Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 4. osa | Tasuta kameeleonid ja varastavad varesed

 (1)
Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 4. osa | Tasuta kameeleonid ja varastavad varesed
Loo autor ja tilluke Kilimanjaro kaugusesFoto: erakogu

Matka teine päev, 17. veebruar 2020.

Hommik algab vara, kuid see-eest täisteenindusega: äratuskella pole siin mägedes vaja, sest kokaabiline Cosmo äratab meid üles uksele koputades. Kui ust avama läheme, ootab seal meid termose ja kohvikruusidega rõõmus noormees. Enne söömist saame juba esimese tassitäie vedelikku tarbitud, sest igal hetkel tuletatakse meelde: vaja on juua vähemalt 3 liitrit vett päevas. Saame vaevu tassid kuuma joogiga täidetud, kui taaskord koputus uksele ja seekord ootavad meid jällegi kolm kausitäit sooja veega. Ja loomulikult teadaanne, et hommikusöök on kohe valmis. Ei muud, kui kiirelt esimesed sõõmud tassist, nägu ja hambad pesta ning siis hommikusöögile kiirustada.

Hommikulauas ootab meid omamoodi üllatus: söögiks peaks olema küll puder, ent meie kokale on pisut arusaamatuks jäänud, kuidas seda keeta. Nii on meil pigem kaerahelbesupp potis ootamas. Aga maitse on hea ja kui kulbiga hoolikalt nõrutada, siis saab enamvähem pudrulaadse asja ka kaussidesse. Lisaks veel Eestist kaasatoodud ja maailma parim maasika-rabarberi moos. Pisut teistmoodi see hommikupuder küll on, aga söönuks saavad kõik. Kokale loetakse uuesti sõnad peale, milline üks õige puder ikkagi olema peab. Lisaks kaerahelbesupile on hommikusöögiks veel munad, vorstikesed, röstsai ja puuviljad. Tühja kõhtu siin kannatama ei pea ja pikaks rännakuks energiat saame kenasti. Ka anname oma veepudelid täitmiseks. Mina proovin oma termospudelit, seega täidan selle kuuma veega — katsetan esimest korda, kui kaua siis vesi pudelis soe püsib.

Seotud lood:

Me ei saa veel liikumagi asuda, kui giid Colman minu veepudelid endale haarab. Olen oma seljakoti võimalikult kergeks teinud, kuigi siiski on seal üksjagu asju: igaks juhuks vihmariietus, natuke snäkke, ravimid-sidemed-nahapuhastusvahendid juhuks, kui midagi tõsisemat peaks juhtuma ning loomulikult kõik väärtuslik, mis matkal kaasas. Lisaks veel lõunasöögiks kaasapakitud toidukarp ja loomulikult kaheliitrine Camelpack veega. Nii et kuigi tundub, et kotis justkui polegi eriti midagi kaasas, on seljakott ikkagi üksjagu raske. Vähemalt ei pea ma oma veepudeleid ise seljas tassima, lahke giid on selle enda osaks võtnud.

Pakke kandvad porterid.

Asume teele ning jään juba eilsest õppetunnist lähtudes kõige viimaseks. Minuga kõnnib seekord meie kolmas giid Rodriguez. Temal on annet märgata metsas iga oksa peal kas looma või lindu ja nii ta siis igal võimalusel mulle puulehtede varju peitunud loomi ja linde tutvustab. Näiteks kohe laagri lähedal näitab ta mulle puu otsas pesitsevat, inglise keeles „tree hyrax” ehk puu-damaan nimetusega looma. Suure merisea moodi ja mõõtu loomake on ka süüdi öistes kummalistes häältes, mis uinumist segasid. Polnudki ahvid!

Ka ei jää giidil märkamata kõrgel puulatvades hüplevad siniahvid. Nii hea meel, et juba reisi alguses saame huvitavaid kohalikke loomi näha. Alati ei pruugi seda juhtuda, aga meie õnneks on ilm ilus ja muidu arglikud loomakesed kenasti nähtaval. Ka saan kiire ülevaate kohalikest taimedest, aga nende nimetused mulle meelde ei jää. Üks on selline taim, mida kohalikud inimesed korjavad, et katust ehitada. Üks põõsas meenutab aga pigem kõrvenõgest ja giid hoiatab, et selle lähedusse ei tasu minna, see kõrvetab. Ongi siis kõrvenõges, aga lihtsalt suurem ja hoopiski põõsa mõõtu.

Ilm on ilus ja giid tuletab kogu aeg meelde, et ma vett jooksin. Aeg-ajalt küsib ka, kuidas enesetunne on. Tunne on hea, vaid käed surisevad pisut. See pidi Diamoxi võtmise kõrvalnäht olema, ei muud hullu.

