannab sinu enda munarakust alguse saanud lapse ilmale keegi teine, seadusega keelatud.

Olin valmis selleks, et minu tulevane mees vajab selle info seedimiseks aega. Et talle on oluline ikkagi omaenda bioloogiline järeltulija — aga ma eeldasin, et tunnen selles mehes peituva konservatiivse ja omajagu šovinistliku alge kahtlemata juba varem ära.

Igal juhul polnud ma valmis selleks, mis meie Rooma palazzo magamistoas järgnes sellele, et Andreale oma loo ära rääkisin. Andrea lõi esimese hooga puruks avara toa nurgas seisva renessansiajast pärit suure dekoratiivse vanni veel dekoratiivsema käepideme. Kasutades seda tehes kuulsa disaineri rauast taburetti. Siis ta röögatas: “Miks, sa, lits, mulle seda varem ei öelnud! Porca madonna, ma pidin sinuga ju abielluma!”

Järgnes vali, itaaliakeelsete roppustega sõimuvaling, mille käigus sain teada, et olen temaga vaid tema varanduse pärast ning et tema tahab kindlasti päris oma last. “Aga su ema….” See oli minu poolt peaaegu et sosin, vastukaaluks Andrea röögatustele. Aga vastuseks tuli paraku järjekordne möire: “Minu emast sina, lits, enam ei räägi!”

Ma korjasin kõrvaltoast oma vähesed asjad kokku — olime ju kõigest tulnud nädalaks veetma oma esimest ühist puhkust Roomas ning tormasin tänavale. Astusin sisse esimesse hotelli ning võtsin endale toa. Üheks ööks, sest juba otsisin endale pileteid Tallinna. Ma ei tahtnud lennata veel kolmeks päevaks meie ühisesse kodusse Brüsselis. Sinna olid jäänud kõigest mu vähesed riided ning mõned raamatud. Ma olin ju kokku hoidnud kõik need kaks aastat… Ma polnud kindel, kas tahan üldse Brüsselisse, korterisse, mis lõhnas hallituse ning Andrea kallite parfüümide järele. Mis eelkõige lõhnas siiski minu jaoks Andrea järele…

Ma tahtsin lihtsalt koju.

Järgmisel päeval, mis minu õnneks oli laupäev, helistasin Lindale. Tema on alati olnud minu poolt ning suisa raevukalt minu vaenlaste vastu. Paraku kuulus nüüd nende viimaste hulka ka minu alles äsjane kallim. “See sinu kuradi italiaano-närakas! Mingu ta ka perse!” See oli just see, mida vaja. Samuti Lindal kaasas olnud veinipudel. Jõime selle minu poolt kiiruga üüritud Kalamaja külaliskorteris kiiresti kahe peale ära ning suundusime siis kohalikesse baaridesse. Neid on siin palju rohkem kui Malmi tänaval elaval Lindal viimati, mõni aasta tagasi, Brüsselist külas käies märgata oli. Paar veini ühes kohas, siis juba kokteilid teises, kolmandas ja neljandas eriilmelises joogi-ja söögikohas. Siis käisime lõbusa kujundusega rahvusrestoranis Telliskivis ning siis sealsamas asuvas uues, vastavatud baaris. Veel mõned kokteilid. Tundsin end olevat purjus, aga samas kuidagi vabanenuna.

