Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 5. osa | Lõpuks ometi saab puhata ja mängida


Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 5. osa | Lõpuks ometi saab puhata ja mängida
Meelike ja Zebra rocksFoto: erakogu

Matka kolmas päev, 18. veebruar 2020.

Äratus on pisut hiljem, sest meil on ees aklimatiseerumise päev ja tavapärase pika teekonna asemel ootab meid vaid paaritunnine matk umbes 700 meetrit kõrgemale Zebra Rocks'ile ehk siis sebra kivideni. See kõik selleks, et keha saaks harjuda järjest kõrgemal mäel olemisega. Seni on meil kõigil üsna hea olemine olnud, õhtused ja hommikused mõõtmised pole kedagi veel rivist välja löönud.

Ukse taga ootab meid taaskord kokaabiline Cosmo termose ja teetassidega ning kausi sooja veega. Eelmisel õhtul ütlesime talle, et pole vaja meile kolme kaussi sooja veega tuua, piisab täiesti ühest. Natuke luksust on hea, aga samas oleme ikkagi matkal ja arvestanud sellega, et igal pool soe vesi kraanist ei tule. Dušši all käimist asendab niiskete lappidega puhastamine ja kel pikad juuksed, need kannavad lihtsalt mütsi senikaua, kuniks jälle hotelli saab.

Hommikupuder on seekord just selline, nagu üks puder olema peab ning hommikusöök rikkalik, nagu ikka. Energiapuudust ei tule ja õnneks on kõigil söögiisu endiselt hea. Omavahel arutame, et ei tea, millal söömisega probleeme tuleb, sest siiamaani sööme me kõik vägagi isukalt. Veejoomine on natuke raskem, igal õhtul pärib peagiid, palju keegi vett jõi. Siis anname aru, nagu ehmunud koolilapsed.

Seotud lood:

Tänane matk viib meid otse mäkke sebratriipude järgi nime saanud suure vulkaanilise kivi juurde. Mineraalidest rikas vihmavesi on kivi musta ja valgete triipudega rikastanud ning nii on tegu ühe tuntud vaatamisväärsusega Kilimanjaro matkal. Tempo on meil eriliselt aeglane, sest minna tuleb üsna püstloodis. Kohapeal on aga vaade imeline ning väike paus eriti rõõmustav. Meiega koos on ka teisi matkajaid, kes samal päeval alustasid. Teeme pilte ja siis ronime veel pisut kõrgemale. Nüüd on näha homne rada, mis paljudele julgustuseks tundub kohati üsna lauge olema. Näeme helikopteriplatsi, mis mõeldud kriitilises seisus matkajate evakueerimiseks. Samuti näeme ka Kibo laagrit, kuhu homme peame jõudma. Ja ka lumetipuga Kilimanjaro on pisut lähemal. Ent siiski on uskumatu mõelda, et pooleteise päeva pärast oleme me seal tipus. Kuidas küll? Mäetipp tundub endiselt nii kaugel.

Tagasitee Horombo laagrisse on kiire, natuke üle tunnikese. Iga meeter allapoole teeb enesetunde paremaks, tuju rõõmsamaks ning laagris ootab meid seekord soe lõunasöök ja lõpuks ometi ka pisut vaba aega niisama olemiseks. Ehk siis puhkamiseks ja mängimiseks. Mõnel on kaardid kaasas, minul ootab tühi märkmik kotis, sest seni pole mul olnud energiat, et seda täita.

Enne lõuna söömist kasutan aga võimalust, et meil on taas piisavalt sooja vett kaussidega toodud ning pesen omal juukseid. Õnneks on minu juuksed lühikesed ja vähese veega saab asi tehtud. Enesetunne kohe parem. Toakaaslane proovib kaasavõetud spetsiaalset juustepesu mütsi, kuigi tagasiside hiljem on: suurt vahet ei ole ja juuksed tunduvad ikka imelikud. Ei tea, kas asi on hõredas õhus või milles. Igatahes saime kõik jälle targemaks.

Peale lõunat poeme kõik oma magamiskottidesse ja teeme ühe korraliku uinaku. Kuni õhtusöögini pole kuhugi minna vaja või midagi teha, nii on üks kosutav puhkus just see, mida vaja. Hiljem on mahti ka lõpuks ometi esimesed märkmed meie matkamisest kirja panna ja niisama lobiseda. Kaarte me küll mängima ei hakka, kuigi pakkumine selleks tehakse: meie majakesse tulnud tiimiliider läheb sama pettunult ning omaette vandudes minema. Põhjuseks on meie poolt söödud kuivatatud kalad, mis meie hüti õhu eriliselt haisema on pannud. Ise seal sees olles ei saa midagi aru, pealegi, meil on ju mineraale ja soolasid vaja!

Ka saame me teada, et tegelikult on laagriplatsil veel üks majake mitme WC-ga ja need on lausa luksuslikud! Peeglid reas ja korralikud, valuvabade prill-laudadega potid kasutamiseks olemas. Oleks seda kohe teadnud! Nüüd tuleb küll pisut kaugemale minna (minul võtab ka vetsus käimine korralikult võhmale), aga see-eest on luksus ootamas.

Õhtusöögi ajal on vähemalt minu mõtted küll homses öös. Nimelt tuleb homme võimalikult kiirelt Kibo laagrisse jõuda, et seal siis jällegi niipalju magada, kui võimalik. Sest enne kui algab uus päev, peame me olema juba Kilimanjaro mäevallutuseks valmis. Ja see mõte on hirmutav. Just seetõttu, et kui Kibo laagrisse on umbes 6-8 tunni tee (ja mina oleks endiselt üks aeglasemaid, seega arvestan alati maksimum kõndimisajaga) ja öösel tuleb veel vähemalt sama pikk tee ette võtta. Ja siis veel kahe päeva tee alla tulla! Kas mul on tõesti selline energiavaru kuskil olemas? Väga kahtlen selles!

Minule on sellised mõtted parajaks paanikaks piisav ja eriti rahulolevalt ma seekord magama ei lähe. Järjekordne näide ülemõtlemisest ja ettemuretsemisest. Kui vaid sellest lahti saaks ja hetkes olla oskaks! Minu meeskonnakaaslased on samas kõik rahu ise. Äkki ongi see minu õpetund siin? Saada lahti ülemuretsemisest ja ette mõtlemisest?

1,5 päeva tipuni.

JÄTKUB...