Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 8. osa | Kaks päeva allamäge


Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 8. osa | Kaks päeva allamäge
Colobus ahvidFoto: Meelike Eenpuu-Villup

Matka viies ja kuues päev, 20.-21. veebruar 2020.

Olen oma kahe abilisega Aafrika katusel. Aga mitte kauaks, lihtsalt ei julge. Kuigi enesetunne on endiselt hea, eufooria möödas, pisarad kuivatatud ja nina nuusatud, ei tea ju, kuidas nii kõrgel olemine mõjub ja paari minuti pärast teatan, et võime liikuma hakata. Pildid on tehtud, erilisi muid trikke ei julge teha.

Allatulek on õnneks kiirem ja kergem. Pool tundi ja olemegi juba jälle Stella Point märgi juures. Kiire puhkus ja edasi. Ikka mööda kitsukesi sissetallatud radu ja mu porter tuletab meelde, et „ole ettevaatlik, siin on jää ja siin on libe!” Ütlen talle, et selline kinnitallatud lumine ja jäine rada oli minu lapsepõlves igal talvisel koolipäeval ootamas ja sellist teed pidi tuli hommikul jala kooli minna ja pealelõunal koju tagasi. Et lõpuks ometi on mul ka tuttav tunne! Siin ma tean, kuidas liikuda.

Enne Gilmans Pointi tuleb isegi üks seltskond vastu. Ohoo, ma ei olnudki siis täna viimane! Ja Gilmans Pointi juures puhkab üks suurem seltskond, kes samuti edasi rühib. Nüüdseks on päike taevas korralikult lõõskamas ja mina võtan omal kihte vähemaks. Paksud suusapüksid ja jope lähevad kotti, ikka truu ja tugeva porteri Otrivini kanda ja nüüd hakkame siis mäest üsna otse alla astuma. Stiili võib nimetada „vulkaanituha sees ilma suuskadeta laskumine, vahele pikitud mõned ootamatud spagaadid.” Nüüd saan aru, miks me nii vara ja pimedas pidime mäest üles minema. Öise külmaga on kivid ja vulkaanituhk jäätunud ja mäest üles on üsna turvaline minna. Allatulekuks on juba kõik sulanud ja nüüd tuleb teistmoodi ettevaatlik olla: et ootamatu spagaati libisemine lihaseid ära ei tõmbaks. Paar korda käin küll kergelt külili, aga see pole midagi hullu. Porter ja giid ehmatavad muidugi igasuguse libisemise hääle peale. Vahepeal pakutakse isegi, et läheme siis tuttavat siksak-rada pidi. Ei aitäh, ma tahan alla! Ma tahan MAGADA!!!

Seotud lood:

Kui Kibo hütid juba paistavad, on ka näha teisi matkajaid. Tundub, et minul on rohkem energiat, kui neil. Ometigi olin ju ma viimane. Kas tõesti tark ei torma? Hetkel tundub küll nii. Ühtlasi ei tunne ma ära ühte oma tiimikaaslast, kes väga vaevaliselt liigub. Tema peaks ju minust oma 2 tundi eespool olema? Selgub, et enesetunne ei ole tal just kiita ja kuigi tipus käis ta ära, ei läinud olemine alla tulles kuidagi paremaks. Kiire hapnikumõõtmine näitas, et tulemus ei olnud üldse hea ja tegelikult oleks siin juba lausa helikopteriga transporti vaja olnud. Kange matkasell siiski otsustas üliaeglaselt, ent omal jalul ise mäest alla tulla. Vot see on tõeline matkaja!

Umbes kella 13.00 paiku olen ma tagasi Kibo laagris ja tahaks ainult magada. Aga ei saa, esmalt on vaja asjad kokku pakkida ja siis süüa ja kiirelt hüüab peagiid üle ukse, et ärge te mingil juhul MAGAMA MINGE!!! Umbes kella 15.00 paiku peame hakkama uuesti kõndima Horombo laagrisse, kuhu on umbes 3 tundi kõndimist. Magada ei lubata meil sellepärast, et ilmselgelt oleme me nii väsinud, et kohe tuleks sügav uni. Kui see uinak vaid tunnikese pikkuseks jääb, siis ei anna see lisaenergiat, vaid pigem teeb eriti uimaseks. Nii siis pakime vaikselt oma asjad kokku, sööme ja kui kõik on kohal ja oma asjad samuti kokku seadnud, hakkame vaikselt jälle liikuma.

Mäest alla on ikka tõesti teine minek! Teel saame veel vihma ja äikest ja lõpuks rahet ka, nii et päev on tõeliselt sündmusterohke. Aga peagi on taevas vikerkaar ning meie matkajuht ütleb kuldsed sõnad: „Kui soovid näha vikerkaart, pead esmalt vihma üle elama!”

Horombo laager ja peeglitega lukspeldik (nagu me seda kutsuma hakkame) ootab. Ja õhtusöök. Ja muljete jagamine. Ning korralik pakkimine, sest homme hommikul näeme me oma ustavaid portereid ja köögiabilisi viimast korda ja siin on kenaks tavaks saanud mittevajalike asjade ära kinkimine. Sokid, särgid, jalanõud — valik on sinu!

