See klaasistunud pilk lennumeeskonna silmis on arvatavasti kurnatusest, mitte hirmust või selle varjamisest. Närvilised lennureisijad on agarad välja lugema vaikselt läheneva katastroofi märke, nähes meeskonnaliikmeid tempokalt turvavöösid kinnitamas ning üksteisega salaja sosistamas. Tegelikkuses aga siiski teavitatakse reisijaid hädaolukordadest või tõsistest riketest. Ka paljudest üsna kahjututest riketest antakse teada. Kui informeeritakse maandumisteliku rikkest, salongirõhu probleemidest, mootoririkkest või hädamaandumise vajadusest, siis ei maksa sellest veel teha järeldusi, et tegemist on elu ja surma küsimusega. Peaaegu alati on tegemist mõne vähetähtsa probleemiga. Kuid isegi üsna vähetõenäolisel juhul, kui tuleb lennukist evakueeruda, ei jäeta reisijaid teadmatusse, vaid antakse sellest kohe teada. Samas aga ei teavita meeskond reisijaid tõesti igast tühisest vahejuhtumist, mis lennuki turvalisusele ohtu ei kujuta.

Igast tühisest vahejuhtumist teadaandmine võib ju tekitada asjatut muretsemist. "Daamid ja härrad, siin räägib lennuki kapten. Mul on teile teadaanne: meie lennuki ahtri kargoruumi tagavara-suitsudetektori ahel andis just häire."

Selle näite puhul võivad mõned reisijad sattuda paanikasse, arvates, et lennukis on tulekahju. Mitte kõik reisijad ei saa ühtmoodi aru, mis on lennukile ohtlik ja mis mitte.

See tuletab meelde ühe juhtumi jetBlue lennuga 292, mida teenindas Airbus A320 ja mis tegi maandumisteliku probleemi tõttu hädamaandumise Los Angeleses.

Tehniliselt üsna väike probleem sai aga telekanalite täieliku tähelepanu, otseülekannet jälgisid miljonid ameeriklased ja muidugi ehmatati surmani ära kõik lennukis olnud reisijad. Veidi peale õhkutõusmist Burbankist Californias avastasid piloodid, et esimene maandumistelik polnud end korralikult sisse tõmmanud ja jäi pidama umbes poolel teel õigesse asendisse.

Kuna telikut ei saadud ka tagasi normaalasendisse, tuli teha hädamaandumine. Otsustati, et see tehakse Los Angeleses, kasutades ära sealset pikka maandumisrada. Kuid lennuk kaalus veel kasutamata kütuse tõttu liiga palju ja A320, nii nagu paljud teisedki seda tüüpi reisilennukid ei saanud kütust niisama paakidest välja lasta. See tähendas kolme tundi õhus tiirutamist Vaikse ookeani kohal, et kaal väheneks.

Need kolm tundi muudeti aga tõeliseks meediasündmuseks. Selle asemel, et kajastada uudistes tavalisi liiklusõnnetusi ja ummikuid, pöörasid kõik uudistekanaid oma kaamerad üles taeva poole ja ja filmisid seal tiirutavat Airbusi. Pardalolnud 146 hinge valmistati telereporterite poolt ette tõenäoliseks allakukkumiseks ja hukuks. Täiskasvanud mehed lennukis nutsid. Teised kirjutasid lähedastele hüvastijätukirju.

Spetsialistid, kes probleemist paremini aru said, ei pidanud seda siiski ettemääratud katastroofiks. Tegemist oli küll tavalisest keerulisema, aga täiesti kontrollitava maandumisega. Nii ka läks - lennuk puudutas maad oma põhitelikute ratastega, nina oli õhus seni, kuni hoog maha sai ja lõpuks kraapis ka vigane esitelik kergelt pinnast. Vigastatuid polnud.

Otseülekannetest üles kruvitud draamast polnud veel küllalt - järgmised kolm päeva keriti melodraamat uudistes edasi, võeti intervjuusid "pääsenutega", näidati aegluubis maandumishetke ning jetBlue sai tasuta reklaami rohkem, kui oleks iial osanud lootagi.

Neil, kes olid pardal, aitas paanikat üleval hoida parda-TV, sest seljatugedes asuvatest ekraanidest jooksis kogu õhus ootamise aja otseülekanne. Reisijad oleksid sel hetkel kõige rohkem vajanud rahulikku ja tasakaalukat selgitust, mis tegelikult toimub ja mis võib maandumisel juhtuda. Selle asemel saadi aga sensatsioonilisi kommentaare kaasreisijatelt, kes ei teadnud, millest nad räägivad. Tekkis veider ettekujutus, nagu reisijad vaataksid läbi televisiooni iseennast, tegelikult aga nägid nad, kuidas meie maa peal vaatame neid.

Hea lugeja, kirjuta kommentaariumis, milline on olnud kõige rohkem muretsema panev teade lennukimeeskonna poolt, mida oled reisil kuulnud?