Kas oled mõnes hotellis tundnud end kui lüpsilehm, kellelt üritatakse kogu piim… või siis raha kätte saada? Sa pole ainus — loe, kui jultunult on osad hotellid oma külastajaid rahast tühjaks pumbanud.
Ühes Londoni hotellis küsiti kliendilt silmagi pilgutamata 90 eurot veepudeli eest. Vaatame, millega veel majutusasutused külastajate pealt põhjendamatult hästi teenivad.
The Wellesley hotell Londonis küsis ühelt ärireisijalt veepudeli eest sellist hinda oma sisereeglite põhjal, mis kohustavad nende sigaritoas kulutama miinimumsumma. 90 eurot oligi see vähim number, mida oldi nõus arvele kirjutama.
Selliseid kulukaid teenuseid on teisigi.
Juhtmevaba Interneti puudumine on üks kõige ärritavamaid asju hotellis. Kui iga vähegi kaasaegsem kohvik ja pubi pakub WiFit tasuta, siis miks mõned hotellid arvavad, et selle teenusega on põhjust korralikult teenida? Teenustasud juhtmevaba Interneti eest pole väikesed. Telegraph Travel leidis ühes varasemas artiklis sel aastal, et mõned hotellid peavad normaalseks küsida 7,5 eurot tunnise netikasutuse eest (aitäh selle eest, Mandarin Oriental). Paljud hotellid pakuvad küll pealtnäha tasuta teenust, aga WiFi kiirus on piiratud, nii et üliaeglase Interneti kallal vaevlev klient peab lõpuks ikkagi nn premium-teenuse ostma.
Hotellide küsitlus Euroopas näitas, et ligi 90 protsenti majutusasutustest pakkus tasuta Internetti, kuid kümne kõige halvema linna seas, kus Internet on pigem tasuline, on ka Liverpool, Birmingham ja Manchester. Näiteks Manchesteris pakuvad vaid 64 protsenti hotellidest tasuta Internetti.
Kõik ju teavad, et minibaarides pakutavat peaks iga hinna eest vältima, kui ei taha saada üllatuslikult suurt hotelliarvet. Samas ei suuda paljud ikkagi vastu panna, jõudes õhtul hilja väsinuna ning janusena hotelli, et võtta üks värskendav jook. Kuidas küll keegi saab rahulikul ilmel selliseid hindu välja mõelda? 12 eurot sõrmkübaratäie džinni eest? Või 5 eurot kõige väiksema paki Pringles´i krõpsude eest? 7,5 eurot paari näputäie pähklite eest? Veebileht Oyster.com leidis mõned kõige kurioossemad näited: 60 eurot šokolaadikarbi eest (Peninsula Beverly Hillsi hotell), 18,7 eurot veepudeli eest (Trump International Hotel & Tower Chicago).
Veelgi ebameeldivamad on aga need minibaari külmkapid, mis on varustatud sensoritega: isegi kui sa vaid liigutad minibaarist mõne asja teise kohta, et oma supermarketist ostetud vesi asemele panna, lisatakse eemaldatud jook või söök automaatselt sinu hotelliarvele.
On isegi selliseid hotelle, mis esitavad arve “minibaari uuestitäitmise eest” lisaks neile hindadele, mis on juba niigi arvel minibaarist tarbitud asjade eest.
Hinnad vaevalt et odavnevad, kui tellid midagi toateeninduselt. Võtame näiteks klubivõileiva. Hotels.com tegi hiljuti uurimise, millest selgus, et Genfis küsitakse keskmiselt 32 eurot nende eest.
Teised kallimad sihtkohad on selles osas näiteks Helsingi (klubivõileib maksab seal keskmiselt 18 eurot), Stockholm (ka 18 eurot) ning Oslo (17,8 eurot). London jäi viiendale kohale 17-eurose võileivaga.
TripAdvisori andmetel maksab väike Coca-Cola purgikene Oslos 5,8 eurot.