“Kuradi šampanjasotsialist!” See olin juba mina, kes klatšis ajaloolasest Lindale Andrea äärmiselt ebajärjekindlaid poliitilisi vaateid. “Sotsialistid, jah, raisk!” See kostus kõrvallauast. Olime omadega jõudnud ainsasse veel piirkonnas lahtiolevasse urkasse, legendaarsesse Kolme Lõvisse Kopli tänaval. Seda ilmestasid üsnagi abitult seinale maalitud kolm lõvi ning äärmiselt purjus ja lõbus, peamiselt venelastest koosnev klientuur. Mees, kes ühines meiega sotsialist Andrea kirumises, oli ka väga purjus, nagu ka meie Lindaga. Ta meenutas mulle kedagi väga ähmaselt. “Su nägu kõlab tuttavalt! Heheee! Sa oled see advokaat, kes seda mölakat kaitseb, kes…” Olin lugenud parasjagu skandaalsest kohtuprotsessist lennukis teel koju. Mäletasin, et vahepeal nutsin Andrea pärast. “Mis advokaat…! Katusepanija olen! Ma panen katuseid! Otseses mõttes!” Liitusime selle mehega. Kuulsin varsti, et talle meeldib EKRE ning et tal on neljakümne kilomeetri kaugusel Tallinnast maja. Ta näitas oma telefonist pilte. “Kõik olen oma kätega teinud! Vaata seda, vaata seda renni!” Linda ütles, et ta on väsinud ja läheb koju. Aga et mina võin “vastleitud härrasmehe” seltsis veel aega veeta. Ta lubab! Aga käitugu see mees minuga lugupidavalt ja viisakalt! Üks “itaallaseraisk” jättis mu just nüüd maha!

Ta tegi seda. Mees, kes polnud mitte tuntud advokaat, vaid lihtne Eesti mees, katusepanija, saatis mu viisakalt Vabriku tänava külaliskorterisse, olles enne seda samal tänaval asuvat leivatehasest ahjukuuma lavašši ostnud. Ma polnud seda saia kunagi sellisena, otse ahjust tulnuna söönud ja pean tunnistama, et see oli tõesti imeline.

Imeline on ka minu elu nüüd, aasta hiljem. Ma tulin Brüsselist ära ning teen siin tõlketöid, distantsilt. Ma elan Tarmoga tema linnalähedases oma kätega ehitatud majas. Me oleme abielus, pulmad olid sel suvel ning me oleme lapsendamisjärjekorras. Me soovime vastsündinud kuni pooleaastast last ja vahet pole, kas poissi või tüdrukut. Tarmol on küll kaks hilisteismelist tütart, kuid ta on valmis koos minuga uuele ringile minema. Ta lahutus oli juba viis aastat tagasi ning tegelikult on ta kõik need aastad traditsioonilist pereelu igatsenud. Iroonilisel kombel jättis ta esimene abikaasa ta maha… ühe itaallase pärast. Merit kolis koos tütardega Rooma lähedale. Päris veider sümmeetria meie eludes, kas pole?

Mu vaated liginevad järjest enam Tarmo omadele ning ma pole kindel, kas ei vali järgmistel valimistel sama erakonda, mis temagi. Brüsseli võimustruktuuridele vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga kui siis, kui omal kombel nende osa olin.

Aga mis Andreasse puutus, siis sai ka tema oma karistuse. Nimelt kirjutas mulle tema südamlik ema Maria, pärides aru, miks nende Rooma palazzo'st niimoodi kiiruga ja hüvasti jätmata lahkusin. Tal tekkis nimelt kahtlus Andrea seletuse suhtes, mille kohaselt teatasin ma talle äkki, et mul on Eestis teine mees, kelle juurde lähengi. Kui Vietnamist lapsendatud Maria sai teada, et Andrea hülgas mu hetkeliselt, saanud teada, et ma pole võimeline saama oma lapsi, muutis see tema suhtumist ainsasse pojasse kardinaalselt. Maria otsustas suure osa Andrea pärandusfondist annetada erinevatele maailma lastekodudele ning kinkida oma perekonna palazzo kunagi, kui teda enam ei ole, ema ja lapse turvakodule.

Maria ootab minu ja Tarmo esimest ühist last sama pingsalt kui meie siin. Ta on meile saatnud peaaegu et piinlikult palju kingitusi: uhkete Itaalia disainerite beebi-ja väikelapseriideid, isegi mööblit… Me kavatseme Tarmoga kutsuda Maria meie lapse ristiemaks. Nimelt oleme Objektiivi portaali mõjutusel hakanud mõlemad katoliiklasteks.