Vahepeal teeme väikese kõrvalpõike ning vaatame üle ka Maundi kraatri jalami. Seal näeme esimest korda väga-väga kaugel olevat lumemütsikesega mäetippu. Seal ongi see Kilimanjaro, mille suunal me nüüd iga päev vapralt, samm sammu järel astume. Ikka tempoga „pole pole” ehk siis „tasa ja targu”!

Tagasi õigele rajale ning peagi astume ühest kliimavööndist teise, sõna otseses mõttes. Ületame väikese jõekese ning ühele poole silda jääb juba tuntud lopsakas ja üliroheline vihmamets. Teisele poole jääb aga madalmäestik nõmmedega, kus puud on hõredamad ja taimestik värvilisem. Ühe rohelise põõsa okstelt leiab kogenud giidi silm taas kameeleoni ja seekord saame siis pilti teha ilma selle eest maksmata!

Vahepeal on lõunapausi ala ja seal me siis tugeva tuule käes üritame oma kaasapakitud lõunat süüa. Termostes tuuakse isegi suppi ja seda puhub tuul lusikalt minema! Pinkide peal kasutame võimalust, et natukenegi selga sirutada ja jalgu puhata. Minna on veel giidide jutu kohaselt paar tundi, kuigi terve päeva matka pikkus peaks olema vaid 12 kilomeetrit. Ometigi on rada üsna raske ja sellele on arvestatud vähemalt 6-7 tundi.

Lauale ei saa midagi jätta, sest esiteks puhub tuul kõik kergema minema. Teiseks on ümbruses valvel ilmatusuured varesed, kes pidavat kõike kaasa haarama. Isegi laokile jäetud mobiiltelefone ja laadijaid!

Ülbe vares.

Et mina olin viimane, kes piknikupaika jõudis, said teised ka rohkem puhata. Vaevalt olen oma matkasaapad lahti nöörinud ja jalgadel-sokkidel pisut tuulduda lasknud, kui juba hakatakse peagiidi soovitusel asju kokku korjama ja matka jätkama. Minule nii lühikesed pausid eriti ei sobi, on ju palverännakust meeles üks peamisi soovitusi: iga kord, kui puhkad, võta ka jalanõud ja sokid ära ning võimalusel tõsta jalad üles. Meie pausid on kõik nii lühikesed, et ei jõua peale veejoomise suurt midagi teha.

Aga tuleb minna. Seekord kõnnib minuga juba eilsest tuttav Colman, kellelt palun oma veepudeli, et veevarusid Camelpackis täiendada. Taaskord asume koos pisut aeglasemas tempos teele. Enesetunne on hea, enne oli vaid hetkeks väikesed peavaluhood, aga need on ka sama kiirelt kadunud. Energiat on ja nii peab giid jällegi meelde tuletama, et „pole pole”. Samas rääkimiseks pole endiselt võhma ja nii me suuremalt jaolt vaikuses kõnnime, mina truult giidi jalajälgedesse astumas.

Mitu korda küsin, palju veel minna on, sest kui kaua me seda 12 kilomeetrit ikka kõnnime? Vastused on taaskord üsnagi ebamäärased, kord tuleb veel tund aega minna, kord lausa poolteist tundi. Vahepeal saame ka väikese vihmasaju, nii et taaskord läheb vaja vihmakeepi. Kuigi kogu aeg on ilus ilm, võib mägedes kõike juhtuda ja vihmasadu ei hüüa tulles. Õnneks väga hull sadu pole. Ja kui ma olen juba kümnendat korda küsinud „kaua veel?”, teatab giid Colman, et varsti oleme kohal. Veel vaid üks mäeküngas ja siis oleme kohal. Tegelikult on vaja ületada veel 3 mäeküngast, enne kui kuulen hääli. Jah, ma ei tea, mitu mäeküngast veel minna on, aga nüüd juba usun: varsti oleme kohal.

Horombo laagris ootavad meid samasugused majakesed, nagu eelmiseski peatuspaigas. WC-sid on rohkem, ent iga ukse taga ootab väike üllatus. Esimese ukse taga on vaid keraamilised jalajäljed ehk siis auk maas. Teise ukse taga on korralik WC pott, aga uks ei käi lukku. Kolmas uks käib lukku, ent WC pott on pigem lastele mõeldud ning prill-laual on vist keegi tark jalgupidi peal seisnud ja selle tulemusel on istumisalune kaetud teravate plastkidadega. Samuti ei ole kraanikausi juures peeglit.

Aga ööbimiseks mõeldud majakesed on samasugused ja ruumi samamoodi. Õhtune rutiin on juba tuttav: tee ja popkorn ning peagi ka õhtusöök. Ja loomulikult igaõhtune pulsi ja hapnikusisalduse mõõtmine, mille tulemused on taaskord kõigil korras. Õhtul magama minnes on kõigil tuju hea ja meeleolu rahulikum: homme oleme ka samas laagris, seega ei pea jälle oma asju lahti-kokku pakkima.

JÄTKUB...