Travelodge suudab pakkuda tasuta kohvi ja teed, mida igaüks saab ise numbritoas valmistada. Samamoodi võiksid teha ka kõik teised hotellid, mis niigi juba on saanud sadu eurosid ööbimise eest. Paljud hotellid siiski ei tee niimoodi. Mõned küsivad teepakikeste eest 9,7 eurot inimese kohta, lisaks muidugi ka toateeninduse hind sellele otsa.
Inglaste kohustuslik pärastlõunatee läheb mõnes hotellis lausa naeruväärselt kalliks. Kuidas on võimalik, et tee maksab 61 eurot inimese kohta (astu Brown’s Hotel´i London ja näedki)?
Üks mu halvimatest hommikusöögi kogemustest hotellis oli Xenia hotelli šikis restoranis Londonis. Cucina Evolution (mis pidi olema, nagu reklaamiti, “uus toidukultuuri tase ja kunst, loomingulisus, teadus, mis annavad harmoonilisuse ja eliksiiri pikaealisuseks”) kattis kõik toidud lillede kroonlehtedega. Kuigi ka õhtusöögi ajal tundus nende puistamine pisut üleliigne, muutus see eriti naeruväärseks hommikul minu praemuna ja peekoni peal. Äkki aitas see neil põhjendada kuidagi selle hommikusöögi 25-eurost hinda?
Üks hiljutine uuring tegi kindlaks, et keskmine hotelli hommikusöök Suurbritannias maksab 15 eurot, jäädes taha vaid Singapurist, Šveitsist, Belgiast ja Hollandist. Milline on kõige kallim hommikusöök? Selle leiab Jumeirah Carltoni hotellist Londonis 49 euro eest.
Sa vajad veel üht massaaži, kui oled läbinud spaaprotseduurid mõnes viietärnihotellis. Bulgari hotellis Londonis maksab 90-minutiline näoprotseduur kuni 340 eurot (või 755 eurot, kui tellid nö luksversiooni). Tund massaaži maksab 163 eurot (võib teha ka säästumassaaži, mis kestab 90 minutit ja maksab 226 eurot. Veelgi intrigeerivamalt kõlab “kahetunnine sünkroniseeritud neljakäemassaaž”. See maksab 717 eurot.
Üsna tüüpilised on USA-s — eriti aga Las Vegases ja Floridas — mitmesugused lisatasud, mis ulatuvad lausa 45 euroni öö kohta (müts maha St Regis Bahia Beachi kuurorti ees Puerto Ricos selle eest). Lisatasud on hotelli erinevate lisateenuste — näiteks jõusaali — kasutamise eest ja see tuleb maksta isegi siis, kui sul hotelli võimlasse jalga tõsta ei õnnestugi.
Vaatamata sellele, et paljud hotellid käituvad üsna leebelt oma väljaregistreerimisega natuke üle läinud klientide suhtes, leidub ka selliseid, mis nõuavad hilinemise eest tasumist näiteks 25 eurot tunnis.
Kogesin seda trikki Hilton Park Lane´is. Kokteil, mis oli välja kuulutatud hinnaga 25 eurot, ilmus baaris arve peale 30-eurose kokteilina, sest käibemaks polnud hinna sees. Uskumatu.
Üks moodne fenomen käib mööda hotelle, eriti USA-s: vabatahtlik annetus, mille saab lisada oma hotelliarvele. No kuulge, see ei ole ju tegelikult vabatahtlik, sest kes tahaks hotelli retseptsioonis hakata kõigi kuuldes vaidlema, et palun eemaldada see vabatahtlik annetus minu mobiiliarvelt.
Film tellimisel — 12,6 eurot selle eest, et vaadata Adam Sandlerit?
Pesupesemise tasu — 19 euro eest pestakse ja triigitakse T-särki?
Rätideposiit — kuni 12,5 euro eest võib trahvida hotellis hajameelset, kes oma räti basseini äärde unustab.
Allikas: Telegraph
