Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 2. osa | Mina olen kohal, kas ka minu pagas?


Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 2. osa | Mina olen kohal, kas ka minu pagas?
PaavianidFoto: Meelike Eenpuu-Villup

Kui rongis sain end pisut vabamalt tunda, siis lennujaamas algas kõik otsast peale. Esimese asjana tuli pagas ära anda ja loota, et mu seljakott siiski kuidagimoodi märkamata jääb ning ma saan vaikselt lennule hiilida ja selle siis kibekiirelt istme alla poetada.

Õnneks selgus, et kui kott on alla 8 kg, siis ei hakka keegi seda mõõdulindiga mõõtma ja muretsemiseks pole põhjust. Ka mu äraantav pagas kaalus vaid napp 12 kg, mis tähendas, et matkale minekuks on see kenasti lubatud kaalus.

Esimene lend oli Rooma. Kuna just oli alanud koroonapuhang Itaalias, siis ootasid mindki lennult maha astudes parameedikud, kes ükshaaval inimestel peatuda käskisid. Inimesed vaadati üle, kaamera mõõtis temperatuuri ja võis edasi liikuda. Maskides inimesi oli siin võrreldes Amsterdamiga juba palju rohkem. Teine lend maandus Etioopias, Addis Ababas. Seal kandsid juba 99% lennujaama töötajatest maske, aga reisijatega erilisi toiminguid ette ei võetud. Ja kui viimane lend Kilimanjaro lennuväljal maandus, siis said kõik kenasti järjekorda võtta ning oma käed ära desinfitseerida. Soe päike paistis ja lõpuks olin ma kohal: 3 lendu, praktiliselt magamata ja mu soe talvejope endiselt truuna käevangus.

Seotud lood:

Et mul oli e-viisa olemas, siis ei läinud kaua, kui sain lubatud templid passi ja olingi ametlikult Tansaaniasse teretulnud.

Mul pole kunagi reisides pagas kaduma läinud, aga seekord kartsin ma seda küll. Ikkagi 3 lendu. Ent oma suureks üllatuseks tuli üsna esimeste seas ka minu spordikott ja võisin juba rahulikult hingata. Nimelt paar päeva varem möllas nii Eestis kui ka Hollandis torm ja osade varasemate matkajate pagasid ei saabunud koos oma omanikega. Nii olingi igaks juhuks kõik suvised riided juba seljakotti pakkinud koos hambaharja ja plätudega: et kui midagi vahepeal kaduma läheb, ei pea ma esimesel päeval oma pikkade ja soojade riietega lõõskava päikese käes viibima.

Need, kes oma pagasit ootama pidid, said kahjuks palju ebameeldivamaid uudiseid. Kotid olid vahepeal läbi otsitud ja ühtteist oli kaduma läinud. Pealambid, vihmakeebid, termosed, taskunoad. Tänasin veelkord oma õnne, et minu kõik asjad alles olid. Oleks vist end seaks vihastanud, kui midagi minu asjadest kah ära oleks võetud. Aga koheselt tuletati meile meelde, et see on Aafrika: siin kõik laabub, vahel võtab lihtsalt rohkem aega. Kõik äravõetud asjad on asendatavad, neid saab kas osta või rentida ja üksi matk sellepärast veel ära ei jää.

Aga enne kui päriselt matkale sai mindud, tegime ka ühe pärastlõunase safarisõidu. Lisaks aitas see ka vaikselt juba aklimatiseerumisega pihta hakata (Arusha linn on näiteks juba 1400 meetrit üle merepinna). Arusha rahvuspark on küll väike (137 km2), ent põnevat leiab sealtki. Kõiki loomi näha ei saa, näiteks pole seal lõvisid, aga sebrad, pühvlid, imelised kaelkirjakud, tüügassead ja paavianid on alati olemas. Lisaks veel mõned arad, ent ülimalt ilusad musta-valgekirjud ning pika, koheva ja valge sabaga Kilimanjaro Colobus ahvid. Palju ilusaid ja suuri liblikaid ning kaunid vaated.

Lõunasöök oli kenasti kaasa pakitud ning selleks ettenähtud piknikualal ootasid meid lauad ja toolid ning eine. Minu karp oli eriti hoolikalt kinni teibitud: kui ma pool karpi kuidagimoodi lahti rebitud sain, olid teised juba rahumeeli oma einega alustanud. Meie jaoks oli kenasti kaasa pakitud üks väike banaan, fooliumis kanakoib, kiles võileib, kurgi-porgandi snäkid, mahlajook ning keedetud muna. Kauaoodatud lõunasöök peale pikalt autos loksumist.