Mina näiteks olen enamikku kaasavõetud snäkkidest lihtsalt pidevalt kotti ja kotist välja pakkinud, seega otsustan need ka siinsetele poistele anda. Mu matkakaaslastel on terve hunnik asju, mille siis kõik kahte suurde kilekotti pakime. Nii see elu siis käib. Jah, korraliku jootraha saavad kõik abilised, aga iga lisakingitus on neile kullast kallim. Nii saame oma seljakotid kergemaks ja omal ka hea tunne, et teisi aidata saab. Kui õhtul magama läheme, ei hakka ma isegi kõrvatroppe kotist otsima. Olen nii väsinud, et öise unekvaliteedi üle kindlasti kurta ei saa.

Matka 6. päev

21. veebruaril hakkame taas varakult liikuma. Tavapärane hommikusöök pudruga, viimased asjad pakkida ning meie toas käib veel peagiid kõik voodid ja nurgakesed üle, et midagi maha ei jääks. Kui ta madratseid ringi keerab, tuleb mulle hetkeks meelde palverännaku õppetund: alati tuleb madratseid vaadata, ega seal lutikate jälgi ole. No nüüd on sellele muidugi liiga hilja mõelda, ent see hetk jääb mulle meelde. Õppetund järgmisteks matkadeks.

Enne teele asumist on aga abiliste ja giidide tänamine ning neil ka „palgapäev”. Poisid laulavad meile meeleoluka Kilimanjaro hümni ja hakkame siis kõik mäest alla minema. Minna on umbes 7 tundi. Kuigi vahepeal Mandara laagris peaks olema lõunapaus, siis kes viimastena (ehk siis mina) sinna jõuavad, saavad uusi uudiseid kuulda. Selgub, et kõik on endistviisi väga heas vormis ja oodatud lõunapaus on otsustatud Marangu väravas korraldada. Kuna ma olen neli tundi jutti mäest alla kõndinud, siis teen ikka korralikuma pausi — jalad hakkavad vaikselt tunda andma, esimesed korralikumad villid tekkima ja eilsest ööst on kerge nohu ja häälekaotus tekkinud.

Lõpuspurt on viimased 3 tundi. Minuga kõnnib giid Rodriguez ja lõpuks saame ka normaalselt rääkida. Mäest alla tulles on ju hingamine palju kergem. Ja tuju on hea, sest enamik, kes vastu tulevad, õnnitlevad mind. Neil on kõik ju alles ees!

Jalge ette peab küll endiselt vaatama, sest tee on üsna künklik ning hetkeks saame ka jälle kerge vihmasahmaka. Seda siis loomulikult ikka vihmametsa jõudes. Mina ei hakka isegi vihmakeepi otsima, nagunii olen ma varsti kohal ja kui asjad märjaks saavad, siis saavad. Küll ma hotellis neid kuivatan.

Meist mööduvad sajad porterid, peas kandamid ja kord astun ma neile teed andes liiga palju võsasse ning saan kõrvetada. Ahjaa, see oli see sama nõgesepõõsas, mille eest Rodriguez mind paar päeva tagasi hoiatas. Ühel hetkel libastun ma järjekordselt ning teen mõned akrobaatilised liigutused, et midagigi päästa. Minu esimene mõte on, et jumala eest mitte sinna nõgesepõõsasse ja nii ma siis täispikkuses teele pikali käntsatan. Parem olla üleni porine kui igalt poolt kõrvetada saada. Giid ja lähiümbruses kõndivad teised poisid on hirmus ehmunud nägudega. Jah, minuga on kõik korras. Lõpp ju paistab pealegi. Näeme veel tuttavaid kohevasabalisi Colobus ahve ning puu-damaane. Need viimased on täpselt sama puu otsas, kus paar päeva tagasigi. Siin on kõik endine.

On nii hea tunne lõpuks jälle Marangu väravas olla ja viimast korda oma nimi tõestuseks kirja panna. Samas on natuke kahju ka, et see kõik nii ruttu läbi sai. Raske oli, loomulikult, aga need karmid hetked on ammu meelest läinud. Suveniiripoest ostan omale paar magnetit ning embleemi kotile. Peagi on kõigi eestlaste grupp koos ning läheme lõunat sööma. Siis aga pikk bussisõit, taaskord tagumikuvõdistuste muusikapaladega ning õhtusel pidulikul koosviibimisel saab igaüks ka omale diplomi, mis tõestab: jah, ma olen Kilimanjaro tipus käinud. Loomulikult on üheks õhtuseks tipphetkeks ka hotellitoas üle mitme päeva taas duši all käimine. Osadel matkajatel on veel nii palju energiat, et minna ka pärast lähimasse ööklubisse. Minu jalad on aga selleks hetkeks nii valusad ja paistes, et suudan vaid tagasi hotellituppa lööberdada. Aga sellest pole hullu, küll jalad taastuvad ja homsest ootab ees juba kodutee. Küll ma seal siis ennast korda teen.

*Lisamärkus tulevikust. Koju lennates avastan, et mu peas ja pahkluudel on väikesed punased täpikesed. Samuti tunnen kaelal midagi. Kodus peegli ees avastan mitu kahtlast punast laiku oma kaelal ja mulle meenub peagiid ning tema ringipööratud madratsid. Tundub, et sain siis esimest korda matkamas käies ka lutikatega tuttavaks. Järgnev nädal möödub KÕIKIDE asjade pesemisega +60 kraadi juures. Mida pesta ei saa, need lähevad kilekoti sees sügavkülma. Mu matk oligi kuidagi liiga ideaalne, midagi riukalikku peab ju ikka juhtuma. Eks järgmine kord olen targem. Mis järgmine kord? Oo, ma võin täie veendumusega väita, et Kilimanjarole lähen ma veel. See on absoluutselt kindel!

LÕPP.