Kõige rõõmsam rahvas, keda ma eales kohanud olen. Kas arvad ära?

 (2)
Kõige rõõmsam rahvas, keda ma eales kohanud olen. Kas arvad ära?
Filipiinod on väga musikaalsed ning laulavad ja tantsivad kõikvõimalikel juhtudel. Pildil on loo autor koos 82-aastase Fernandoga.

Pauh! lööb sooja õhu pahvakas mulle näkku. On juba pime, kui kõnnin äsja maandunud lennukist lennujaama poole. Nagu alati uues riigis — ma ei tea õieti, mida oodata. Põnev!

Vaimselt olen valmis tüüpiliseks „taksotamiseks”. Teate küll, saad mõnes vähe eksootilisemas riigis jala lennujaama ukselt välja, kui juba lennatakse peale. „Takso, takso, madam, takso!”. Ei midagi sellist. Vastupidi — see riik üllatab. Pärast kaht nädalat adapteerumist tean, et:


  • Siin asub üle 7000 saare…

  • … ja räägitakse üle 120 erineva dialekti.

  • Ühelt saarelt teisele lennates muutub keel totaalselt…

  • … aga väikestes saarelennujaamades kehtib rahvusvaheline keel: muusika.

  • Nimelt tervitab hommikusi saabujaid lennujaamas kohalik ansambel.

  • Ja lahkuvatele lennumasinatele lehvitavad töötajad rõõmsameelselt järele.

  • Selleks, et valutumalt suhelda, on riigi üheks ametlikuks keeleks inglise keel.

  • Võhivõõrad naeratavad ja soovivad sulle head päeva.

  • Niisamuti kui „tere hommikust!”

  • Ja „tere õhtust!”

  • Nad pakuvad vihma korral sulle vihmavarju.

  • Ja sunnivad sind maitsma keedubanaani.

  • Nad hakkavad naerma, kui nad ei saa sinust aru, ja nakatavad sind samuti naerupisikuga.

  • Kohalikud kutsuvad sind tänavalt sünnipäevapeole.

  • Nad tantsivad kaubanduskeskustes ja laulavad jõe ääres.
Seotud lood:

Kui sa jalutad mööda kitsaid aguleid, mõlemad teepooled ääristatud mangomüüjate ja kookosveega kaubitsejatega, pead tihti peatuma.

„Ahoi, kust sa pärit oled?” peatavad kohalikud sind särava naeratusega.

„Euroopast,” vastad sina, sest Eestist nad vaevalt kuulnud on.

„Kui tore… ja meie oleme Filipiinidelt!” kinnitavad filipiinod.

Kohalikud naised pärast tööpäeva nalja viskamas. Foto: Madle Timm

Purtsatad naerma ja nemad naeravad koos sinuga. Filipiinod. Rahvas, kes hoolimata arvukatest taifuunidest, maavärinatest, troopilistest tormidest ja vulkaanipursetest on säilitanud oma sisemise õnneliku lapse — neil on alati aega millegi üle itsitamiseks, neil on alati varrukas mõni mänguline nali.

Või kui mitte nali, siis peotäis pähkleid, pontsakas keedubanaan või üliküps mango. Lihtsalt selleks, et sind õnnelikuks teha. Sellest, kuidas üks sünnipäevapidu viis aastat tagasi mu elu muutis ja mind nüüd Filipiinidele tõi, loe lähemalt SIIT.

Loe veel

Rõõmsad koolilapsed pausi ajal banaanidega maiustamas. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 56. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/