Ootamatult oli aga meie keskel üks suur isane paavian, kes hetkega kahelt poolt söögikraami kaasa haaras ja sama kiirelt ka laualt läinud oli! Mis see veel oli? Kõik käis nii kiiresti, et me ei suutnud isegi karjuma hakata! Kaks inimest jäid ilma banaanist ja kanakoivast, mina suutsin vaid suure ehmatuse peale rõõmustada, et minu banaan on veel alles. Hea ikka, et ma sama kiirelt oma karpi lahti ei saanud, kui teised. Hetk hiljem oli banaanivaras taaskord platsis, seekord tegid kõik naismatkajad suuremat kisa ja toiduröövel jäi tühjade kätega, see tähendab tühjade käppadega. Suurest ehmatusest pillasin aga oma poolkooritud keedumuna siiski maha. Ja lõpuks avastan, et esimesel korral suutis see isane paavian siiski ka minu võileiva kaasa haarata! Ju on siis iga päev palju harjutamist olnud, et nii kiirelt puhas töö ära teha! Nägime mitmeid huvitavaid loomi ja vaateid, kuid isegi järv täis flamingosid ei ületanud seda safari kõrghetke: kuidas üks suur isane paavian meie lõunasööki röövis!

Lõunaeine enne paaviani rünnakut.

Kui taaskord hotelli jõuame, siis kogu oma vaba aja enne õhtusööki kasutasin ma pakkimiseks. Õnneks ei pea kõiki asju kaasa võtma, matkaks mittevajalik kraam (näiteks bikiinid) tuleb kenasti kokku pakkida ja see jääb siis hotelli hoiuruumi meie saabumist ootama. Bikiinid olid kaasas, sest hotellis on ka bassein, aga eelmisel päeval kasutasin ma paar vaba tundi enne õhtusööki hoopiski magamiseks (öine lend annab ju siiski tunda). Ujuda on tore, aga puhkama peab ka. Ja teisel päeval tuleb pakkida. Tuleb pakkida targalt ning nii, et kõik ära mahuks, et pakikandjatele antav spordikott üle 15 kg ei kaaluks ning ka oma seljakott ei saa väga raske olla. Tuleb ju seda ise kaasas tassida. Lisaks tuleb arvestada veel ruumi ja raskust joogiveele, mida soovitatakse päevas vähemalt 3 liitrit tarbida. Veel parem, kui rohkem. Võimaliku mäestikuhaiguse ennetamiseks ning paremaks aklimatiseerumiseks on joogivesi äärmiselt oluline.

Oma jope pakkimiseks laenasid mu lahked matkakaaslased ühe suure vaakumkoti. Väiksem oli mul juba olemas, seal siis suusapüksid, läkiläki ning kindad juba kokkupressitud ootel. Jope sai ka väiksemaks pakitud ning üllatuslikult mahtusid kõik asjad kenasti ära. Seljakott ning spordikott jäid järgmist päeva ootama, mina aga sain veel ka teise tiimi (Rongai rada) liikmetega tuttavaks (osad saabusid hiljem, osad käisid vahepeal safaril), samuti olid kohal meie kahe tiimi peagiidid, kes siis korralikult sõnad peale lugesid. Ikka mida kaasa pakkida, miks päikesekreemi tuleb kasutada ja kui palju vett juua. Oleme ju 6 päeva nende vastutada ning soovivad nemadki, et kõik õnnelikult ning elu ja tervisega Kilimanjaro tippu jõuaks. See on nende töö.

Õhtusöögil oli meie rühmajuhil ka kõigile kingitus: nimelised käepaelad. Kohalikud on tuntud oma nobedate näppude poolest ning nii sai üks usin naisterahvas omale suurema tellimuse: kõigi matkal osalejate nimed käepaelaks punuda. Nii oli ka meie giididel kergem meiega suhelda, sest suur hulk võõrapäraseid nimesid ei kipu ju kohe meelde jääma. Kingitus oli üliarmas ja nii oli mul esimene suveniir sellest reisist olemas!

Homsest ootas aga ees midagi sellist, mida varem teinud pole! Mul polnud ilmselgelt aimugi, mis minuga seal juhtuma võib hakata. Aga enne ei teagi, kui ise ära ei proovi!

Järv täis flamingosid.

JÄTKUB...